Eesti kahepaiksed ja nende kudu

Tõnu Talvi

Kevadel võib väiksemates veekogudes näha sültjat massi või pikka puntrasse keerutatud nööri, tumedad terakesed korrapäraselt sees. See on konnakudu. Kuid missugune konn on ta siia jätnud ja kes siit suve jooksul välja kasvavad? Veel pole me sellelegi küsimusele vastust leidnud, kui võsavarjulisest kraavist kostab podin või kandub üle niidu kurin, ja nii süveneb meie teadmatus veelgi.

Eesti looduses võib kohata kümmet liiki kahepaikseid. Mõni neist, nagu näiteks mudakonn ja rohekärnkonn, on levinud vaid üksikutes paikades valdavalt Lõuna- ja Kagu-Eestis, juttselg-kärnkonn aga hoopis vastupidi vaid lääne pool. Samas on mitmed meil elavad kahepaiksed üsna arvukad, neid näeb sobivates elupaikades peaaegu alati. Osade konnade kudu võib kergesti leida ja häält sageli kuulda, teiste nägemine on aga üliõnnelik juhus. Kes siis täidab kraavid kudupallidega ja missugune konn see ikkagi krooksub?

 

Tähnikvesilik (Triturus vulgaris)
on kõikjal Eestis väga tavaline, teda võib leida eriilmelistest veekogudest, kus vesi püsib varakevadest vähemalt suve keskpaigani. Enim eelistatud paigad on seisva veega kraavid, tiigid ja karjäärid. Ta ilmub vette kohe pärast jää sulamist aprilli keskel ning lahkub sealt juuni lõpus, juuli esimesel poolel. Vesilik ei häälitse. Viljastamine on kehasisene: isasloom heidab aktiivse pulmamängu ajal seemnerakkude pakikese veekogu põhja või taimedele, kust emasloom selle oma kloaaki haarab. Võrreldes teiste kahepaiksetega, koeb emane üsna vähe mune, harilikult mõnesaja ringis (20–500), asetades need üksikuna või väikesearvuliste kokkukleepunud ridadena veetaimede lehtedele. Sageli kleebitakse leht poolenisti ümber muna sültja kesta. Munad on ovaalsed, suurim läbimõõt 3,0–3,5 mm. Munadest koorunud esimesi vastseid võib leida kolm nädalat pärast kudemist. Moone toimub umbes kahe kuu möödumisel kudemisest, meil enamasti juulis.


Harivesilik (Triturus cristatus)
on tähnikvesilikust palju haruldasem ja vähem tuntud. Seni on teda leitud vaid mõnest paigast Mandri-Eestis. Osaliselt võib harulduse põhjuseks olla ka väga varjuline eluviis. Hääle järgi harivesilikku ei leia: ta teeb häält, mida inimkõrv ei taju. Harivesilik sigib mitmesugustes veekogudes, kuid eelistab sügavamat vett kui tähnikvesilik. Sigimiskäitumine erineb neil kahel liigil vaid veidi. Emaslooma munetud paarsada piklikovaalset muna (suurim läbimõõt 4,0–4,5 mm) kleebitakse ükshaaval või lühikeste kokkukleepunud keedena veetaimede lehtede alakülgedele, kuid taimeosi ei keerata ümber muna. Loote areng kestab umbes kolm nädalat, vastsestaadium kuni kolm kuud.




Rohukonn (Rana temporaria)

on Eesti arvukamaid ja enim levinud kahepaikseid, kuid teda pole leitud Saaremaalt ega Muhust. Ta on meie kõige varajasem kudeja. Kudemisveekoguks valib ta avamaastikul paiknevad madalaveelised ajutiselt üleujutatud alad (jõgede, kraavide, järvede jmt. lähikond), kuhu ilmub aprilli esimesel poolel. Oma kohalolekust teatavad isased rohukonnad üsna valju, kergelt lainetava resoneeriva põrinaga "knorrr-knorrr-knorrr". Viljastamine on kehaväline, nagu ka kõigil järgnevatel liikidel. Emasloomad koevad 1–3 suurt kuduklompi, milles on kokku 500–4000 muna. Sültjas kest muna ümber paisub vees ning ööpäev pärast kudemist kerkib kudu veekogu põhjast pinnale. Rohukonna kuduklombid on suured, sageli kuni 25 cm läbimõõduga ebamäärase pilve kujulised. Kui sigimisveekogus elutseb palju konni, hõljuvad nad tihedalt üksteise kõrval. Viljastatud muna (marjatera) läbimõõt on 2–3 mm ning tema pind on suures osas tumedalt pigmenteerunud. Loote areng kestab poolteist nädalat. Vastseea pikkus on keskmiselt kaks kuud.

Rabakonn (Rana arvalis) on hajusalt levinud kogu Eestis, ta elab ka meie suurematel saartel. Kudema asub ta rohukonnast umbes nädal aega hiljem, hariliku kärnkonnaga samal ajal. Sarnaselt rohukonnale valib ka rabakonn kudemiseks madalaveelised kiiresti soojenevad taimestikurikkad alad. Hääl meenutab mulksumist või pudrupodinat: "vup-vup-vup-vup". Emased rabakonnad koevad tavaliselt 1–2 ümarat kudupalli, kus mune on kokku 300–3000. Veepinna lähedusse ujuma tõusnud kudupallid on rohukonna kudust korrapärasemad, ümara kujuga, tunduvalt väiksemad (läbimõõt 10–15 cm). Muna läbimõõt on 1,5–2 mm, tema pind on vaid osaliselt tumeda pigmendiga kaetud. Rabakonn areneb rohukonnast veidi aeglasemalt.




Rohelised konnad (Rana lessonae, Rana kl. esculenta)
annavad geneetikuile ja süstemaatikuile palju peamurdmist. Eesti mandriosas on nad esindatud kahe vormina: tiigikonn ja veekonn. Lõunapoolse põhilevila tõttu asuvad rohelised konnad meil sigima teistest kahepaiksetest tunduvalt hiljem ning koevad väga kaua: mai lõpust juuni lõpuni. Rohelised konnad veedavad suure osa suvest rohtunud kallastega soojaveelistes seisuveekogudes: väikestes järvedes, tiikides ja laugastes. Nad häälitsevad suvi läbi, aktiivsemalt aga kevadsuvel. Nende valju häält võib pidada "klassikaliseks krooksumiseks", see varieerub naerusarnasest kriuksumisest kuni sõjakate karjeteni. Kudu koetakse mitme portsjonina, mis võivad olla erisuguse suuruse ja kujuga klombid. Üks emasloom koeb suve jooksul kuni mõni tuhat muna. Muna läbimõõt on 1,5–1,8 mm. Moonde läbinud konnapojad ronivad kaldale alles 2,5–3 kuud pärast kudemise algust.




Harilik kärnkonn (Bufo bufo)
on kogu Eestis levinud tavaline kahepaikne. Koeb esimeste seas, kohe pärast rohukonna aprilli teisel poolel. Kudemisveekogudena eelistab väiksemaid, kuid üsna sügava veega (30–80 cm) seisuveekogusid, kus tingimata peab olema püstiste vartega taimi (kõrkjaid, pilliroogu, hundinuiasid, pajusid vm.). Isased kärnkonnad laulavad kudemisperioodil nii päeval kui öösel õrnalt kriuksatavalt "krö-krö-krö". Iga emasloom koeb kaks 2–6 m pikkust kudunööri, mille põimib veetaimede varte vahele. Kudunöörides paiknevad kaksikreana kokku 1000–5000 muna. Kärnkonnavastsed on teiste konnade omadest tunduvalt väiksemad, kullesed arenevad vees ligi kaks kuud.




Juttselg-kärnkonn e. kõre (Bufo calamita)
on looduskaitseliselt enim tähelepanu vääriv kahepaikne Eestis. Teda leidub väikesearvuliste hääbuvate asurkondadena Lääne-Eestis ja saartel. Kudemisveekogud võivad olla väga mitmesugused, kuid ta eelistab väga madalaid (kuni 10 cm) päikesepaistele avatud rannikulähedasi loike ja tiike. Kõre talub ka riimvett. Kudemisperiood kestab meie aladel kogu mai ja juuni. Isased kõred laulavad nii kevadel kui ka suvel. Hääl on kõlav; pidevalt korratav kõrin "ärrr-ärrr-ärrr" kostab kaugele. Kudu asetatakse vette kahe nöörina, mille pikkus ulatub 1–2 m. Kudunööris paiknevad väikesed (läbimõõt kuni 1,5 mm) mustjad munad kaksikreana. Kokku koeb üks emasloom kevadel 1000–4000 muna. Kudunöörid asetatakse vabalt veekogu põhja või taimede vahele. Kudemisveekogude ajutise iseloomu tõttu hukkub kõre kude sageli. Vastsestaadium on harilikust kärnkonnast lühem, enamasti kuni poolteist kuud.




Rohekärnkonna (Bufo viridis)
võib Eestis leida vaid Lämmijärve lähistelt ja mõnest kohast Lõuna-Eestis. Ta võib kudeda väga mitmesugustes veekogudes, nagu üleujutatud heinamaad, kraavid, tiigid jne. Sigimisperiood kestab aprilli lõpust juuni lõpuni. Hele hääl kostab kaugele – "ürrr". Tema kudu sarnaneb väga juttselg-kärnkonna omaga: samuti kaksikreana paiknevatest väikestest munadest moodustub kuni 6 m pikkune nöör. Rohekärnkonn on väga viljakas, üks emasloom võib kevadel kudeda isegi kuni 12 000 muna. Et rohekärnkonn on metsastepi ja poolkõrbealade põlisasukas, on tema vastsestaadium Eesti kahepaiksete seas lühim, kuni poolteist kuud.




Mudakonn (Pelobates fuscus)

on haruldane ja meil peaaegu tundmatu kahepaikne, keda võib leida vaid kohati Lõuna-Eestist. Sigimisperioodil aprilli lõpus-mais valib ta välja sügavamad (enamasti üle 50 cm) püsiva veetasemega taimestikurikkad seisuveekogud: mitmesugused tiigid, väikesed järved, vanad linaleoaugud. Hääl, mida isasloomad tekitavad sigimisperioodil vee all, on vaikne, lühikeste seeriatena korratav "vro-vro-vro". Kudu asetatakse veekogu põhja taimede ümber kahe paksu vorstisarnase, 30–60 cm pikkuse nöörina, kus munad (läbimõõduga 2–2,5 mm) asetsevad ebakorrapäraselt mitmes reas kõrvuti. Üks emasloom koeb kuni 2500 muna. Mudakonna vastsestaadium kestab ligikaudu kolm kuud, selle aja jooksul saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed. Metamorfoosi eel on kullesed tavaliselt üle 10 cm pikad, kuid on leitud ka üle 15 cm pikkusi kulleseid (rohkem kui kaks korda pikemad täiskasvanud mudakonnast).

Autori joonised. Fotod: Villu Anvelt, Arne Ader, Aavo Põlenik, Tõnu Talvi, Rein Maran (3)