Ülemiste pajuke

Fred Jüssi

See paju seisab Ülemiste järve ääres endistviisi ja midagi varesepesa taolistki võib võras veel aimata, aga niisugust pilti tast enam võtta ei saa. Paju ümbrus on võssa kasvanud ja puu ise ka pisut muutunud. Ei mäletagi, mis aastal teda õieti pildistasin, igatahes on see mu kõige armsam talvepilt. Miks just, ei tea, sest armastuses ei ole ju loogikat.

Paju – õigupoolest on neid seal kobaras koos küll mitu – oli tollal bussi aknast hästi näha ja kui valgust piisab, siis püüan mööda sõites teda nüüdki alati silmata. Tookord, sumedal veebruaripäeval, mis võis olla ka jaanuari- või märtsipäev, tulin Tartust. Pilgust pajule piisas, et koju jõudes haarata fotoaparaat ja tulistjalu tagasi Ülemistele tõtata.

Veendunud, et ligiduses pole vintpüssiga valvurit (vere sees, no mis sa teed...), pugesin aiaaugust läbi ja seisatasin puud vaatama. Tuult ei olnud, paju seisis viimse raootsani vakka, lihtne ja kaunis puu. Väärikas. Seletamatu. Miks näib ta küll täna nii eriline, mõtlesin, olen teda siin ju varemgi nii sageli näinud? Puu taga laius järv, teisel pool järve aimus metsavööt, kõik maetud valendavasse lumme. Ja paju õrn võra heitis otse puu alla lumele õhkõrna varju. Mustvalgena peaaegu värviline, värvilisena peaaegu mustvalge. Äkitselt taipasin, et see on valguse lumm. Hetkeks lasus maastikul täielik vaikus, mis sest, et maantee mürises ja võib-olla ka raudtee.

Tegin kelleltki kingituseks saadud välismaa filmile mõned ülesvõtted. Nüüd loen pildi servalt Fuji RD – see on mark, millele talvel eriti suuri lootusi panna ei saa... Siis ma seda õnneks ei teadnud.

Ülemiste paju pilti on paaril korral ka varem trükitud, aga trükkalitele ta vist ei meeldi. Eks vaatame, kuidas nüüd, sest aeg on ju vahepeal edasi läinud ja olud palju muutunud. Kõik hilisemad katsed tookordset talvist pajupuu-pilti korrata on luhtunud. Lummu pole. Aga midagi jäi: elamus, mis mõnikord, eriliselt vaiksetel ning nõiduslikult hämustel päevadel endast märku andes täidab hinge jälle hetkeks äratundmisrõõmuga.