Kas ärimeestele võib rääkida loodusest?

Anneli Tamm, Kalevi Kull

Läänemaal Taebla ja Ridala vallas sirutavad kümnete hektarite suurusel alal halli taevalaotusse oma nukralt õõtsuvaid latvu sajad haavatud sookased. Nad on kirvega puruks täksitud ja saega äestatud, kuid imekombel veel elama jäänud.

Ühes paari aasta taguses ajakirjas seisab, et ka Eestimaa metsatukkades ja puisniitudel kasvab puid, ehk küll vähe, mille puitu mõõdetakse kilogrammides ja mille üks kilogramm maksab väidetavalt rohkem kui sama kogus suhkrut [8, 9]. Ilmselt on seesugune mõjuvõimas ahvatlus kellelgi sõrmed sügelema ajanud: oskamatu pärlipüüdjana on ta läinud metsa hinnalisi puid otsima – kirve ja saega. Tõnu Ploompuu sõnutsi on see võigas kirvetöö aset leidnud 1995. aasta oktoobris.

Parasvööde, kus elame, ei ole kuigi rikas väärispuitu andvate liikide poolest. Seda kõrgemalt saab hinnata siiruviirulise silmuskirjalise puiduga karjala kaske, mille marmorjas tekstuur lubab tõepoolest seada ta kõrvuti hästi tuntud troopiliste väärispuudega (mahagonipuu, sandlipuu, tiikpuu). Nagu heal lapsel ikka, on karjala kasel eesti keeles mitu nime. Maakeeles kutsutakse teda ka maarjakaseks. Nimetuse päritolu pole päris selge. A. Viirese arvates võib see olla tulnud saksa sõnast Maserbirke (kirikask), mida on kõlaliselt seostatud neitsi Maarja nimega (vrd. maarjajää) [10]. Teised nimetused on seotud rohkem Eesti eri paikkondadega: kirikask (Hiiumaa), raud- ehk maadrekask (Saaremaa), maarjakõjo (Haanja). Mõistagi seostub nimetus karjala kask Karjalaga, kus seda kasevormi kõige rohkem leidub.

Kirjanduse andmeil tunti karjala kaske juba kiviajal, mil tema kaunikirjalist puitu olevat kasutatud maksevahendina. Vana Novgorodi aladelt on leitud XIII ja XIV sajandist pärinevaid karjala kasest rituaaliesemeid. Et see puit on erakordselt kõva, ei ima niiskust, ei tõmbu kokku ega lõhene, on temast meisterdatud tarbeesemed (peitli- ja noapead ning mõned adraosad) ja iluasjad olnud kõrges hinnas ka Eestis.

XIX sajandi keskpaiku, mil puit oli eelistatuim tarbeesemete materjal, hakati Euroopas tööstuslikult valmistama hinnalist ampiirmööblit karjala kasest. Ulatuslikud raied muutsid niigi harva leitava puu sootuks haruldaseks. On teada, et soomlastest karjala kase jahtijad jõudsid oma retkedel Lääne-Eestisse.

AJALOOST

Esimene lühikirjeldus mustrilise puiduga kasest pärineb 1759. aastast J. Grundbergilt. 1857 sai kõnealune puu esimese ladinakeelse nimetuse K. I. Merklinilt – Betula alba L., var. carelica Merklin. Tänapäeva kirjanduses käsitletakse teda kõige sagedamini arukase vormina Betula pendula f. carelica Sok.

Teaduslik huvi karjala kase vastu suurenes viimasel sajandivahetusel peamiselt Soomes ja Venemaal, kus ampiirmööbli tootmise huvides rajati kultuure uurimaks, kuidas karjala kase puidu näsulisus pärandub.

Leedu, Läti ja Eesti dendroloogide tähelepanu äratas see igerik, ribilise tüvega puu käesoleva sajandi keskel, mil siinsed taimeteadlased oskasid ta looduses ära tunda [1, 3, 5, 7].

KUS TA KASVAB LOODUSLIKULT?

Karjala kase looduslik levila pole pidev. Kõige rohkem leidub teda Karjalas, seejärel Peterburi ümbruses, Baltimaades ning Valgevenes. Skandinaavias võib karjala kaske kohata Lõuna-Rootsis (Småland) ja Kagu-Norras. Lõuna pool on seda puud leitud Slovakkiast Beskiididest (Karpaatide eelmäestik), Poolast ja Saksamaa idaosast.

Meil kasvab karjala kask eeskätt Lääne-Eesti mandriosas ning saartel, sageli inimese poolt mõjustatud aladel: valgusküllastel karjamaadel, puisniitudel, kiviaedade ääres. Teda pole leitud metsamassiividest, põlismetsadest, kaugel asulatest. Soomes öeldakse, et karjala kask kasvab ainult seal, kuhu on kuulda kirikukellade helinat. See võib viidata tema inimmõjulisele päritolule.

KUIDAS KARJALA KASKE ÄRA TUNDA?

Õigupoolest peaks karjala kask olema loodushuvilistele juba küllalt tuttav H. Relve artiklitest [8, 9]. Ja ehk ei peakski meie looduse nii hinnalise väärispuu säilimise huvides teda rohkem tutvustama. Ent arvatavasti satub Eesti Loodus praegusajal vaid nende inimeste kätte, kes mõistavad loodusest ja tema rikkustest lugu pidada ega tõtta kasuahnusest hävitustööle.

Niisiis on karjala kask arukasest madalama kasvuga, küünib 10–12 meetrini, harva 16–20 meetrini. Ta võib olla sirgetüveline või õunapuu taoliselt harunevate, jändrike ja kõverate okstega, mitme ladva, tihti mitme tüvega puu või maapinnalt harunev peenikeste tüvedega põõsas. Arukasele iseloomulikke pikki rippuvaid oksi tal pole.

Looduses kasvavad karjala kased kas üksikult või rühmiti koos teiste puudega. Puhtpuistuid nad ei moodusta, kuid on ka erandeid (Karjalas). Vähese konkurentsivõime tõttu jäävad nad alla kõrval kasvavatele teist liiki puudele. Karjala kask on lühiealine, ta hakkab puistust välja langema juba 40–50 aasta vanuses.

Karjala kase tüvi on vaid erandjuhtudel sile. Tüvel ja jämedamatel okstel võib näha ribisid, kühme ja paksendeid – neis peitubki ihaldatud marmorjas puit. Peaaegu alati jääb silma pikuti lõhenenud koor, mis on puidu ebaühtlase jämenemise tagajärg. Paksendid, mis moodustavad tüve ümber enam-vähem ühtlaselt jämenenud rõnga, võivad juba noores eas olla kaetud musta korbaga, kuid nende vahekohtadel korp puudub. Sageli peetakse karjala kase tüvepaksenditeks puudel laialt levinud pahkasid. Viimased on aga välised moodustised vaid tüve ühel küljel.

PUIDU ANATOOMILISED ISEÄRASUSED

Erinevalt tavalisest arukasest leidub karjala kase koores suuri paksukestaliste kivisrakkude – sklereiidide kogumikke. Need asetsevad puidu mustrilises osas, säsikiirte tippudes, takistades kambiumi tööd, nii et puidu trahheede asemel moodustub hoopis parenhüümkude. Parenhüümirakud paiknevad tihedasti koos, põhjuseks suured fenoole sisaldavad vakuoolid ja väga tihe hüaloplasma. Rakuvaheruume pole. Palju fenoolseid ühendeid kuhjub ka puiduosa rakkudesse, mida kambium on loonud niinerakkude asemel. Karjala kase kambiumis on peroksüdaas (ensüüm, mis katalüüsib redoksreaktsioone, kus elektronide aktseptoriks on vesinikperoksiid) 40 korda aktiivsem kui arukasel. Aja jooksul, kui moodustub kalluskude, jäävad koorekambium ja sklereiidid edasi kasvava puiduosa sisse. Kahjustunud kohas aga taastub kambiumi aktiivsus. Nii kujunevad katkendlikud aastarõngad.

PALJUNEMISBIOLOOGIAST

Soome uurijate kultuurikatsetest on selgunud, et karjala kase tunnused ilmnevad kasvukohast sõltumata. Kõik tema järglased ei näsustu, alati on nende hulgas mingi osa tavalisi arukaski. Suurest maarjakaasikust kogutud seeme annab rohkem näsustunud järglasi (ligikaudu 67%) kui seeme, mis on pärit tavaliste arukaskede seas kasvavatelt maarjakaskedelt (50–55%).

Erinevalt arukasest uueneb karjala kask hästi vegetatiivselt, kännuvõsust, andes juurekaela läheduses noori võsusid [6]. Sellega saabki seletada tema mitmetüvelisust.

MIKS PUIT NÄSUSTUB?

See on tänapäevani teadlastele mõistatus. Esimesed karjala kase uurijad on näsupuidu tekkepõhjuseks pi- danud keskkonda: enamasti kuivi, kiviseid ja väheviljakaid muldi, aga ka seennakkust. Enamik vene teadlasi peab karjala kaske omaette liigiks või alamliigiks.

Juba pikka aega kahtlustavad aga Lääne dendroloogid puidu näsustumise põhjusena viirusinfektsiooni. Selle arvamusega ollakse ühinenud ka Baltimaades [4]. Näsupuidu patoloogilist päritolu võiksid tõendada järgmised tähelepanekud.

1. Puidu näsulisus ei teki ainult arukaskedel. Samasuguseid muudatusi on täheldatud ka sookase puidus, kuigi palju harvem. Seda tuleb ette teistelgi puudel, näiteks pihlakal.

2. Kui leotada soo- ja arukase seemneid karjala kase mahlas, ilmnevad neist (nakatatud) seemnetest võrsuvatel puudel karjala kase tunnused.

3. On leitud puid, kelle puidul noores eas puudub iseloomulik muster, see kujuneb alles 20 aasta vanuses. Juhtub ka vastupidist: esimesed 15 aastat on marmorjas muster olemas, kuid hiljem kaob, tüvi sirgub nagu harilikul arukasel.

4. Lätist, Valgevenest ning Karjalast on teada juhud, kus karjala kase vegetatiivselt võrsunud järglasel pole iseloomulikud tunnused ilmnenud isegi 25–30 aasta vanuses.

On leitud, et viirushaigus põhjustab karjala kase puiduga sarnast anomaaliat ka viljapuudel (ploomi- kirsi-, õuna- ja pirnipuudel, tsitrustel ja küdooniatel). Ent viirusi endid pole karjala kase puidus tänini leitud.

Puidu mustrit võivad tekitada ka raku sees elavad mükoplasmad. Seni on kirjeldatud üle 200 taimehaiguse, mida nad põhjustavad, parasiteerides taimede kudedes. Näiteks Spiroplasma citri pidurdab kasvu maisil ja ajab tsitruste viljad puituma.

Taime haigestumise võivad esile kut- suda mitmed müko- plasma liigid korraga, kusjuures igaühel eraldi kahjustav mõ- ju puudub. Viimastel aastatel on leitud, et näiteks selgroogsetel avalduvad mitmed haigused mükoplasma ja viiruse koosmõjul kindlates rakkudes. Ehk on ka karjala kase anomaalia põhjustanud mitme eri organismi infektsioon?

EESTI VÕIMSAIM EI OLE ENAM ELAVATE KIRJAS

Kuni ninasarvik elab, ei ole tast mingit kasu. Järelikult tuleb ta tappa, et saaks sarve maha müüa.

Nedremaa puisniit on Eesti üks uhkemaid. Ilmar Soodla, kes teab kõiki Pärnumaa kaunimaid puisniite, arvab ta säilinute seas parimaks. Kui ta meid 1986. aastal sellele puisniidule juhatas, siis nägime seal üht karjala kaske, millest suuremat polnud Eestis teada.

1995. aasta suvel jõudsime puisniite uurides jälle Nedremaale. Meie vana tuttav karjala kask ei paistnud eemalt, nagu pidanuks. Kaks suuremat haru olid maha saetud, pisim veel püsti. Maas lebavate tüvede alumistest otstest olid poolteisemeetrised tükid välja saetud ja ära viidud. Tallinna meeri möödunud aastal valminud ametikorterit pidavat kaunistama osaliselt karjala kasest laud. Ei tea, kust hankisid meistrid väärispuidu...

Puisniidu teises otsas leidsime veel ühe saetud puu, kuivanud hiirekõrvul lehed okstel – töö oli tehtud tolsamal kevadel. See kask olid veel suurem: jämedama tüve läbimõõt 40 cm. Maa oli kevadel arvatavasti tüma, ju vist ei saadud ligi sõita, et tüvepakke ära viia. Nii nad seal vedelesid – raagus ladvad naaberpuude najal. Teisi puid polnud seal saetud, kuigi paberikaseks sobivaid tüvesid oleks jätkunud hulgi. Mees, kes tuli, pidi teadma, et just karjala kask on see, mille puit maksab. Ja teadis, kus nad kasvavad. Kõige suuremad, kõige kallimad.

Ninasarvik sai maha lastud, sarv saetud, ent see osutus liiga suureks, et ära tassida. Lähme tapame järgmise...

KIRJANDUS:
1. B a n d e r, V., M e r i h e i n , A., S a k s, K.. 1971. Maarjakask Eestis. Eesti Loodus, 10.
2. H e i k i n h e i m o , O., 1951. Kokemuksia visakoivun kasvatuksesta. Experiences in the growing of curly birch. Commun. Inst. For. Fenn. 39 (5).
3. K a s k, K., 1972. Karjala kased Tallinna lähistel. Eesti Loodus, 7.
4. M a s i n g , V., P o o t s, L., 1977. Tuhat tutvust tundrast kõrbeni. Tln.
5. M e r i h e i n, A., 1970. Põhjamaade väärispuu. Eesti Loodus, 10.
6. O t t, P., 1980. Maarjakask Eesti NSV-s. Eesti põllumajanduse akadeemia teaduslike tööde kogumik, 128.
7. P o r k, K., S a n d e r, R., 1973. Maarjakase levikust Lääne-Eestis. Eesti Loodus, 6.
8. R e l v e, H., 1989. Maarjakask – meie looduse ainus väärispuu. Eesti Mets, 2.
9. R e l v e, H., 1994. Maarjakask, Eesti ainus looduslik väärispuu. Aastavakk (Põllumehe teatmik-kalender) 1.
10. V i i r e s, A., 1975. Puud ja inimesed. (Puude osast eesti rahvakultuuris.) Tln.