Ta on lihtsalt parim puu meie aladel

Ivar Etverk

Kuuskede perekond on iseloomulik kogu põhjapoolkerale, levinud suurtel maa-aladel nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Need külmade ja jahedate piirkondade asukad valitsevad teatud laiuskraadidel kõikjal ümber põhjapooluse, vaid Ida-Siberis on nad lasknud lehistel end kõrvale tõrjuda. Kuusikud tungivad kaugemale põhja ja kõrgemale mägedesse kui mis tahes muu mets: kõige põhjapoolsem kuusik maailmas kasvab Taimõri poolsaarel 72°15´N. Lõunas seevastu ulatuvad kuusikud vaid harva kaugemale 25. põhjalaiuskraadist: lõunapoolseim teadaolevaist kasvab Taivanil 23°30´N. Mida lõuna poole, seda kõrgemale mägedesse tõuseb kuusega asustatud vöönd, justkui pageksid puud liigse soojuse eest. Sise-Hiinas leidub kuusikuid mägedes 4800 m kõrgusel - ükski teine puuliik maailmas ei söanda tungida nii kõrgele. Kuused ongi eeskätt mägismaa puud, ainult vähesed selle perekonna liigid kasvavad tasandikel ning meie harilik kuusk on nende seas esikohal.

Kui suur on kuusepere ja miks on meie oma harilik?

Kuuse liikide arvu suhtes pole süstemaatikud üksmeelel, kuid uurimistöö arenedes see (vastu ootusi!) väheneb. Üldse on kirjeldatud 110 kuuseliiki, millest paljud osutusid hiljem sünonüümideks või geograafilisteks rassideks. Aga 40 ringis on siiski alles, üks autoriteetsemaid kuuseuurijaid Helmut Schmidt-Vogt [3] nimetab neid 36.

Mõned kuuseliigid said teadusele tuntuks alles meie päevil. Näiteks Picea mexicana leiti 1961. aastal Mehhiko mägedes 2000 m kõrgusel. Laialt tuntud siberi kuusk Picea obovata on aga oma liigiaust ilma jäänud ja muutunud hariliku kuuse teisendiks Picea abies var. obovata, rääkimata kunagi omaette liigiks pürginud soome kuusest (Picea fennica). Tänu säärasele sisu laienemisele võibki meie kuuske rahumeeli nimetada harilikuks. Ta on ka suurima levilaga kuuseliik: see ulatub läänest itta 150 pikkuskraadi ehk 9500 km ja põhjast lõunasse 25 laiuskraadi ehk 2500 km. Hariliku kuusega võivad võistelda vaid mõned Põhja-Ameerikas levinud liigid, nagu kanada kuusk (Picea glauca) või must kuusk (Picea mariana). Euroopa teise liigi - serbia kuuse (Picea omorica) looduslik levila hõlmab seevastu vaid umbes 500 km2 Balkani poolsaare mägedes 950-1500 m kÕrgusel.

Rohkem neid "oma" kuuski Euroopas polegi. Küll on neid hulgi sisse toodud mujalt (Eestissegi 17 liiki), kuid metsanduslikku tähtsust pole neist ühelgi. Võõrkuuskedest on meil tuntuim torkav kuusk (Picea pungens), eriti selle hõbehall vorm hõbekuuse nime all. Tõsi, kui kliima peaks ka edaspidi soojenema, võib meil puidutootjana kõne alla tulla sitka kuusk (Picea sitchensis), mis eeskätt läänesaartel suudab kasvukiiruselt hariliku kuusega võistelda ja seda isegi ületada.

Kust tuleneb kuusepere nimi?

Teadusliku nimetuse picea saamislugu pole päris selge. Ilmselt seostub ta ladinakeelsete sõnadega pix (gen. picis) - tõrv, piceatus - tõrvane, vaigune, kleepuv. Teatavasti sisaldab kuuse puit aga vaiku üpris vähe. Antiikaja kirjanikud ja luuletajad Vergilius, Plinius Noorem ja Ovidius ongi sõnaga picea tähistanud hoopis mändi või siis lihtsalt mingit okaspuude rühma, kuhu kuulus nii mände kui ka kuuski ja teisigi okaspuid. Mis seal imestada, kui isegi suur Carl Linné paigutas aastal 1753 kuuse männiga ühte perekonda Pinus ja alles A. Dietrich tõi ta poolteist sajandit tagasi (1824) sealt välja iseseisvasse perekonda Picea. Kuid veel XIX sajandi lõpus on süstemaatikud mõningaid kuuski paigutanud küll nulgude (Abies), küll mändide (Pinus) sekka. Mis aga puutub meiekeelsesse sõnasse kuusk, siis see ulatub uurali algkeelde (ehkki kohati ka lehise ja nulu tähenduses), kuid on tänapäevani ühine kõigile soome-ugri ja samojeedi rahvastele. Ainult ungarlased, metsavaese piirkonna rahvas, on selle unustanud ja allunud võõrastele mõjudele (nende kuusk on lucfenyö).

Eesti kuused ja kuusikud

Harilik kuusk (Picea abies) on Eesti ala vana asukas. Me ei tea, mis toimus siin enne viimast jääaega, ja teame vähe sellest, mis oli selle vaheaegadel. Mingi kuuseliik siis meie maa-alal usutavasti aga juba kasvas. Pärast jää taandumist on kuuski olnud Eestis kord rohkem, kord vähem, nii nagu muutuv kliima lubas. Ja saabusid nad meile kas üksnes Ida-Euroopast kuskil Kostroma kandis asunud pelgupaigast (refuugiumist) või ka Karpaatidest. Meie ajaarvamise alguses kasvas Eestis kuusikuid rohkem kui kunagi varem või hiljem: kuusikud valitsesid Ida-Eestis, Lõuna- ja Kagu-Eesti kõrgematel aladel, Põhja-Eestis Pandivere kõrgustikul ning Loode-Eesti ja saarte vanematel looaladel. Edasi hakkasid arenev põllundus ja karjandus nende levikut piirama, olid ju kuusikualused mullad põllundusele eriti sobivad. Eesti kuusikute tekkelugu ja meie kuuskede äärmine morfoloogiline varieeruvus (kui kirjeldaksime neid sama põhjalikult kui võililli või hunditubakaid, siis oleks pisiliike tohutu palju!) pole seotud üksnes jääajajärgse loodusliku sisserändega eri suundadest. Inimene on hiljem ka ise seda kirjusust suurendanud.

Möödunud sajandi teisel poolel, kui mõisnikud hakkasid metsastama tulutuiks osutunud põllumaid, toodi Eestisse suurel hulgal kes-teab-kust Lääne- ja Kesk-Euroopast kogutud kuuseseemneid. Hiljem külvati ka Venemaalt, sel sajandil isegi Soomest pärit seemet (mis praeguste teadmiste järgi on hoopis lubamatu). Muidugi toodi seemet ka Lätist ja Leedust, ning pole suur liialdus öelda, et Eestis on esindatud peaaegu kogu Euroopa kuusk.

Et luua mingi kord tema vormikülluses, on süstemaatikud eraldanud kuni 130 hariliku kuuse liigist madalamat taksonit (teisendit, vormi). Lähtutakse võra kujust ja okste hargnemise eripärast, okaste, õite ja käbide värvusest, koore omapärast, käbi seemnesoomuse kujust ja muustki. Usutavasti on enamik neist teisenditest ja vormidest esindatud Eestiski, neid kuuski saab kasutada iluaianduses ja aretustöös. Metsanduslikult on need vormid vähetähtsad, sest morfoloogiliste tunnuste seos metsakasvatajale oluliste omadustega (kasvukiirus, puidu omadused, nõuded kasvutingimustele) on nõrk.

Küll aga tuleb arvestada kuuskede erinevat kevadist puhkemisaega, valides külmaohtlike kohtade tarvis niisuguseid kuuski, mis alustavad kevadel kasvu ajal, mil hiliskülmade oht on möödas (nn. hiljapuhkevad kuused). Seepärast ei tohigi Lõuna-Eestisse tuua kuuseseemet Põhja-Eestist, sest sealses merelises ja jaheda kevadega kliimas kujunenud kuused alustavad oma kasvu kontinentaalse kliimaga Lõuna-Eestis liiga vara ning võivad langeda hiliskülmade ohvriks.

Kus kasvavad kõige kõrgemad?

Kuused on igihaljad, tavalisti suured puud tiheda, nooremas eas kitsa, vanemas eas laiema, kuid ikka teravatipulise võraga. Euroopa puude kõrgusrekord on kindlalt hariliku kuuse käes. Kirjanduse [2] andmeil olevat selleks 64,7 m, puu ise olevat kasvanud või kasvab tänaseni Sudeedi mägedes. 62 m kõrgusi kuuski on teada kaks, üks kasvas tollases T^sehhoslovakkias, teine Rumeenias. Viimase rinnasdiameeter olevat olnud 2,4 m ja tüve maht 84 tm. Eesti teadaolev pikim kuusk raiuti A. Karu andmeil 1948. aastal Kilingi-Nõmme metsadest ja see olnud 53 m kõrge. Poolesaja meetri lähedale pürgisid ka Järvselja nn. suured kuused: 1962. aastal mõõdeti seal pikima puu kõrguseks ligikaudu 200 aasta vanuselt 48 meetrit.

Et kuused ongi tavaliselt kõrged puud, siis pole neid kõrguse tõttu palju looduskaitse alla võetud. Tammede, pärnade ja mändidega võrreldes on kaitsealuseid kuuski Eestis üldse vähe (umbes 35), ja needki on tähelepanu äratanud mitte oma mõõtmete, vaid omapärase võraga (nn. ussikuused ja kroonlühterkuused). J. Eilart meenutab küll kahte suurt kaitsealust kuuske Pagari metskonnas - 42 m kõrgust Metsaema ja 46 m kõrgust Metsaisa -, kuid tänaseks on mõlemad hävinud. Kui lõpetame suurte puude inventuuri, saame kindlasti täpsemaid andmeid kuuskede rekordmõõtmete kohta. Ühtlasi on siis lihtsam võrrelda kuuski teiste puuliikidega.

Meie igapäevane kuusk

Ajal, mil eestlased olid tõesti veel maarahvas, tähendas kuusk enamat kui ükski teine puu. Kuusk saatis inimest hällist hauani, andes materjali nii esimese kui ka viimase puhkeaseme valmistamiseks. Kuusest tehti põllutööriistu, majapidamistarbeid, muusikariistu; tal oli oma koht rahvameditsiinis, rituaalides nii rõõmu kui ka kurbuse korral jne. Ega asjata nimeta Lennart Meri kuuske metsavööndi kõige inimsõbralikumaks puuks, mis oli isegi elamu prototüübiks [1]. Kalevala Joukahaise sõnade järgi oli kuusealune meie esivanemate esimene elupaik ja siiani räägime meiegi metsa kuuse alla minekust, kui muu peavari kadumas.

Tänapäeval on kuusk meie tähtsaim metsapuu. Kuusikud moodustavad 22,5% Eesti metsadest ja nad hoiavad 25,1% meie puiduvarudest. Vaatamata tagasihoidlikule kolmandale kohale levikus, saadi 1995. aasta lõppraietel kuusikutest niisama palju puitu kui esikohal olevatest männikutest või teisel kohal olevatest kaasikutest. Kuusikute osakaal ja seega ka majanduslik tähtsus suureneb aeglaselt, kuid pidevalt, seda tänu ulatuslikult rajatud kuusekultuuridele: viimasel poolsajandil on 49% metsakultuuridest Eestis rajatud kuusega.

Võimalik, et mõneti piirab kuuse kultiveerimist plahvatuslikult tõusnud nõudlus kase paberipuidu järele (see on olulisim tselluloosi toore). Praegusel turul ongi kasepuit tõuganud troonilt seal ligi poolteist sajandit püsinud kuusepuidu. Aga kui jälgida ajalehekuulutusi, on kuusk siiani taganõutav ja hindki kõrge.

Ärgem unustagem sedagi, et kuuske peetakse Eestis kliimakspuuliigiks. See tähendab, et juhul, kui lõpetaksime oma majandustegevuse ja ei sekkuks looduse asjadesse, kattuks suurem osa Eestist kuusemetsaga juba lähema 100-150 aasta jooksul. Kuusk ei suuda kasvada vaid liigniisketel, samuti toitainetevaestel, äärmiselt kuivadel liivaaladel. Ta on lihtsalt parim puu meie oludes. Ja vist mitte üksnes meie oludes: kuusk laiendab levilat mujalgi Euroopas. Ei ole võimatu, et fülogeneetiliselt noore liigina pole ta oma kohta veel lõplikult kätte saanud.

Igal juhul väärib kuusk seda tähelepanu, mida meie ajakiri talle kavatseb sel aastal pühendada.

KIRJANDUS:
1. M e r i, L., 1984. Hõbevalge. Tln.
2. S a r v a s, H., 1964. Havupuut. Porvoo, Helsinki.
3. S c h m i d t - V o g t, H., 1977. Die Fichte. Hamburg-Berlin.

TOIMETUSELT: Niisiis, Eesti kõigi aegade teadaolev kõrgeim kuusk (53 m) raiuti ligi pool sajandit tagasi Kilingi-Nõmme metsades, kuuekümnendaist meenutame Järvselja vägevaid... Aga

KUS KASVAB PRAEGU EESTI KÕRGEIM KUUSK?

Peaksime selle k u u s e a a s t a l selgitama! "Andmepakk" on metskondade käes, kuid see tuleb läbi vaadata, vägevad veel kord üle mõõta, neid omavahel võrrelda. Kes lükkab selle masinavärgi käima? Ehk metsanoorte ühendus, kel just käsil projekt "Põlispuu"?

Ootame andmeid Eesti vägevamate kuuskede kohta hiljemalt 15. septembriks toimetuse aadressil. Loodame EESTIMAA KUUSKEDE KUNINGA välja kuulutada ajakirja selle aasta viimases numbris.