Tuulest

Urmo Lehtveer

Täielikku vaikust on raske tabada.

Kui ei kostagi mõne linnu vilistamist või säutsumist, kägiseb ikka mõni puu või siis kohiseb ja vingub tuul puuvõrades. Ka kõige vaiksemal hommikul võib silmata õrnu virveid, mis järvepinna võbelema panevad, rikkudes niiviisi lummava peegelpildi. Nii mõnigi kord olen varjulises metsas kogenud, kuidas täiesti ootamatult ilmub teadmata kust tuuleiil, pannes tugevamadki varred liikuma.

Tuul – looja või esivanemate hingus, nagu teda kutsutakse, on kohal peaaegu alati ja kõikjal. Meenuvad vaid harvad korrad, kui ka pingsalt kuulatades pole kõrvu kostnud ühtainsatki heli, isegi mitte kõige vaiksemat naginat. Meenub ängistus, mis mind neil hetkil on vallanud. Kahtlemata loob just tuul suure osa looduslikke helisid. Need helid on ühed ilusaimad, kirglikemad, salapäraseimad tänase maailma helide ja müra virvarris. Neis on midagi kaugetest aegadest või nagu ütleb indiaani salm: ".. oma sõrmeotstest võime me näha seda, kuidas puhusid tuuled siis, kui meie esiisasid loodi." Niisiis võib olla, et meie sõrmejälgede näol on tegemist hoopis tuule jälgedega.

Aga tuule jälgi võib leida mujaltki, mõned neist on püsivad, teised kaduvad nagu tuule hääledki. Nii võib tuule jälge näha viltu kasvanud jääpurikas või jääkristallis. Purikad kasvavad ikka nii, kuidas puhub tuul. Seda teadsid ja kasutasid jäise maailma elanikud – eskimod. Tuulevaikse sompus ilmaga juhtisid kindlasse ilmakaarde kaldus jääkristallid eskimo alati soovitud paika. Vahel aga kasvatab tuul üksikuid puid kõveraks, kujundab mõne võra õige kentsakaks. Tuule käsi on mängus ka viirulise lainemustri tekkes rannaliivale.

Teadjad räägivad, et Ruhnu saarel pidavat puhas liiv tuules laulma. Kuid seda, millised on tuule jäljed kauge Uhtju saare rannaliival, saab näha pildilt. Võib vaid kujutleda tuule hääli ja laulu, kui ta neil üksikutel saartel lume, vee ning liivaga mässab.

Kui tuul väsib, läheb ta kase otsa tuulepessa jõudu koguma.