Sel kuul looduses - Aprill

Arne Ader

Kes on mõnelt kõrgemalt künkalt heitnud pilgu aprillikuistele nurmedele, see teab, et enne kevadist rohuliblede tärkamist on nad kaunis värvivaesed. Lume sulades nähtavale ilmunud kulu muudab siis maastiku ühtlaselt halli- ja pruunitooniliseks.

Kes on nõuks võtnud heinakulusele nurmele jalutama minna, see märkab, kuidas luitunud maapinnalt tõusevad imeilusad paiselehe õisikud kui laialipillatud kuldkollased nööbid. Ja kevadine nurm pole ühekorraga enam nii hall.

Kes on leidnud paiselehti ja põlvitanud nende sekka, pannes põse vastu kõdunevat heina, see näeb, kuidas nende lillede kuldkollased õiekorvid paistavad taevast kui pisikesed päikesed. Siis on aprillikuine nurm värvirikas.

Loe: Marvet, A., 1969. Kas tunnete? Eesti Loodus, 4.
Paju, A., 1992. Paiseleht, vaeslapselill. Eesti Loodus, 4.

Ühel kevadpäeval, mil lumi on metsa alt taandumas, ärkab oma lehtedest, samblast ja rohujuurtest pesas siil ning tunneb, et edasi põõnata oleks juba sulaselge patt. Ei oskagi arvata, kas okaskerale annab märku punarindade ja musträstaste vali lauluhääl või ajavad soojad päikesekiired magaja nahavahe kuumaks.

Inimesed talveund ei maga, kuid ilusad kevadpäevad äratavad tardumusest neidki. "Lähme õige vaatama, kas sinililli juba on," leitakse siis veenev põhjus metsaminekuks. Aga metsas avastatakse mõistagi palju muudki, tuttav sahin varisenud lehtedes võib näiteks reeta meile ühe kõhnunud siili.

Kui soe kevadilm meid metsa poole kisub, oleks mõnikord põnev plaanida vastupidi – minna vaatama, kas siil on juba ärkvel? Võib oletada, et sinililledki ei jää leidmata.

Loe: Toomet, O., 1994. Vana koolitare lood. Eesti Loodus, 8.
Masing, M., 1993. Eesti siiliatlas. Eesti Loodus, 7.

Ühel aprillikuu päeval metsas kolades köitis minu tähelepanu üks üsna kidur lõokannus. Tema vars oli silmanähtavalt longus, justkui ei jõuaks see kanda roosakaslillasid õiekroone, mida lillel oli niigi vähevõitu – vaid kolm. Lillat värvigi oli tema õites ehk pisut vähem – rohkem tundus neis olevat roosat. Nii olid lood selle kevadise lillenääpsuga, kes õitses üksikuna Kaarna järve varjulisel kaldaveerul sinilillede seas.

Läks peaaegu aasta, enne kui sain teada, miks too habras taim mulle silma hakkas. Ta ei olnudki erilise väljanägemisega harilik lõokannus, oli hoopis täiesti hariliku ilmega vahelmine lõokannus – Eestis haruldane taimeliik, mis on meil oma levila kirdepiiril. Seega pidigi ta pisut väiksem ja hapram olema! Alles fotolt õnnestus välja lugeda veel üks oluline tunnus, mida ma algul ei osanudki tähele panna: kandelehed õiekaenlas olid lõhestumata servadega.

Lõokannused tärkavad lehtmetsades või võsastikes aprillis või mais, kasvatavad kiiresti kaks hallikasrohelist lehte ja puhkevad seejärel õitsele. Kannuse põhjas paiknev meenääre meelitab möödalendavaid kimalasi, kes maiustades ka taime ära tolmeldavad. Meie mõlemad lõokannuse liigid on efemeroidid, seega ei maksa nendega kohtamisele hilineda. Taimed viljuvad kiiresti ning juba südasuvel ei pruugi me lõokannusest leida mitte ühtegi jälge. Kusagil maa all on siis peidus vaid taime mugul, millest järgmisel kevadel taas kevadõied tärkavad.