Karuoti lood

Kuno Hermaste

Panin kirja lood, mis juhtusid õige ammu, ligi kuus aastakümmet tagasi karulaantes Virumaal, minu lapsepõlvemail.

I

Kujutage ette, et olete paras poisinaga, hulgute vabal ajal omapäi ringi ja ükskord tervitab teid metsasihil väike karupoeg. Mis seal muud, kui karupoiss sülle, kuidas saaks teda üksi metsa nutma jätta!

Mina kohtasingi ühel metsaretkel sellist karvakera. Hädaohtu aimasin aga siis, kui võsast ilmus karumamma. Muidugi panin karupoja kohe sülest maha. Öeldakse, et hirmul on suured silmad, aga et tal ka nii kiired jalad on, seda kogesin esmakordselt. Karumamma oleks ju võinud mulle õpetust anda, kuid õnneks otsustas ta vaadata, ega pojaga miskit lahti ole.

II

Minu kodu lähedal oli kruusakarjäär. Ühel päeval võttis selle kaldal päikest karumamma, kaks juntsut aga lõbustasid end sellega, et lasid tagumiku peal liugu karjäärikalda variseval liival. Ikka koos liivaga alla, vaevaliselt üles ning sõit võis uuesti alata. Siis juhtus aga mingi äpardus. Pill tuleb pika ilu peale! Sõit jäi katki ja vaikse nutuga mindi ema juurde valu ära võtma. Seejärel jätkas karupere rahumeeli oma toimetusi, kuid mina pöördusin tagasi. Edasi minna oli kõhedavõitu.

III

Üks meelde talletunud kohtumine metsaotiga oli koduaias. Õhtuvidevikus kuulsin õunaaiast omapärast nohinat. Läksin asja selgitama. Põnevust lisas see, et meie suur majavalvur oli üsna kartlik, kuigi üritas siiski sissetungijat minema ajada.

Isa mesilas tegutses suur karu kui tont ööpimeduse hakul. Järelikult tahtis metsaott saada mesiotiks, kuid mina segasin teda, ehkki viisakast kaugusest. Ott urahtas, jäi nagu mõttesse. Siis nähtavasti jõudis õigele otsusele: asis taru sülle ja astus metsa poole nagu õige mees. Jõudnud aiani, kust ta oli sisse tulles kolm planku välja tõmmanud, tuli tõrge. Kust tühjalt vabalt sisse sai, sealt taruga välja ei mahtunud. See ajas südame täis. Ta keeras taru põhja ülespoole ja raputas raamid koos perega välja. Tal oli veel midagi plaanis, kuid selle ajas nurja ärritatud mesilaspere. Ju nad hulga peale leidsid ka karuoti õrnemad kohad üles. Otil hakkas järsku minekuga nii kiire, et polnud aega aiamulku otsida, vaid tuli aiast läbi murda. Veel tükk aega oli kuulda raginat, ähkimist ja nagu vana saunamehe vandumist.

IV

Tollal oli Virumaa metsades karusid praegusega võrreldes mitu korda rohkem ja nad tegid kohati palju kahju, murdes loomi ja rüüstates kaerapõlde, eriti metsataludes.

Metsavahikoht oli siis võrdne täistaluga. Alguses hüvitas riik oma töötajatele tekitatud kahju, hiljem arvati see liiga kulukaks ja soovitati kasvatada põllukultuure, mis ei meelitaks ligi metsaelanikke, eelkõige karusid. Peaaegu ükski kaerapõld ei jäänud karudest puutumata.

Metsavaht aga oli eestlase jonni ja riukaid täis ning külvas järgmisel aastal ikkagi kaera. Kaitses põldu rüüstajate eest nii palju kui jõudis, saagi pani rõuku kuivama. Ent karul oli sealt isegi parem võtta - ikka karu moodi. Mees nuputas, läks sepa juurde ja tellis teravate otstega raudorad. Need torkas ta kaerarõugu sisse, nagu naised pistavad vardad lõngakerasse. Ise passis metsavaht rehe all. Karusid käis tavaliselt kolm: üks vana ja kaks nooremat, eelmise aasta poega. Vana ott hakkas rõugu juures tegutsema, seekord aga miski ei klappinud. Rõuk oli valus. Otil läks hing täis, ta lammutas rõugu koos pulkadega ja kadus. Edaspidi jäi kaer puutumata, ka järgmistel aastatel ei nähtud karusid. Ju said karud omavahel jutule.