Poleemika: industriaalturism ja rahvuspargid

E. Abbey

E. Abbey on isehakanud "agraaranarhist"ja"ökoterrorist", üks Ameerika armastatumaid looduskirjanikke. Ta sündis ja kasvas ühes Pennsylvania farmis ning lõpetas 1952. aastal New Mexico ülikooli filosoofiamagistrina. Ameerika rohelise mõtteviisi ja kirjanduse rajaja Henry David Thoreau mantlipärijana võitles ta terve elu raevukalt Ameerika lääneosa kõrbete, platoode ja jõgede säilimise eest. Oma raamatutes kritiseeris ta kaasmaalaste masinakultust ja tarbijalikke eluväärtusi, Ameerika tehnokraatia piiramatut kasuahnust ja nn. industriaalturismi pahesid. Kirjanik hoiatab: ärge korrake Ameerika rahvuspargiteenistuse vigu, lubades motellide ja restoranide omanike, bensiinikorporatsioonide, tee-ehitusfirmade ja autotootjate survel tekkinud industriaalturismi sissetungi rahvusparkidesse!

Järgnev tõlkekatkend pärineb Abbey teosest "Kõrbe üksiklane" (Desert Solitaire, 1968), mille aluseks on autori patrullisuved Utah' osariigi Arches'i rahvuspargi (Arches National Park) teenistuses. Võib arvata, et mugava külastaja igakülgse teeninduse ja "bensiini imemise" peal üles kasvanud ameeriklaste jaoks oli kirjaniku autovastane programm liiga äärmuslik. Nii polegi sealsete rahvusparkide väsinud ja räsitud loodus raamatu ilmumisest möödunud aastakümnete jooksul kosuda saanud. Sellest, et külaliskeskuste moodsa infrastruktuuri korrashoiuks on järjest raskem raha leida, räägib viimasel ajal meiegi ajakirjandus.

Nüüd on mul õigus teha mõned konstruktiivsed, praktilised ja mõistlikud ettepanekud nii meie rahvusparkide kui ka rahva päästmiseks:

(1) Mitte ühtegi autot enam rahvusparkides! Las inimesed käivad jala. Või sõidavad hobustega, jalgratastega, muuladega või metssigadega – ükskõik millega –, kuid hoidkem autod, mootorrattad ja kõik nende motoriseeritud sugulased väljaspool kaitsealasid. Oleme kokku leppinud, et ei sõida autodega kirikutesse, kontserdisaalidesse, kunstimuuseumidesse, seadus- andlikesse kogudesse, inimeste magamistubadesse ja teistesse meie kultuuri pühapaikadesse. Peaksime suhtuma oma rahvusparkidesse austusega, sest need on samuti pühad kohad. Olles järjest rohkem paganlik ja hedonistlik rahvas (jumal tänatud!), peaks meile lõppude lõpuks selgeks saama, et mäed ja kõrbekanjonid on meile pühamad kui kirikud. Käitugem siis vastavalt.

Võtame ühe konkreetse näite ja vaatame, mida saaksime ära teha: Yosemite'i org ja rahvuspark. Praegu valitseb seal mootorsõidukite ja raskete autosuvilate tolmukaos. Kunagise ilu ja korra saaks taastada väga lihtsal viisil: nõuda kõigilt külastajatelt, et nad lukustaksid rahvuspargi sissekäigu juures oma autod ja jätkaksid teekonda heade töökorras jalgratastega, millega neid tasuta varustab Ameerika valitsus. Las inimesed sõidavad jalgratastega kergelt ja vabalt: seljas vaid T-särk ja ratta küljes mitte midagi muud kui keep vihmasaju puhuks. Magamisvarustuse, seljakotid, telgid, toidu ja toiduvalmistamise vahendid toimetab pargiteenistus tasuta laagri- platsile, mille külastaja on välja valinud. (Miks ka mitte? Teed jäävad ju alles.) Orus aga ootavad tulijaid ettevõtjad, kes on valmis rahuldama matkaja ükskõik milliseid vajadusi, mis võisid kahe silma vahele jääda, või muretsema ruumid ja toidu neile, kes telkida ei taha.

Sama saaks teha Grand Canyoni ja Yellowstone'i rahvuspargis või ükskõik millises teises meie vabaõhupühamus. Pole ühtki kaalukat põhjust, miks turistid peaksid sõitma autodega otse Suure kanjoni lõunaservale. Nad võiksid selle viimase miili j a l a k ä i a. Veel parem – pargiteenistus võiks ehitada ühe tohutu suure parkimisplatsi Grand Canyoni külast 10 miili lõuna poole ja teise Desert View'st ida poole. Seal, nagu Yosemite'iski, saaks rahvas oma auravatest metall- ja klaaskarpidest välja ronida ja teekonna lõpetamiseks hobuse selga või jalgrattale istuda. Nagu praegugi, jääksid kanjoni äärele hotellid ja restoranid, et rahuldada külastajate füsioloogilisi vajadusi. Matkad piki kanjoni serva toimuksid samuti jalgsi, hobuste või ratastega mööda olemasolevaid asfaltteid. Nende jaoks, kes tahavad läbida kogu maa-ala ühest parkimisplatsist teiseni, võiks käima panna bussid, mis toimetaksid nad pärast jälle isiklike autodeni; ühtlasi saaks seda teenust mugavalt kasutada jalgrataste ja/või hobuste vahetamiseks kahe parkimisplatsi vahel.

Mis saab lastest? Vanadest ja põduratest inimestest? Ausalt öeldes ei peaks me neile kahele surverühmale järele andma. Lapsed, kes on liiga väikesed, et jalgrattaga sõita ja liiga suured, et vanemad jaksaksid neid seljas tassida, peaksid ootama vaid mõne aasta – ja kui nad just auto alla ei jää, siis seisab neil ees terve pikk, seiklusrikas elu, seda muidugi juhul, kui me rahvuspargid päästame ja need "rikkumatutena tulevastele põlvedele nautimiseks" jätame. Vanuritele on veel vähem põhjust kaasa tunda: lõppude lõpuks oli neil võimalus näha seda maad, kui see veel suhteliselt rikkumata oli. Siiski tuleme vastu neile, kes on jalgratastega sõitmiseks liiga vanad ja tõbised, ja võimaldame neil sõita bussidega...

(2) Mitte ühtegi uut teed enam rahvusparkides! Pärast seda, kui oleme eraautod keelustanud, peaks see teine samm olema lihtne. Seal, kus asfaltteed juba olemas, jäävad need jalgratastele ja möödapääsmatute teenuste osutajaile, nagu näiteks bussid ja matkavarustuse ning kaubavarude veod. Olemasolevad katteta teed jääksid aga mootorita liiklusvahendite tarvis. Uute teede plaanid võib kõrvale heita, rajades selle asemel matkaradasid, mida mõnes rahvuspargis ja paljudel muudel kaitsealadel hädasti vajatakse... Kui inimesed on neid vangistavatest autodest juba vabanenud, kasvab huvi matkamise, looduse avastamise ja retkede vastu rahvuspargi kaugematesse nurkadesse. Õnneks hakkavad kaitse- alad juba pelgalt motoriseeritud liikluse eemaldamise järel tunduma palju suurematena kui praegu – sinna mahub korraga hoopis rohkem inimesi. See küllalt hämmastav tõsiasi tuleneb sellest, et mootorsõiduk, kui ta just paigal ei seisa, vajab oma mõõtmetega võrreldes ebaproportsionaalselt palju ruumi...

(3) Rakendage tööle patrullid! Laisad ja kavalad logardid, on nad sissepääsuputkades pileteid müües ja lau- dade taga graafikuid ja tabeleid täites liiga palju aastaid ära raisanud – püüdes asjatult rahuldada pargiteenistuse statistikamaanias vaevlevat Washingtoni kontorit. Pange nad tööle. Nad peaksid ju looduses töötama – pange need laisklejad siis patrullima; lööge nad üleköetud ja konditsioneeritud õhuga kontoritest ja sumbunud autodest välja ning ajage matkaradadele, kus on nende koht. Viige need härrakesed üle mägede ja orgude metsikusse loodusesse ja tooge nad siis tervetena sealt tagasi. Natuke oma kontorirasva maha treenida ei tee neile mitte halba, vaid head. [---] Kui me autod seadusetuks kuulutame, tee-ehituse peatame ja rahvahulgad jälle jalgsi käima sunnime, läheb radadel vaja matkajuhte. Väike osa seiklushimulisi inimesi tahab alati omapead teele asuda ja nende teele ei tohi ühtki takistust veeretada. Las nad riskivad, jumala pärast, las nad eksivad ära, põlevad päikese käes, upuvad, saavad karudele söödaks, jäävad elusalt laviinide alla – see on iga vaba ameeriklase õigus ja privileeg. Kuid ülejäänud, suurem osa, kellele vabas õhus viibimine on uus kogemus, vajavad abi ja võtavad iga õpetuse ja suunamise tänuga vastu. Paljud neist ei tea, kuidas hobust saduldada, topograafilist kaarti lugeda, libedatel kaljudel püsida, maamärke meelde jätta, vihmas lõket teha, maohammustust ravida, end mööda kaljut alla libistada, jääliustikku pidi alla liuelda, kompassi lugeda, liiva alt vett leida, eesli selga kandamit kinnitada, murdunud luud lahastada, surnukeha matta, kummipaati paigata, end veejoal kanda lasta, tormis ellu jääda, äikest vältida, okasseast süüa teha, tüdrukut lumetormi ajal lohutada, ilma ennustada, ennast allakukkuva kivi eest hoida, karpkanjonist välja ronida või paadist pissida. Pargipatrullid teavad neid asju... ja neid läheb vaja. Lisaks seda laadi praktilistele näpunäidetele on pargipatrull alati mingil määral ka looduse tundja, kes tutvustab rühmale, keda ta teenindab, paikkonna loodust ja inimasustuse ajalugu nii detailselt kui ka laias laastus.

Minu programmi kritiseerijad väidavad, et on juba liiga hilja rahva vabaõhukombeid nii radikaalselt muuta, sest harjumused on liiga sügavalt juurdunud... Kuidas saaks seda kõige kergemini teha? Järgides neid samme, mida ma välja pakkusin, lisaks sellele tuleks miinimumini viia looduses puhkamisega seonduvad kulutused. Pargipatrullide matkajuhiteenus peaks olema rahvale tasuta. Rahast, mis säästetakse, kui parkidesse ei ehitata asfaltteid, peaks piisama, et katta kulutused jalgrataste ja hobuste ostmiseks kogu rahvusparkide süsteemile. Kui kõrvaldada autoliiklus, saaks pargiteenistus säästa veel rohkem miljoneid, mis praegu kulutatakse teede korrashoiule, politseile ja paberitööle. Ükskõik, milline oleks nende ümberkorralduste maksumus, ja ükskõik, kuidas neid ka ei rahastataks, oleks neist mõõtmatu kasu rahvusparkide külastajate tervisele ja õnnele (voorused, mida statistikud ei tunne).

Ühe võimaliku lahendusena linnaprobleemidele on mõned murelikud vaatlejad tõsiselt soovitanud kõrvaldada autod suurlinnade südameist. Mulle näib, et see abinõu sobib ka meie rahvusparke kummitavate probleemide lahendamiseks. Loomulikult oleks see tõsine löök industriaalturismile ja need, kes sellelt kasumit lõikavad, töötaksid sellele kõigest jõust vastu. Autode eemaldamine loodusest nõuaks revolutsiooni ka pargiteenistuse ametnikekogu mõtteviisis ja enamiku Ameerika turistide arusaamades. Kuid just sellist revolutsiooni, ükskõik, kas see neile meeldib või mitte, oleks meil vaja. Arvestades asjade praegust seisu, oleks ainuke võimalik alternatiiv meie rahvusparkide järkjärguline hävitamine.

Sellepärast siis, varastagem pargiteenistuse väljaarendamise palaviku fraktsioonilt üks loosung. Pargid, ütlevad nad, on rahva jaoks. Väga hea. Iga rahvuspargi ja rahvusmonumendi peasissekäigu juurde püstitame me sada jalga kõrge ja kakssada jalga laia teadetetahvli, millele on säravate neoonvärvidega maalitud tekst ja mis on ääristatud vilkuvate tuledega, sähvivate tähekeste ja palveratastega ning bütsantsi suurte falliliste sümbolitega, mis iga kolmekümne sekundi tagant purskavad nagu geisrid (sa saad nende järgi oma kella õigeks panna). Tulevärgi taga lummab männist kõrgem karu Smokey2 kuju edasi-tagasi pöörlevate silmadega, mis sind vahivad, ja päriselt tukslevate kõrvadega. Vajuta nuppu ja Smokey loeb karuhäälega, valjult ja selgelt ette teadetetahvlile kirjutatud teksti – rõõmuks lastele ja riigiametnikele, kellel oleks muidu raskusi mõnest pikast sõnast arusaamisega. See tekst on selline:

KUIDAS LÄHEB, RAHVAS? TERE TULEMAST! SEE ON TEIE RAHVUSPARK, LOODUD SINU JA KÕIGI MAAILMA INIMESTE MEELEHEAKS. PARKIGE OMA SÕIDUAUTO, DÑIIP, VEOAUTO, TANK, ABIMOOTORIGA JALGRATAS, MOOTORSAAN, KIIRKAATER, TIIBURLAEV, ALLVEELAEV, LENNUK, REAKTIIVLENNUK, HELIKOPTER, HÕLJUKLAEV, MOOTORRATAS, KOS- MOSERAKETT VÕI IGA MUU VÕIMALIK MOOTORSÕIDUK MAAILMA KÕIGE SUUREMAL PARKIMISPLATSIL, MIS ASUB KOHE TEIE TAGA, TEISEL POOL KLOSETTE. TULGE OMA MOOTORSÕIDUKIST VÄLJA, RONIGE HOBUSE, MUULA, JALGRATTA SELGA VÕI SEISKE OMA JALGADELE JA ASTUGE EDASI. NAUTIGE OMA PUHKUST. SEE PARK ON INIMESTELE.

... Õhk muutus külmaks. Panin saapad jalga ja särgi selga, pistsin taskusse natuke juustu ja rosinaid ja läksin jalutama. Kui ma selle kohani jõudsin, kus hall dñiip esmakordselt nähtavale ilmus, oli kuu piisavalt kõrgel, et teed hästi valgustada. Auto rattajäljed olid liival selgesti näha. Tulevase maantee koht oli hästi märgistatud mitte üksnes jälgede, vaid ka mõõtmiskeppidega, mis olid regulaarselt iga viiekümne viie jala tagant maasse torgatud, ning plastikpaela ribadega, mis olid põõsaste ja puude külge seotud.

Meeskonnatöö – see tegi Ameerikast selle, mis ta täna on. Meeskonnatöö ja initsiatiiv. Maamõõtjate meeskond oli oma töö teinud; mina teen oma. Ma jalutasin umbes viis miili piki nende märgistustööd pargi keskuse suunas, tõmbasin üles iga väikese puukepi ja viskasin selle minema, samuti lõikasin ma põõsaste küljest ära kõik eredavärvilised ribad ja peitsin need ühe kivi alla. Kaugemas perspektiivis oli see muidugi asjatu pingutus, ent ikkagi tundsin ma end hästi. Seejärel läksin tagasi oma valvuriputkasse, otse, üle püstkallakute.