Maailma serva peal

Sulev Kuuse

Kesk-Kamtšatka Mutnovskaja Sopkal (2323 m) kohtad kõrvuti jääd ja kuuma vett. Siin on tunda väävlihaisu ja kuulda kerget mosinat-sosinat-visinat...

Eestlase jaoks võrdub minek Kaug-Itta, Vaikse ookeani rannikule ja Kamtšatka poolsaarele, rännakuga maailma teise otsa. See on kauguses sama kui rännata üle Atlandi ookeani Ameerikasse.

See on itelmeenide ja korjakkide maa...

Igipõline itelmeenide, korjakkide ja ainude ehk kuriilide maa on eripärane oma looduses, rahvastikus ja kultuuris. Kamtšatka avastamise ajalugu läänepoolsele maailmale algas XVII sajandil, kui siin maabusid esimesed meresõitjad. Au ja hiilgus kuulus siberi kasaka Vladimir Atlassovi juhitud väesalgale, kes alustas oma vallutusretke 1697. aastal. Kuid tõenäoliselt oli juba 1648. aastal Kamtšatkal maabunud Fedot Aleksejevi kasakasalk. Aastatel 1725–1742 korraldas admiral Vitus Bering Kamtšatkale kaks ekspeditsiooni, mille eesmärgid olid rohkem poliitilist ja vallutuslikku laadi kui teaduslikud. Edasise poolsaare "avastamisega" kaasnes kohalike elanike kestev võitlus enda püsimajäämise eest (vt. Jaanus Paal, "Kamtšatka lugu. Näide Vene vallutuspoliitika ja kolonialismi ajaloost", 1993). Tänapäeval elab siin veel ligi paar tuhat itelmeeni ja umbes kaheksa tuhat korjakki, kes aga moodustavad ala elanikkonnast vaevalt paar protsenti. Enamik inimesi elab kolmes linnas, millest suurim on 1740. aastal asutatud Petropavlovsk-Kamtšatski. See linn sai oma nime Beringi teise ekspeditsiooni laevade St. Peter ja St. Pavel nimedest.

Tänapäeval on põnev võimalus lennata lennukiga üle Kamtšatka poolsaare, kui pilvevaibast turritavad välja vulkaanikoonused. Tegevvulkaanide kõrval ilmutavad Maa sisejõudusid siin ka kuumaveeallikad, geisrid, mudavulkaanid ja fumaroolid (foto ülal). Laamtektoonilised liikumised võtavad Kamtšatkal silmaga nähtava, ihuga tuntava ja ninaga haistetava kuju.

Kamtšatkal elab meie zooloogiamuuseumi vapiloom

Elus loodus on poolsaarel huvitav. Et need alad on olnud suhteliselt isoleeritud, siis on siinne taimestik ja loomastik omapäraselt liigirikas. Suur mõju elusloodusele on merelisel kliimal: ühelt poolt külm Ohhoota meri, teiselt poolt Vaikne ookean. See põhjustab suure kontrasti rannikualade ja sisemaa kuivemate, mägitundra tüüpi alade vahel. Kõik see väljendub ka loomastikus.

Palju on poolsaarel endeemseid liblikaid ja teisi putukaid. Üldse ei ole roomajaid. Kahepaiksetest elab siin vaid siberi igilik. Kaladest on töönduslikult populaarsed idalõhed ja ka pärislõhed. Siin võib kohata ka punase raamatu liiki sahhalini tuura. Rannikualadele on iseloomulikud suured linnulaadad. Venemaa punases raamatus on näiteks kamtšatka ehk aleuudi mustviires, vaikse ookeani ehk valgeõlg-kotkas, merikotkas. Paljud linnuliigid erinevad suure mandri sugulastest, seepärast esindavad nad lindude süsteemis kohalikke rasse (näiteks metsis, kärbsenäpp, leevike).

Imetajatest puuduvad Kamtšatkal lendorav, vöötorav ehk burundukk, muskushirv ja põder, kes kõik on muidu iseloomulikud samadele laiuskraadidele Aasia mandriosas. Erakordsed on aga mereimetajate kotikute ja sivutšite võimsad lesilad. Omapärane liik on ka merisaarmas ehk kalaan. Pisiimetajatest on arvukad lemmingud, leethiired, kamtšatka ümiseja ja beringi suslik. Putuktoidulistest esinevad küüs-karihiir, transarktiline karihiir, kuid eriti rohkesti on poolsaarel laane-karihiirt. Väikeloomad on toidulauaks kärbile, ahmile, sooblile, polaarrebasele ja hundile. Tavaline on põhjapõder. Kamtšatka vapiloom võiks olla pruunkaru, keda võib kohata peagu kõikjal.

Kamtšatkal elutsevat lumelamba ehk pakssarve alamliiki (Ovis canadiensis nivicola) kirjeldas esmakordselt 1829. a. Friedrich Eschscholtz, kes rajas ka Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi. Eschscholtzi lumelammas on praegu zooloogiamuuseumi vapiloom.

Kamtšatka lõhekalad

Tugeva mulje jätavad rändurile idalõhed (perekond Oncorhynchus), kes tulevad Kamtšatka jõgedesse – kus nad kunagi sündisid – massiliselt kudema. Eesti gurmaanidelegi pole võõras vaikse ookeani geta, gorbuuša ja nerka soolafilee. Vähem on tuntud tšavõõtša, kisutš, sima ehk masu. 1989. aastal lisati idalõhede seltskonda DNA analüüsi põhjal teraspea-lõhe (Salmo gairdneri, nüüd O. mykiss), kes varem arvati kuuluvat lõhede perekonda.

Idalõhed elavad lühikest aega sünnijõgedes, siis rändavad nad ookeani, kus kasvavad ja veedavad täiskasvanuna sõltuvalt liigist 2–7 aastat, sooritades rändeid vastavalt hoovustele ja mere soojenemisele. Suguküpsed kalad siirduvad tagasi oma sünnijõgedesse, alustades nii elu ainsat kudemisrännet, kust pole enam merre tagasipöördumist. Eriline tunne on küll, kui näed neid kalu ürginstinkti sunnil mööda kiireid ja külmaveelisi jõgesid ülesvoolu ujumas, hüppamas üle väiksemate kärestike, tormamas mööda oma liigikaaslastest. Seda kõike selleks, et jõuda kudemispaikadesse ja anda järge oma liigile ning surra pärast kudemist. Sellel rännakul lõhilased enam ei toitu, nende nahk värvub erksaks, nad kattuvad pulmarüüga. Kalade seljale kasvab küür, nad kõhnuvad ja nende lõualuud kõverduvad suguhormoonide toimel nii, et ka kõige parema tahtmise juures ei saaks nad enam saaki püüda. Elujätku elujaatus ajab kalad merest üha kaugemale. Kuni kuskil järvekeses või vaikses jõekäärus antakse elujärg üle uuele põlvkonnale. Üks ring saab täis.

Kalatööstusel on kudemisperioodil tõeline lõikus. Jõgedest püütakse tonnide viisi kudemisrändel olevaid lõhilasi – siitkandist tulebki "punane kala" ja "punane kalamari".

Maapind on soe ja võbiseb

Kamtšatka kätkeb endas tohutul hulgal Maa sisemusest tulevat jõudu, mis pääseb siin valla vulkaanipursete, maavärinate ja kuumaveeallikate energia näol. Üks põnevamaid piirkondi on Lõuna-Kamtšatka Košõlevi vulkaanimassiiv, mille absoluutne kõrgus merepinnast on 1612 m. Ta võtab enda alla umbes 130 km2 suuruse ala, hõlmates viis vulkaanikraatrit. Üks on Valentini kraater, mille serv ulatub 1400 meetrini. Siit kostub pidevat mulinat, sisinat, visinat ning mulksumist. Maapind on kohati lausa soe, ja justkui võbiseks pisut. Termaalvälja 300 x 100 m maatükil eraldub sekundis umbes 50 000 kcal soojust. Selle näitaja poolest on Valentini vulkaan kolmandal kohal Geisrite oru (Kronoki LK) ja Uzoni kaldeera järel (vastavalt 70 000 kcal/sek ja 64 000 kcal/sek). Lähedusse jäävad Alam-Košõlevi termaalalad, mis asuvad orus umbes kolmveerand kilomeetri kõrgusel. Igas sekundis seguneb Vasak-Šumnaja jõe veega mitukümmend liitrit 92 oC vett. Kui valida sobiva temperatuuriga jõekäär, võib end korralikult vannitada. Võib võtta kuumaveevanne, ja see mõjub värskendavalt, samas ka väsitab nagu meie soome saun. Vabanevat soojust (kogu Kamtšatkal üle 20 000 megavati) on osalt püütud kasutada elumajade kütteks. Kuum vesi tuleb lihtsalt juhtida lähemal asuvate elamuteni ja soe ongi toas. Paušetkas, Lõuna-Kamtšatkal, on ehitatud Venemaa esimene geotermaalsel energial töötav jõujaam.

Lõuna-Kamtšatka pärliks võib pidada Kuriili järve, mis asub samuti vulkaanipurskel tekkinud kaldeeras ehk hiidkraatris. Purskel heideti välja 20 km3 vulkaanilisi kivimeid ja need paisati laiali rohkem kui 500 km2 maa-alale. Kuriili järve naabruses on Ozernaja jõe ääres paljandunud vulkaanilisest pimsskivist kanjonid. Legend pajatab, et kalur Kuthinõ jättis paadi (bathõ) ööseks kaldaliivale, ja hommikuks oli see kivistunud. Ja tõesti, Kuthinõ Bathõ pimsskivikanjonid meenutavad kaluripaati.

Kamtšatka on pindalalt nagu kümme Eestit. Et saada poolsaarest mingit pilti, peaks seal elama pikemat aega. Eesti teadlaste ja rändurite vaateväljas on olnud Kamtšatka juba kolm ning pool aastakümmet. Oma muljeid sealt maailma äärelt on mitme põlvkonna loodusteadlased jaganud ka varasemates Eesti Looduse numbrites (EL 1964, 6; 1977, 1 ja 2, 11 ja 12; 1988, 5; 1991, 3; 1992, 4; 1993, 11 ja 12). Sealt võib näiteks lugeda lähemalt retkest vulkaanidele, geisrite orust või vulkaanilise päritoluga taimestiku iseärasustest.


Foto: Sulev Kuuse