Pildikirjad Matsalust

Tiit Leito

Eelmise aasta tegemised viisid mind korduvalt Matsalu looduskaitsealale. Nüüd ei tähenda Matsalu minu jaoks enam arve, nimesid ja halle pilte raamatutest. Hooman selle ala suurust, on aimu, mida tähendab 3000 ha roostikku või sellest suurem ala ranna- ja luhaniite. Tean, kui erisugused on ligi viiskümmend saart ja saarekest nii lahes kui ka kaugel Väinameres. Meelest ei kao pildid Salevere salumetsa kevadest, jääminekust Kasaril, juulikuisest üleujutusest luhas, tontlikest kormoranidest Tondirahul, partide ja hanede pilvedest sügisesel lahel... ning roostikuelanike salapäraseid hääli täis kevadööd Penijõe onnis.

Matsalus veedetud ööde ja päevadega tõusis minu silmis inimene: sain aru, et inimene peab iseendast lugu, kui ta on raatsinud jätta nii suure ala looduse toimetada.

* Talv, mis oli kinkinud üle poole meetri jääd ja teist samapalju lund, sõitis mullu otsaga aprillikuusse. Kuid saartel, keset kiiskavat jäävälja, istuvad juba kajakad ning on veendunud, et peatselt tuleb kevad. Roostikus liiguvad enne paarideks lagunemist viimased roohabeka salgad, heites teravaid häälekatkeid lahkuva talve valgesse kasukasse.

* Luikede õhukesed parvtriibud veavad jäässe siniseid kriipse. Rannas visklevad kiivitajad, hädaldavad vigled, laulavad häält lahti lõokesed, tagasihoidlikult hüüavad sookiurud, liiguvad rislad, meriskid ja liivatüllid. Linavästrikud sibavad põldudelt lume. Haned ja pardid ootavad jäässe augud ja lahvandused. Hääled värvivad päevi, härmatunud öid ja hommikutunde.

* Kasari suur vesi murrab lahel jääd, et peagi mereni jõuda. Pajud punavad põlvini vees. Sulavesi ja päike meelitavad kalad liikuma, et nad läbi järjekordse sünni uueks saaksid. Kõrge kevadtaevas kummub üle saabumise, jõudmise, jäämise, lahkumise... üle igavese muutumise.