Härmatis

Olev Merivee

Kogu pika talveöö maalis külmataat otse looduse lõuendile kargete, valevate, kristalselt helendavate värvidega. Ja kui punav päikeseketas silmapiirile kerkis, oli kunstnik oma töö just lõpetanud. Igavast raagus maastikust oli üleöö saanud ime. Maa ja mets ning puud ja põõsad olid kaetud valendavalt sädeleva rüüga. Mustmiljon peeglikest vilgutas naerdes selles valevuses. See oli imeilus hommik, kuid siis tuli kiirel lennul tihane – vurdi! Laskus kuuseoksale ja sahinal kukkus kogu härmatis maha. Aga et ta oli väga ilus tihane, siis ma andsin talle selle vembu andeks.