Pildistamine on valguse püüdmine

Arne Ader

Mu kodutalust viis inimeste maailma vaid kaks kitsast vankriroobast, ülejäänud mustmiljon võimalust oli minna Valgjärve mäekuplite avaratele nurmedele ja salapärastesse metsadesse. Naabripoiss Einariga armastasime ronida mööda puid: esialgu seepärast, et mõnus oli ahvikombel turnida, hiljem hakkasime sealt otsima linnupesi. Ja just tiivulised olevused sidusid mind ja tundub, et ka mu lähimat sõpra loodusega. Oli sageli väga kahju, et ei saanud ise olla lind. Et tiirutada koos koovitajatega kevadel, kui nurmel mänguhelikopterit lennutasin. Et minna sügisel koos kureparvedega vaatama võõraid maid.

Tuttavaid matkaradasid üha uuesti läbides pakkus loodus elamusi, mis ei kordunud samasugusena niipea, võib-olla isegi mitte iial. Paljud hetked olid nagu imeilusad kingitused rändajale. Kahju, et ei osanud neid nii sügavale mällu talletada, kui oleksin tahtnud. Seepärast olin enneolematult õnnelik, kui sammusin ühel vaiksel talvepäeval mööda külateed, elu esimene fotoaparaat veel säritamata filmilindiga üle õla. Puuoksad olid värskelt sadanud suurtest kohevatest lumehelvestest lausa kaardus ja uhiuus SMENA-8M julgustas mind igat kaadrit üles võttes Hamleti kombel unistama: "Ilus hetk, oh viibi veel!"

Õige varsti leidsin end üha sagedamini punasest, hiljem ka samblarohelisest pimikuhämarusest, sest ilmutamine, kinnistamine ja pleegitamine tegid tol ajal pilte tegevast inimesest ühe õige fotograafi. Nüüd, mil istun sageli arvutiekraani taga, pöörates vaevumärgatava hiireliigutusega digitaalseid fotokujutisi negatiivist positiiviks, mängides piltide värvitooni, heleduse ja värvi küllastatusega, teadvustan üha selgemini, et kõik see on hoopis vähem oluline kui oskus loodust näha. Nägemisoskust võib õpetada omakorda kõikjal olev loodus ise, juhul kui see on sinu tõsine soov ja tahtmine.

Loodusfotograafide jahimehejutud algavad ikka umbes nii: "Olin teel korraks peatunud, kui võsa tagant tulid üksteise järel kümme põtra. Esimesed jäid mind uudishimulikult vahtima vaevalt 50 meetri kaugusel – vaat oleks aparaat kaasas olnud..." Pikemalt juurdlemata sääraste lugude arvandmete üle, on neis moraal omal kohal: tähtsam kui kasutatava fotoaparaadi mudel ja temasse laetud filmi headus on see vajalik asi matkale kaasa võtta. Minu praegune lahutamatu reisikaaslane on Canon EOS 100. Pakases, mis on muutnud tundetuks mu sõrmeotsad, vihmadega, mis on leotanud mind läbimärjaks, on see aparaat töötanud ainsagi tõrketa juba üle kolme aasta.

Maailmas leidub selliseid objekte ja nähtusi, mis köidavad loodusearmastajate tähelepanu ikka ja jälle. Sinililleõied ja päikeseloojang on kindlasti ühed neist. Pöördel olevale pildile on õnnestunud püüda mõlemad motiivid üheskoos: pilt on tehtud mererannas, kus vette sukelduv päike paistab kümmekonna minuti jooksul sinililledega samas tasapinnas. Lillede endi tasandilt vaadates tundub, nagu oleks päikeseketas kaotanud oma suuruses: ta paistab olevat sinilille õiekroonidega üpris ühte mõõtu. Sinililleõied omakorda on punakates päikesekiirtes minetanud oma põhitunnuse – neis pole enam kübetki taevasina. Valgusel on pildistamise juures tunduvalt suurem osa, kui seda kipume arvama – võib siitki järeldada.

Minu jaoks ongi pildistamine tihtilugu valguse püüdmine. Pildistatavate objektide roll on sellisel juhul vaid valgus nähtavaks ja huvitavaks teha. Loodusfotograaf on kui andunud liblikapüüdja, kes tormab kahvaga kohale niipea, kui aimab, et mõnel aasal võiks haruldasi liblikaid ringi lennata. Aga ta on ühtlasi veel võlur, sest suudab liblikate ilu kaasa viia, samal ajal kui kaunitarid ise jätkavad endise lustiga lendu õielt õiele.

Ennast seda sorti kütina kõrvalt vaadata on mõistagi sama veider kui teistelgi mind: sealt tulebki suur jahimees koju, nägu endal nii rahulolev peas. Tema ilmest võiks peaaegu eksimatult oletada, et kohe-kohe on kannul ruttamas salk elevandi- ja lõvinahku tarivaid 'serpasid. Tegelikult mahtus kogu jahisaak pisikesse fotokotti – säritatud filmilintidele õnnestus ka sel korral püüda kaduvväike osa valgusest. Aga püksipõlved on tolle äärmiselt tõsise toimingu käigus läinud taas katki, üleriided jälle mudased. Käis ju mees mere ääres, põlvitas ja püherdas terve tunnikese klibuvalli teravatel kividel, et tabada ühekorraga päikest ja sinililleõit. Oma kallile naisele ja lastele ei taibanud kaasa tuua kumbagi.