KÄITUMISE ÖKOLOOGIA 1 - Mängurid elu näitelaval

Raivo Mänd

Inimesed on läbi aegade huviga jälginud loomi nende kõikvõimalikes toimingutes. Mida nad teevad, kuidas käituvad?

Meid paneb muigama, kui silmame kukke kanakarja seas tähtsal ilmel kõndimas ja neile hoolitsevalt teri pakkumas. Imetlus võtab võimust, kui kükitame metsakuklase pesa juures ja jälgime, kuidas selle hiigelsuure pere tuhanded liikmed silmatorkavalt kooskõlastatult tööd rassivad: kes tassib mööda radu pessa "ehituspalke", kes surnud putukaid, kes käib puude otsas lehetäidelt mesinestet "lüpsmas". Tunneme kaasa, kui näeme juhuslikult tuppa lipsanud pääsukest meeleheitlikult ikka ja jälle vastu aknaklaasi viskumas, selle asemel et pöörduda tuldud teed tagasi. Krimpsutame põlglikult nägu, kui näeme sitasitikaid sõnnikuhunnikus end oivaliselt tundvat.

Loomi jälgides haarab inimest tavaliselt kaks vastandlikku tunnet. Üks võimalikest: oh kui rumal ta on, MINA oleksin küll seda targemini (elegantsemalt, kiiremini jne.) teinud! Niisugune tõdemus pakub inimlapsele omamoodi enesekindluse tunnet: kui hea on olla "looduse kroon". Teine emotsioon on siiras imetlus: ennäe, nii pisike ja primitiivne, aga vaata kui nupukas! Ühtlasi on sellisesse tunnustusse alati segatud pisike annus rahutust: kas me (inimesed) üldse kujutamegi endast loomadega võrreldes midagi nii ülimat, nagu meile meeldiks endale sisendada? Kuidas sellega siis ikkagi on?

Kas ühed loomad käituvad rumalamalt kui teised?

Miski siin justkui ei klapiks. See on selge igaühele, kes on vähegi kursis loodusliku valiku teooriaga – tänapäeva eluteadlaste maailmatunnetuse ühe peamise nurgakiviga. Maailm on üsna karmivõitu ja peale hellitava päikesepaiste ning muude hüvede leidub seal ka kõikvõimalikke raskusi ja ohte: põudu, üleujutusi, pakast, haigusi, vaenlasi ja toidukonkurente. Selleks, et loomaliik püsima saaks jääda, peavad selle liigi isendid elu jooksul käituma nii, et nad suudaksid edukalt ohte vältida ja vajalikul arvul järglasi soetada. Need, kes paljunevad edukamalt ehk kellel on rohkem suguküpseid järglasi, levivad jõudsalt ja vallutavad järjest rohkem eluruumi. Seevastu teised, kelle sündimus ei suuda kompenseerida loomulikku suremust, hääbuvad paratamatult ja osutuvad varem või hiljem kaotajaks looduse suures olelusvõitluses.

Sama, mis eri liikide puhul, kehtib omakorda ka liigi sees: püsima jäävad need vormid, tüübid ja rassid, kellel on rohkem järglasi. Muuseas, ka inimesel. Looduslik valik on nagu jumala silm, mis kõige elava üle valvama on seatud, õiglane ja julm.

Selline on elu lihtne ja mõnevõrra küüniline aritmeetika. Mitmeid kordi keerulisem on aga ühel elusolendil kogu talle tajutavate ja tajumatute, osalt püsivate ja osalt kiiresti muutuvate elutingimuste virvarri keskel selle aritmeetika suunistest kinni pidada. Kuidas käituda õigesti? Toitumiskäitumine, sigimiskäitumine, varjumiskäitumine, sotsiaalne (ühiseluline) käitumine – kõik need ja teisedki käitumise eri tahud peavad olema targasti valitud.

Kui ühed loomad käituksid kas või veidikegi rumalamini kui teised, ei suudaks nad elu lakkamatus konkurentsis kuigi kaua vastu pidada. Paleontoloogide leiud näivad seda kinnitavat: kõikidest bioloogilistest ajastutest on hulgaliselt leitud säilmeid ja märke väljasurnud elusorganismidest, kes kunagi on olnud arvukad, seejärel aga elu areenilt kadunud, nii nagu kaovad turuareenilt pankrotistunud firmad. Trilobiidid, dinosaurused, mõõkhammastiigrid – need hästi tuntud ja tuhanded vähem tuntud eluvormid on kunagi olnud Maa peal tavalised. Kas nende kukkumine ajaloo prügikasti oli karistus halva käitumise eest? Siinkohal ei saa jätta mainimata alles lähiminevikus välja surnud või oma loomulikest elupaikadest kadunud liike (rändtuvi, ürgveis, moa, stelleri meriõhv jpt.), kes ei suutnud piisavalt targasti kohaneda inimese "intellektuaalse" võimega tappa ja hävitada looduskeskkonda. Samas aga on teada lausa lugematul arvul kõikvõimalikel arenguastmetel olevaid elusolendeid, kes on kõrvuti eksisteerinud miljoneid aastaid. Nende hulgas on niisuguseid, kelle käitumine meie mõistes on äärmiselt algeline ja tahumatu, kuid ka selliseid, kelle keeruline "hingeelu" meis paratamatult vaimustust esile kutsub. Ühtesid ja samu põhilisi eluülesandeid – toitumine, sigimine, enda kaitsmine vaenlaste eest – lahendavad elusolendid tuhandel viisil. Kas saab näiteks võrrelda kogu eluks merepõhjale kinnitunud meriroosi toitumiskäitumist sealsamas meres elavate vilgaste ja kavalate röövkalade omaga?

Targasti saab käituda mitut moodi

Niisiis pole küsimusel "Kuidas käituda õigesti?" loomariigis ühest lihtsat vastust, vaid targasti saab käituda mitut moodi. Elust pulbitsevat maailma või mõnd selle piiritletud osa – ökosüsteemi – võib suurel määral vaadelda kui korralikult töötavat keerulist masinavärki või kui näitemängu, kus üksikud liigid mängivad kindlaid rolle, kusjuures kogu etendus laabub enam-vähem tõrgeteta. Kui väga erinevalt käituvad liigid on võimelised pikka aega kõrvuti eksisteerima, siis tähendab see seda, et need liigid on ökoloogiliste suhete keerukas ja läbipõimunud võrgustikus leidnud oma niši, kus nad kõigi ülejäänutega hästi klapivad ja kedagi liigselt ei sega. Niisugune kooskõlaline ja püsiv elukooslus öeldakse olevat evolutsiooniliselt stabiilses seisundis, kus liigid "mängivad" evolutsiooniliselt stabiilsete (mängu)strateegiate alusel. Kui kõik liigid sellises mängus, sõltumata sellest, millist strateegiat nad ka ei viljeleks, suudavad endast jätta vajaliku hulga järglasi ja evolutsiooniliselt pikka aega vastu pidada, siis tuleb kõiki käitumisstrateegiaid pidada ka võrdselt headeks, meeldigu nad siis kellelegi või mitte.

Sama loogika kehtib ka ühe liigi piires. Kui näiteks eri inimesed valivad ühe ja sama eluülesande lahendamiseks sootuks erisugused lahenduskäigud, kuid lõppkokkuvõttes hüpitavad põlvel ühepalju lapselapsi, siis võivad nad ise teineteist vastastikku kui tahes rumalaks tembeldada – loodusliku valiku seisukohalt on nad võrdselt head.

Õieti on üsna kasutu pikalt arutleda, kas mingi liik või isend käitub hästi või halvasti, targalt või rumalalt. Hoopis mõttekam on küsida, kas tema käitumine on evolutsiooniliselt stabiilne, kas tema käitumine tagab talle püsiva edu, on "jumala silmis meelepärane".

Nüüd on viimane aeg pöörata tähelepanu loo pealkirjale –

KÄITUMISE ÖKOLOOGIA.

Loomade käitumist on uuritud juba pikka aega. Üks esimesi, kes rakendas sel alal tõsiteaduslikke meetodeid, oli inglise vaimuhiiglane Charles Darwin möödunud sajandil. Käesoleva sajandi esimesel poolel tõstsid austria õpetlane Konrad Lorentz ning hollandlane Niko Tinbergen taseme eriti kõrgele, pärjates selle teaduse klassikalise etapi ehk etoloogia hiilgavate avastustega. Soovitan kõigile, kes loomade ja inimese käitumise vastu sügavamat huvi tunnevad, lugeda just Tinbergeni menukaid raamatuid "Loomade käitumine" ja "Uudishimulikud looduseuurijad", mis on tõlgitud ka eesti keelde.

Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel muutus rõhuasetus loomade käitumise uurimisel tunduvalt ja kujunes välja uus suund – käitumisökoloogia. Kaheksakümnendatel tegi see läbi võidukäigu ja on tänaseks muutunud evolutsioonibioloogia populaarseimaks haruks, mis on oluliselt kõigutanud mitmeid seniseid arusaamu ja rikastanud loodusteadust uusimate teooriatega mitte üksnes käitumise vallas, vaid palju laiemalt.

Milles peitub selle lähenemise eripära ja kust niisugune nimetus – käitumisökoloogia? Juba 1963. aastal väitis Tinbergen, et elusorganisme uuriva teadlase esitatud lihtne küsimus "miks?" sisaldab endas tegelikult alati põhimõtteliselt erinevaid küsimusi, millele saab ka vastata eri viisil. Näiteks küsimusele "Miks kuldnokk kevadel laulab?" võib vastata nii: "Sellepärast, et kevadel üha pikenev päevavalgus muudab laulu stimuleerivate keemiliste ühendite – hormoonide taset linnu kehas." Selline vastus selgitab, millised välised tegurid ja milline organismisisene mehhanism laulu esile kutsuvad; teiste sõnadega: milline on linnulaulu otsene, vahetu põhjus.

Kuid võib ka nii: "Kuldnokk laulab, et meelitada pesitsema oma paarilist." See vastus paljastab laulu otstarbe kuldnoka jaoks, selle eesmärgi ehk funktsiooni."

On mõttetu vaielda, kumb vastus on õige. Mõlemad on.

Või teine näide. Tuntud Aafrika looduse uurija B. C. R. Bertram avastas, et kuigi lõvid on võimelised sigima kogu aasta jooksul nagu inimesedki, indlevad ühe lõvipere emased kõik enam-vähem ühel ja samal ajal. Miks? Nähtuse otseseks põhjuseks peetakse indleva emalõvi poolt levitatud erilisi lõhnaaineid ehk feromoone, mis stimuleerivad teiste emaste indluse algust. Muide, ilmselt samal põhjusel kalduvad sünkroniseeruma kitsast ühiselamutuba jagavate naisüliõpilaste menstruatsioonitsüklid.

Kuid mis on koos indlemise positiivne funktsioon lõvide jaoks? Miks on kirjeldatud mehhanism üldse välja kujunenud? Ühel ja samal ajal sündinud lõvipoegade ellujäämise tõenäosus on suurem kui teistest erineval ajal sündinuil, sest enamasti ei keela emalõvid oma piima ka võõrale pojale. Järelikult, kui kõik emased imetavad samal ajal, leiab lõvikutsikas sooja rammusat toitu ka siis, kui tema oma ema on parajasti jahiretkel.

Klassikaline käitumisteadus ehk etoloogia, mis on Eesti lugejale kindlasti rohkem tuttav, otsib loomade käitumisele valdavalt esimest tüüpi seletusi. Etolooge huvitab, millised otsesed ärritajad ja stiimulid kutsuvad esile üht või teist tüüpi käitumise konkreetsetes situatsioonides, kuidas toimub ümberlülitumine ühelt juhtärritajalt teisele, kuidas looma meeleelundid, tema keha keemia ja närvitegevus tagavad keerukate käitumisaktide omavahelise kooskõla. Seevastu käitumisökoloogidele pakub huvi esmajoones see, milline on mingi käitumise elutähtis roll looma jaoks, kuidas see aitab tal eluvõitluses läbi lüüa, miks loom ühes elupaigas käitub ühel, teises aga teisel viisil ja millest on tingitud käitumise vormirikkus?

Et neile küsimustele üldse vastama hakata, tuleb alustada kaugemalt. Kõigepealt on vaja põhjalikult tundma õppida looma ökoloogiat: tema eluviise, keskkonnategurite mõjusid, tema suhteid teiste liikide ja liigikaaslastega. Sellest siis teaduse nimetuski – käitumisökoloogia.

Kuidas ökoloogia määrab käitumise?

On kerge taibata, et eri oludes on ühe ja sama probleemiga silmitsi sattudes tihti mõttekas käituda sootuks erinevalt. Metsas eluneval loomal on vaenlast kohates ehk kõige targem hiirvaikselt põõsas kükitada ja oodata, kuni oht möödub. Põrgates sellesama vaenlasega kokku lagedal väljal, päästavad enamasti vaid väledad jalad või tiivad. Tuues paralleeli inimesega: alasti saunalaval käimine teeb tervisele üksnes head, samal ajal kui paljalt auditooriumisse loengule ilmumine lõpeb üsna kindlasti ülikooli rektori karmi käskkirjaga.

Niisiis on parim käitumine selline, mis end antud tingimustes kõige rohkem ära tasub. Ent äratasuvus on alati seotud ühelt poolt käitumisest saadava kasuga, teiselt poolt aga selle eest makstava lõivuga. Kui õitsevaid taimi on niidul vähevõitu, siis peatub nektarit korjav kimalane igal õisikul rohkem aega ja ammutab õied korralikult tühjaks. Kui aga aas on õisikutest tulvil, võtab kimalane igast õisikust vaid kergemini kättesaadava osa nektarist ning lendab kiiresti järgmist õisikut otsima. Kimalase toitumiskäitumisest saadav kasu on mõõdetav nektarikogusega, makstav lõiv aga otsimiseks kuluva ajaga. Äratasuvuse mõõdupuuks on niisiis kogutud nektari hulk otsimisele kulutatud ajaühiku kohta. Esimesel juhul vajab kimalane iga järgmise õie otsimiseks rohkesti aega ja seega tasub igal õiel kauem viibida. Teisel juhul aga õielt õiele lendamiseks aega praktiliselt ei kulu ja seega pole mõtet iga õie lõpliku tühjendamise peale aega raisata. Nii valib nutikas putukas oma toitumisstrateegia vastavalt sellele, kui palju on korjepaigas õistaimi. Muide, samuti käitute intuitiivselt ka teie, kui lähete metsa mustikale või rabasse jõhvikaid korjama. Tuletage hästi meelde.

Käitumise äratasuvus konkreetsetes ökoloogilistes elutingimustes on oluline võti avamaks ka kõige kummalisemate käitumisviiside mõtet. See seletab, miks ühed loomad saavad viljelda lihtsakoelist ja nürivõitu eluviisi, kogu elu tõepoolest üksnes "õgides ja sigides", kusjuures teistel on kujunenud välja komplitseeritud paarumisrituaalid, kollektiivsed jahikombed, kõrgeltarenenud psüühika ning intellekt. Ka meie teiega ei võta ju naljalt midagi keerulist ette, kui sama asja saab ka lihtsamalt korda ajada. Miks ringi minna, kui otse saab?

Otsime vastuseid

Mille kõige vastu käitumisökoloogid küll huvi ei tunne! Miks pesitseb osa linde eluaegsete paaridena, aga näiteks ematedred kohtuvad tedrekukkedega vaid "mänguplatsidel"? Miks loobuvad sajad tuhanded sipelgad ühes sipelgapesas oma järglaste saamisest, selleks et ennastohverdavalt hoolitseda oma õdede ja vendade eest? Kes osutub võitjaks liblikate konfliktis territooriumiomaniku ja sissetungija vahel? Miks toituvad haned rände ajal salkades, pesitsusajal aga üksikult? Kas emaharakas murrab abikaasale tihti truudust? Miks võitlevad isasloomad kõige tulisemalt just emaste, aga mitte näiteks toidu pärast? Miks rebased ei ole kõiki jäneseid juba ammu kinni püüdnud? Kas putukate seas on "professionaalseid kurjategijaid"? Ja nii edasi.

Ka inimene kuulub loomariigi hulka. Sestap pakub nende käitumine meile huvi lausa isiklikel motiividel. Ehk aitab loomade mitmekesise käitumise seaduspärasuste avastamine ja kirjeldamine meil ka iseennast paremini mõista. Kes ütleks, kas on näiteks lootust kunagi varastest ja mõrtsukatest täiesti lahti saada ja mis see maksab? Miks on abielurikkumine ikka veel nii ahvatlev, hoolimata vastavate moraalinormide sajanditepikkusest ajaloost? Kuidas on mõistlik käituda tänapäeva infouputuse tingimusis? Kõigile neile küsimustele otsime vastuseid selle aasta Eesti Looduses.