KÄITUMISE ÖKOLOOGIA 2 - Veri on paksem kui vesi

Raivo Mänd

Kas teid on kunagi nõelanud mesilane? Kui ei, siis on teil vedanud, kuid üsna tõenäoliselt on lugejate seas ka neid, kes on sattunud mesilinnukeste rünnaku ohvriks. Mäletate, see oli üsna valus! Võib-olla paistetas torkekoht üles, nii et tuli isegi arsti poole pöörduda? Igatahes oli ebamugav.

Kuid kas olete kunagi mõelnud sellele, mis sai mesilasest, kes teid nõelas?

Oma taru, seal peituvaid kärgi ja kärgedes kasvavat hauet kaitstes sooritas see vapper loomake enesetapu. Jah, tõeline kamikaze, sest torkel jääb mesilase nõel ohvri nahka kinni ja putukas sureb trauma tagajärjel.

Mesilane jättis teisi kaitstes oma elu. Milline ohvrimeelsus! Sipelgapesa ümber käib varahommikust õhtutundideni vilgas liikumine. Mööda radu tassitakse pessa ehitusmaterjali ja toitu, puutüvel üles-alla voorivad sipelgad käivad lehetäidelt magusat mesikastet "lüpsmas". Veel aktiivsem askeldus jääb meie pilgu eest varjatuks. Pesa sisemuses hoolitsevad töölised haude eest: toidavad vastseid, hävitavad parasiite, õhustavad pesa, tassivad nukke sinna, kus temperatuur parajasti soodsaim, peaasi, et järelkasv hästi kasvaks ja areneks ning et neist terved ja tublid sipelgad kooruksid.

Need kümned ja sajad tuhanded usinad sipelgatöölised on tegelikult emasipelgad, kes on sigimisvõimalusest ilma jäänud. Kogu elu on nad pühendanud oma ema, sipelgakuninganna loendamatute järglaste, teiste sõnadega nende endi õdede-vendade kasvatamisele ja kaitsmisele, selle asemel et kas või kordki elus ise emarõõme nautida.

Teooria on ohus

Loodusliku valiku teooria looja, inglise teadlane Ch. Darwin pidas ühiselulisi putukaid, mesilasi ja sipelgaid, oma õpetuse kõige suuremaks komistuskiviks. Ütleb ju see teooria, et elu suurest olelusvõitlusest väljuvad võitjana need isendid, kes suudavad jääda ellu ja anda rohkem järglasi kui nende konkurendid. Veidi põhjalikumalt oli sellest juttu ajakirja eelmises numbris. Millega aga seletada seda, et evolutsiooni käigus on tekkinud ja püsima jäänud niisugused äärmuseni ohvrimeelse käitumisega putukad nagu mesilased või sipelgad, kelle ühed isendid loobuvad üldse järglastest või jätavad koguni oma elu teiste hüvanguks?

Ohvrimeelset ehk altruistlikku käitumist kohtame peale ühiseluliste putukate veel väga paljudel teistelgi elusorganismidel. Üle saja aasta on see olnud Darwini õpetuse tuliste pooldajate üks tülikaim probleem.

Selliseid näiteid, kus altruism ulatuks enda elu ohverdamiseni liigikaaslase eest või absoluutse viljatuseni, tuleb siiski üsna harva ette. Selgroogsetel loomadel teatakse sipelgatega analoogiline sigimisvõimetute emastööliste kast seaduspäraselt olevat näiteks aafrika pimerottide koloonias. Märksa tavalisemad on altruistliku käitumise pehmemad vormid.

Mitmetele lindudele, imetajatele ja isegi kaladele on iseloomulik, et pesitsevate paaride juures tegutseb veel üks või koguni mitu mittepesitsevat liigikaaslast, nii-öelda koduabilist, kes vabatahtlikult aitavad pesitsejatel pesa ehitada, poegi toita ja territooriumi kaitsta. Tuntuimad näited on mõned Ameerikas elunevad rähni- ja mesilasenäpiliigid, samuti šaakalid. Erinevalt pimerottidest või ühiselulistest putukatest on need koduabilised enamasti siiski võimelised ka ise sigima ja paljud neist soetavadki edaspidi järglased.

Mingil määral eneseohverduseks võib pidada ka putukate ja isegi lindude hoiatusvärvust. Nimelt on mürgised või raskesti neelatavad väikeloomad (herilased, lepatriinud jt.) sageli värvunud eredalt ja silmatorkavalt, nagu hoiatamaks potentsiaalseid vaenlasi: ära tule, läheb haprasti! Kuid seda, et niisugused putukad tuleb rahule jätta, peab vaenlane enamasti oma valusate kogemuste najal õppima. See aga tähendab, et ta mõned silmahakkavad ohvrid siiski nahka pistab. Seega riskivad kõik eredavärvilised putukad mingil määral võimalusega ohverdada oma elu teiste nimel.

Paljud rühmadena tegutsevad linnud ja imetajad toovad vaenlast nähes kuuldavale hoiatushüüde, et teised saaksid pakku minna. Nii seab aga märguandja iseennast ohtu, sest ta tõmbab endale kiskja tähelepanu.

Kõik ühiskonna õnne nimel?

Eelmainitud ja paljud muudki ohvrimeelsuse näited põhjustasid kuuekümnendate aastate algul suminat darvinismi kriitikute leeris. Kuidas, küsisid nad, saab altruism loodusliku valiku sõelale jääda, kui ometi peaks omakasupüüdlikul isendil, kes oma huve teiste heaks maha ei salga, olema rohkem järglasi kui altruistil? Eriti absurdne tundus töösipelgate ja -mesilaste ellujäämine, sest neil pole üldse järglasi.

Selle sajandi keskpaigas levisid altruismi fenomeni seletamisel vaated, mille V. C. Wynne-Edwards võttis kokku rühmavaliku teooriana. Ta väitis, et valikuline väljasuremine ei ohusta mitte üksnes isendeid, vaid ka isendite rühmi: kolooniaid, populatsioone, liike. Kui rühm koosneks egoistlikest isenditest, kes hoolitseksid ainuüksi iseenda heaolu eest, tarvitataks lakkamatus konkurentsis toit ja muud vajalikud ressursid peagi ära ja rühm sureks välja. Kui aga rühma liikmed piiravad oma tarbimist kõigi heaolu nimel, siis jääb rühm olelusvõitluses püsima.

Kuigi loomad liigikaaslastega tihti jõudu proovivad, surmavad nad üksteist siiski äärmiselt harva. "Ega kaaren kaarna silma noki," teadis juba vanarahvas. See ohustaks liigi eksistentsi, ütlesid rühmavaliku poolehoidjad. Miljonid lõhilased pürgivad igal aastal sadu kilomeetreid piki kärestikulisi mägijõgesid ülesvoolu, et seal mari kudeda ja hiljem ise kurnatuse tõttu surra. "Milline kaunis ohver liigi eksistentsi nimel," öeldi selle peale. Eriti loomulik tundus rühmavaliku idee ilmselt seetõttu, et säästev tarbimine ja varude soetamine on inimesele alati omane olnud.

Miski ei klapi ikkagi

Hoolimata atraktiivsusest, ei puudu ideel oma nõrgad küljed. Isendite sünd ja surm on igapäevased ning loomulikud nähtused, kuid loomarühmi, populatsioone või liike tekib ja sureb välja harva. Järelikult on rühmade teke ja kadumine võrreldamatult aeglasem protsess kui isendite põlvkondade vaheldumine. Mida kiiremini vahelduvad aga põlvkonnad, seda kiiremini saavad toimuda evolutsioonilised muutused. Oletame, et meil on loomarühm, mis koosneb kenasti säästlikest ja abivalmis indiviididest. Pruugib aga kas juhusliku päriliku geenirikke ehk mutatsiooni tulemusel või siis sisserände teel rühma liikmete hulka sattuda mõnel "omakasupüüdlikul" egoistil, kui need oma suurema läbilöögivõime ja viljakuse tõttu kiiresti levima hakkaksid ja altruistid peagi hoopis välja tõrjuksid. Pilt näeks välja umbes nii, et eri sipelgapesades oleks eri suhetes sigimisvõimelisi emaseid ja töölisi ning need pesad, kus esimeste suhtarv kasvaks liiga suureks, sureksid välja. Tegelikkusest ei ole midagi niisugust teada.

Pealegi torkas uurijaile silma üks teine tähelepanuväärne asi: nii inimesed kui ka loomad abistavad üksteist rohkem ning on seda ohvrimeelsemad, mida lähemalt ollakse omavahel suguluses. Oma laste heaks on inimene tihti nõus loobuma peaaegu kõigest. Lastelastesse suhtuvad vanaemad suure südamesoojusega. Onupojapoliitikagi on inimesele hästi tuntud ja kaaskondlaste jaoks pisut häirivgi nähtus. Sama kohtame ka loomariigis. Oma poegi kaitstes viskub randtiir surmapõlglikult endast mitu korda suurema vaenlase vastu. Sipelgapesas rassivad töölised selleks, et abistada oma ema: nad hoolitsevad iseenda õdede-vendade eest. Ka uurimused ameerika mesilasenäppide koloonias on näidanud, et "koduabilised" on valdavalt kas pesitsuspaari eelmise aasta lapsed, lapselapsed või muud lähemad sugulased. Mida kaugem sugulussuhe, seda vähem abistatakse. Üht koopaoravate kolooniat uurides leidsid teadlased, et vaenlast märganud isend toob hoiatushüüde kuuldavale tavaliselt siis, kui läheduses on sugulasi, ja et emased koopaoravad hoiatavad sagedamini kui isased. Muuseas, selle liigi emasloomad on erinevalt isastest väga paikse eluviisiga ja seetõttu kõik omavahel mingil määral suguluses.

Omakasupüüdlikud geenid

Selles probleemis peituvat sõnumit aimati juba käes- oleva sajandi esimesel poolel, kuid korralikult sõnasta- sid selle mõtte kuuekümnendail-seitsmekümnendail aastail W. D. Hamilton ja R. Dawkins: looduslik valik ei seisne mitte niivõrd isendite endi vahelises olelusvõitluses, vaid nende geenide konkurentsis. Iga isend sisaldab kindla suurusega ja teistest erinevat geenikomplekti. See eristabki meid üksteisest. Valiku käigus suureneb igas järgmises põlvkonnas just nende geenide suhteline esinemissagedus, mis on seotud edukate isenditega, kellel on rohkem järglasi ehk teiste sõnadega, oma geenide koopiaid. Kõik isendid on surelikud, geenid võivad aga põhimõtteliselt saada surematuks. Keegi meist ei saa välistada, et just tema keharakkudes ei peitu seesama geen, mis kord põhjustas Aristotelese geniaalsuse.

Geenid kanduvad paljunemise käigus edasi vanematelt lastele, kusjuures sigimispartnerite geenid ühtlasi segunevad omavahel. Mida lähemas suguluses on isendid omavahel, seda sarnasemad on nende geenikomplektid; kui väheneb sugulusaste, väheneb ka geneetiline sarnasus. Piltlikult ja tegelikku mehhanismi veidi lihtsustades võib öelda, et vanematel lastega ja õdedel-vendadel omavahel on identsed umbes pooled geenid, vanavanemail ja lastelastel umbes veerand, onupoegadel kaheksandik ja nii edasi.

Mis sellest kõigest tuleneb? Oletame, et üks altruistlik indiviid loobub laste saamisest ja abistab kogu elu oma sugulast. Oletagem, et selle koostöö tulemusena on sugulasel palju rohkem lapsi, kui tal ilma abita oleks olnud, ja isegi rohkem, kui neil oleks olnud kahe peale kokku siis, kui kumbki oleks omaette oma lapsi kasvatanud. Pange nüüd hästi tähele. Sellise ohvrimeelsuse tulemusel suureneb altruisti geenikoopiate osakaal teiste geenide seas sellele vaatamata, et ta ise ühtki järglast ei soetanud. Need geenid pärinesid hoopis tema sugulaselt.

Räägitakse, et kuulus populatsioonigeneetik J. B. S. Haldane olevat kord õllebaaris teinud need arvutused ajalehenurgale ning teatanud hämmastunud baaripublikule, et on valmis ohverdama oma elu kahe venna või kaheksa onupoja asemel.

Niisiis võivad geenid väga hästi kanduda järgmisesse põlvkonda ka sel teel, et "sunnivad" isendit käituma alt- ruistlikult sugulaste suhtes. See avastus oli mõju avaldav. R. Dawkins nimetas oma raamatus "Egoistlik geen" isendeid üksnes "ajutisteks vahenditeks või elumasinateks, mille abil geenid paljunevad".

Indiviidid võivad seega teatud tingimustel käituda ohvrimeelselt. Nende käitumist määravad geenid on aga alati egoistid.

Asja lähemalt uurides on selgunud, et mitte kõik altruisminäited ei puuduta sugulasi. Sellest teen põhjalikumalt juttu edaspidi. Siiski ollakse tänapäeval arvamusel, et ohvrimeelsust saab tihti seletada just eelkirjeldatud mehhanismi abil. Niisiis mitte rühmavaliku, vaid kõige tavalisema indiviidide valiku abil. Loodusliku valiku seda vormi, mis soosib ohvrimeelset käitumist sugulaste suhtes, kutsuvad teadlased hõimuvalikuks.

Tunne end nagu kodus, rohehabe!

Inimesel ei ole oma sugulaste äratundmisega enamasti raskusi. Sünnid ja abiellumised kantakse korralikult kirikuraamatuisse, perekonnaseisuameti registritesse ja isikutunnistustele. Isegi kui sugulaste teed pikemaks ajaks millegipärast lahku viivad, on neil dokumentide abil ja kirjavahe- tuse teel jälle kerge üksteist leida.

Loomadel seevastu midagi säherdust ei leidu. Kuidas nad siis oma sugulasi ära tunnevad? Eriti veel primitiivsemad olendid, kes ei saa loota hea mälu ja õppimisvõime peale? Kuid viimase aja uurimused on näidanud, et väga paljud loomad suudavad tõepoolest sugulasi ülejäänud liigikaaslastest eristada, veel enam, tihti tehakse vahet ka lähi- ja kaugemate sugulaste vahel. On antud mitmesuguseid seletusi.

Üht neist, mille pakkus välja Hamilton, nimetas Dawkins "rohelise habeme efektiks". Oletagem, et eksisteerivad teatud "äratundmise geenid", mis ühtaegu põhjustavad isendeil mingi iseloomuliku tunnuse esinemist ja samal ajal sunnivad altruistlikult käituma teiste sama tunnuse omanike suhtes. Näiteks on mul geen, mille tõttu mulle kasvab rohelist värvi habe ja mis sunnib mind ühtlasi olema kena teiste rohelise habeme omanike suhtes. Ilus ja vastuvõetav idee, kuigi ühtki konkreetset niisugust geeni pole veel kirjeldatud. Kuid sõna "hingesugulane" kasutamine nende kaas- kodanike suhtes, kellel on samasugused hobid ja maailmavaade, ei pruugi olla paljas juhus.

Märksa tõenäolisemalt lähtuvad paljud loomad lihtsast reeglist: "Kohtle igaüht oma kodus nagu sugulast!" Seda näitavad katsed, kus linnud hülgavad iseenda pojad, kes paigutatakse nende pesa kõrvale, kuid võtavad omaks pessa pandud võõraid linnupoegi, isegi teisest liigist. Muidugi, sellist reeglit on kutsumata külalistel üsna kerge kuritarvitada. See võib tuua kaasa ebasoovitavaid eksitusi. Mida arvata näiteks laululinnukesest, kes vihaselt peletab minema pesale läheneva täiskasvanud käo, et hetk hiljem taas väsimatult toitu tassida pirakale käobeebile, kes tema oma pojad pesast alla lükkas? Kuid enamasti tagab see reegel siiski hoolitsuse isiklike järeltulijate eest. Eriti tõhus peaks see olema paikse eluviisiga loomade puhul, sest neil elavad sugulased harilikult lähestikku. See on tavaline üsna mitmetel putukaliikidel. Pakuksin jälle ka veidi kujutlusainet inimeste käitumise kohta. Kas me ei lähtu mitte sellestsamast lihtsast reeglist, kui kohtleme oma kodus viisakalt isegi niisugust inimest, kes on meile muidu vastuvõtmatu? "Tundke end nagu kodus!" ütleme.

Kolmas tõenäoline seletus seostub sellega, mida klassikalise käitumisteaduse vanameister K. Lorentz nimetas vermimiseks (ingl. k. imprinting). Nimelt on noorloomadel teatud kriitiline periood, millal nad õpivad tundma oma vanemaid ja õdesid-vendi, kellega koos nad üles kasvavad. Kui nad lahutada oma tõelistest vanematest, valivad nad selleks mõne teise lähedal asuva elusolendi või isegi elutu objekti. Tavaliselt kujutataksegi Lorentzit piltidel koos talle järgnevate hanepoegadega, kes teda parema puudumisel oma emaks on valinud. Võib-olla omandatakse sel perioodil teatud kogemus ja edaspidises elus koheldakse sugulastena kõiki neid liigikaaslasi, kellel on samasugused tunnused nagu neil, kellega koos üles kasvati? Seda oletust näivad kinnitavat hiljuti läbi viidud leidlikud katsed koopaoravatega. Selgus, et "lapsepõlves" koos sirgunud mittesugulased käitusid üksteise suhtes edaspidi vähem agressiivselt kui lahus üles kasvatatud sugulased. Samas aga säilis selgelt ka geneetilise suguluse efekt! Küllalt hästi on teada ka näiteks see, et harva abielluvad omavahel esimesest klassist peale koos õppinud noored, ja tihti ei ole säärased abielud õnnelikud. Vahest tuleneb see ekslikult vaistlikust tungist vältida "verepilastust" nendega, kellega lapsepõlves harilikult kõige rohkem koos viibitakse – nimelt oma õdede-vendadega?

Loodus on tulvil mõistatusi.