Jäised seinad mererannal

Tõnis Saadre

Talve sümbol on eelkõige lumi. Ja mitte jää. Lumine mets, lumine maa. Ka merd, jõgesid ja järvi kaanetav jää on ikka kaetud lumega. Vaid enne lume tulekut näeme helkimas nende külma sinkjat pinda. Ja sulailmadel ilmub jää purikatena räästaisse.

Siiski on ka Eestis paiku, kus jää võib pakkuda lausa rabavat silmailu. Need kohad on pankranniku kõrged ja järsud astangud. Tingimuseks on rohked allikad kaljuseinas. Muidu pole talvekülmal materjali, millest vormida. Tallinna lähedal on kaks säärast klindilõiku, mis pilgule tõelist jääpillerkaari pakuvad. Üks neist palistab mereranda Rannamõisa ja Ilmandu vahel. Siin on kuni kümne meetri kõrgune kambriumi liivakivi sein kümnete ja sadade meetrite pikkuses üleni jäässe valatud. Allikavee kõrval on sellesse ehitustöösse haaratud olnud ka astanguservalt alla voolanud sulamisveed. On tekkinud lausaline päikeses sillerdav jääsein. Liivakiviastangusse uuristunud koobaste ette on tihti moodustunud purikatest eesriie, varjates enda taha jäiseid võlvkäike, mille sinkjasvalged seinad, laed ja põrandad löövad eriliselt helklema väljast sissetungivate päikesekiirte paistel. 

Teist laadi on Pakri neeme pankrannik (foto). Siin on pakaselistel talvedel kogu paekallas ääristatud eri kõrgusega jääpurikatega. Paldiski linna lähistel on need veel inimkõrgused, edasi neeme tipu poole, astangu kõrguse kasvades suurenevad ka purikate mõõtmed. Neeme tipu kohal ulatub nende pikkus juba kümmekonna meetrini. Need hambulised hiidpurikad ripuvad kord ähvardavalt kõrgel pea kohal, kord toetuvad alt laienedes turvaliselt panga jalamile. Peamiselt on purikad lausvalged või õrna sinaka varjundiga, aga on ka rauaühendeist roostekarvaliseks värvunud jääskulptuure.Pakri neemel leidub jääkardinaga piiratud grotte ja võlvkäike, uhkeim neist lausa neeme tipus. See on ligi kümne meetri kõrgune sügavale liivakivisse murrutatud koobassaal, mida muust maailmast eraldab võimsatest jääpurikatest kardin. See jäine ehitis sisendab harrast rahu, mille keskel inimlaps end lausa ülendatuna võib tunda.


Foto: Tõnis Saadre