Sel kuul looduses - Veebruar

Arne Ader

Veebruarikuised lumehanged on külmemat tooni ja ehk veel madalamadki kui märtsis, tollel päris hangekuul.

Sel pildil pole aga mitte ainult hanged. Siin on kesktalvist päikest, mis paistab väga madalalt taevavõlvilt, elustades lummava lumemaastiku vorme. Siin on ka tuul. Toosama tuul, mis jaanuaris, aga võib-olla juba detsembris aitas taevast langevaid miljoneid lumehelbeid ümber paigutada, kuhjates neid muudkui kokku ja kandes ära.

Peale hangede, päikesevalguse ja tuule on pildil veel jõgitakjad. Nende taimede pikad puhmastena asetsevad lehed moodustavad lume all künkliku pinnase, mis on hangede algvorm ja määrab lumekuhjatiste asukoha ja kuju.

Heale loodusetundjale võivad hanged teada anda ilmselt hoopis rohkemat. Igast lumehangest võiks kirjutada paksu raamatu.

Olgu kesktalvine lumikate nii paks kui tahes, peale puude ja põõsaste ulatuvad talvemaastikku ilmestama ka kõrgekasvulised rohttaimed, mis seisavad ka kuivanuna hangedes uhkelt püsti. Üks selline talvine tegelane on tuliohakas.

Kesktalvine tuliohakas on kummaliselt longus ja üleni pruunikas, mistõttu ta ei meenuta eriti sama taime suvel. Lähemalt uurides märkame siiski midagi tuttavlikku. Ohaka tiivuline vars haruneb taime ülemises, hangede kohale sirutunud osas. Tihedalt üksteise kõrval asuvate pappuste paks kimp reedab, et ka tema suvine korvõisik võis olla suur, võrreldes näiteks põldohakaga. Kui taimele veelgi ligineda ja teda koguni puudutada, oleme kindlasti jõudnud selle taimeliigi parima määramistunnuseni, millest ka käre talv jagu ei saa – lehehõlmadele kinnitunud ogad torkavad sind valusalt.

See jälg asus Pedja jõe jääkaanel. Oli veebruar, püsis küünlapäevane pakane, siiski leidus jõejääl veidike vett, mida kohev lumevaip peitis külma eest. Kaks ilvest olid läinud mööda jõge. Mõnes jõekäärus polnud lumi neid kandnud: nende käpad olid vajunud jää peal laiuvasse veeloiku ja niiviisi talletusid loomade jäljed reljeefsete jääkujudena. Jäljed olid nagu ilvesel ikka – kassi moodi ümarad, küünisteta. Heledamad päkakohad paistsid jäälohus hästi silma: need polnud sulaveest läbi imbunud.

Loendasime tookord loomi Alam-Pedjal ja siis sattusimegi nendele jälgedele. Mõned päevad tagasi oli sadanud pisut värsket lund ja nüüd, kui loomad taas liikuma hakkasid, oli huvitavat vaatamist palju. Pika vantsimise peale muutus töökaart liiginimedest kirjuks: metskits, hunt, valgejänes, kobras, saarmas, kärp, nugis, põder, metssiga, mink, ilves... Aga loomad ise? – Järjekordselt tuli leppida mõne vilksatava valgejänese ja metskitsega.

Nii juhtub ikka, kui on tegemist meie lähimate sugulastega loomariigist – imetajatega. Haistmismeel, mis on imetajate tugev külg, on inimesel enam kui kehvavõitu. Roosid ja jasmiinid? Ehk jah, kui just tugev nohu pole. Aga kuidas oleks lood jänese, hundiga? Me ei suuda neid lõhna järgi ära tunda isegi meetri kauguselt. Ja öine eluviis, mis metsloomadele omane? Kui üleval olemegi, siis viibime suure tõenäosusega vales kohas: kodudiivan, baar või ööklubi pole õiged paigad loomadega kohtumiseks. Ja nii käibki meie asjaajamine sugulastega keerulisi teid pidi. Parim meediakanal ongi ehk värske lumi, kuhu ka äärmiselt ettevaatlik ilves jätab oma jäljerea – siin ma olin! Meie osa on omakorda tunda neid märke – Kui põnev! Siit on läinud ilves! – ja mõelda siis kikkis kõrvadega suure kassi pilt mõnest ilusast värvilisest raamatust sinna juurde. Ilves ise on aga läinud. Võib-olla ainult viis minutit tagasi, aga oleme igatahes hiljaks jäänud. Või ehk tuleb ta siia kümne minuti pärast veel, aga meie oleme jõudnud liiga vara?

??? Vaatle jäljeridu oma koduümbruses! Kas tunned, missugused loomad on need sinna jätnud?