Metsamuinasjutt

Olev Merivee

Nii inimpelglikku lindu kui must-toonekurg annab otsida. Seepärast on eelmisel lehelaotusel trükitud pildi saamislugugi üsna omanäoline.

Kui ma must-toonekure filmimise varjendisse ronisin, selgus, et fotokotis olid vaid filmid Agfa XRG 100 ja 200. Keset laanehämarust sellist avastust teha pole just eriline rõõm. Katiku kiirus jäigi vaid 1/15 ja 1/30 sek. Aga mis parata, sättisin Canoni statiivile ning jäin põnevil ootama ja lootma. Olin varjendis kümme unustamatut tundi. Enamiku sellest ajast sain imetleda vaid poegi, vanalind ilmus toiduga ainult kahel korral ja ka siis oli ta pesas vaid hetkeks. Esimese korra magasin maha: lind tuli nii äkki ja juba ta kadus. Neli-viis tundi hiljem õnnestus kõik. Oli ääretult mõnus varjendist alla ronida, taskus kümmekond õnnestunud kaadrit must-toonekure perest. Tore on omada raskesti omandatavat! Veel toredam, kui see on hea. Toogu see pilt õnne metsaelanikele!

Eelnev oli lugu pildi tegemisest, aga nüüd veidi ka tegijast. Olen sündinud 1954. aastal Tõrvas. Kui ma juba korralikult iseseisvalt käia oskasin, võeti mindki pere looduseuurijate seltskonda vastu. Vanem vend Ermer kogus mardikaid ja liblikaid, isa oli tema hea abiline. Meie, pisemad pereliikmed, lõime nendel kogumismatkadel alati suure heameele ja õhinaga kaasa. Seiklesime jalgsi ja jalgratastega, tegime päevaseid käike või olime kodunt eemal terve nädala. Päev ja öö olid võrdselt huvitavad. Terve Eesti oli meie matkamaa. Kõik laabus imeliselt, kuni tuli kevad 1972. Surm külastas meie peret ja viis vanema venna. Ellu tuli tühik, igasugune mardikate kollektsioneerimine sai otsa. Metsast polnud enam nagu midagi otsida ja see oli nii võõras. Hiljem saabusid aktiivsed kaugmatkade aastad: Krimm, Kaukaasia, Koola poolsaar, Karpaadid, Tuva ja Tjan-Šan. Mitmes matkapiirkonnas sai käidud kolm korda või rohkemgi. Need olid ülihuvitavad retked, eriti talvised.

1986. aastal viis elutee mind kokku kotkaga. Siis sain tuttavaks Einar Tammuriga. Põgusast kohtumisest sai aastatepikkune aktiivne koostöö. Einar Tammur ja Urmas Sellis ja Olev Merivee – mitusada tuhat kilomeetrit läbisõidetud Eestimaa teid on meil nende aastatega seljataha jäänud? Mitu tuhat kilomeetrit oleme koos kotkaretkedel maha kõndinud? Kui palju sai tehtud tehispesi? Mitu paari ketse oleme puruks tallanud? Kui palju...? Just nendel aastatel hakkas Eestis pesitsevate kotkaste arvukus tasapisi suurenema. Must-toonekurgede heaks tehtu kannab vilja ilmselt alles tulevikus.

Ja kuigi pilditegemine on mind kaasa kiskunud juba poisipõlvest peale, sain värvide ja varjude riiki siseneda sellest hetkest, kui tegin tutvust kotkaste pildistamiseks muretsetud fotoaparaadiga Canon EOS 5. Albumitesse on kleebitud fotodokumendid enamikust kotkapesadest, aga aega ja filmi on jätkunud ka teiste kordumatute hetkede jäädvustamiseks.

Siiani olen töötanud peamiselt värvusnegatiivfilmidega. Mulle meeldib, kui ei pea originaali käest andma. Mina võin ju hoida filmi korralikult, kuid kuidas suhtutakse kaadritesse trükikodades, on teine küsimus. Kui anda avaldamiseks fotokoopia, on mured murtud: originaali ei rikuta. Siiski tekivad ka siin mõned probleemid. Oluline on kauaaegne koostöö kindla ilmutusfirmaga. Mina kasutan Tartu Asko teeneid. On ju oluline vahe, kas nende kunde soovib filmist vaid üks kord fotosid saada või on sellelt filmilt hoopis tihedamini tarvis kopeerida. Olen seal teinud enamiku oma näitusepiltidest ja meie koostöö on sujunud hästi.

Peagi sain aru, et head asja on tarvis pildistada palju kaadreid. Igaks juhuks, sest mine tea, mis kõik võib veel juhtuda hea kaadriga. Ja selge on ka see, et korduv positiivide valmistamine ikkagi mõjub filmile; aga kui mul on veel viis identset kaadrit, on kõik korras. Praegu pole see probleem küll enam nii valus, arvutiprogrammi abil saab korrastada foto igasugusest prahist. Aga see on ka aeg ja vaev.

Teine probleem: kuidas säilitada pildistatud negatiive. Olen näinud ja kasutanud mitmeid erikilesid, kuid parimad kiled on need, mis olen ise jootekolvi abiga valmistanud.

Mina olen kasvanud Svema ajastul ja seetõttu kipun nende filmide omadusi automaatselt siduma praegustega. Aga see pole nii. Praegu võib korralikes valgustingimustes julgesti kasutada filme tundlikkusega 200 ja 400 ISO või rohkemgi, kartmata, et 24 x 30 suurendusel läheks pilt teraliseks. Negatiivmaterjal meeldib mulle veel seetõttu, et kui koopia tonaalsus pole hea, siis palun firmal teha uus koopia. Aga ka slaidifilmiga tuleb sinasõbraks saada, nii et arenguruumi on.

Kotka-aastad on olnud väga huvitavad, õpetlikud ja loodetavasti ka viljakad. Nüüd ma tean, kuhu, kuidas ja millal tohib metsas minna ning kuhu ei. Aastatega on selgeks saanud lihtne tõde, et inimeste hulgas on tervisele hoopis ohtlikum kui üksi rabas, luhal või metsas. Olgu need inimesed siis nii head sõbrad kui tahes.