Pikk tee koju

Rein Maran

Nii kaua, kui mäletan, on loodus alati olnud mu salaarmastus, mu rõõmude kestev allikas. Ma pole tänini lakanud imetlemast seda vormide imeväärset täiuslikkust ja mitmekesisust, mida loodus mulle pakub.

Olin päris pisike põnn. Mul oli sünnipäev. Esimene, mida ma mäletan. Ärkasin hommikul keset lilli, mida mu kurttumm tädi oli minu voodi piiretesse põiminud. Igalt poolt ümbritsesid mind õied, üks kaunim kui teine. Imetlesin neid hiirvaikselt. Mind valdas harras rõõm. See oli esimene loodusest osasaamise rõõm, mida mäletan. Ei julgenud end sel hetkel liigutadagi. Tahtsin, et see lummus ei lõpeks... Et jääkski nii...

Terve aasta ootasin uut sünnipäeva. Jälle olid lilled mu voodi ümber. Aga seekord olid nad kuidagi teistsugused ja sellist rõõmu ei toonudki. Mind jäi vaevama küsimus, kust ja kuidas küll rõõmud tulevad ja miks ning kuhu nad kaovad, jättes sulle ainult kiiresti tuhmuva mälestuse. Miks rõõm ikkagi püsima ei jää? Miks ta peitub sinusse aegapidi hääbuva mälestusena? Miks ta ei kordu?

Aastaid hiljem sattus mu kätte esimene fotokaamera. Olin siis neljateistkümneaastane. Õige pea sain hakkama ka esimese fotoga. Selle esimese pildi lummus oli nii tugev, et fotokaamera jäigi mind saatma kogu eluks. Tema kõrvale tuli filmi-, hiljem ka videokaamera. Pean neid vahendeid siiani inimkonna suurimateks leiutisteks. Nende abil suudame peatada ja säilitada ajahetke, dokumenteerida toimunu, et hiljem seda jälle uuesti silmade ette manada. Foto-, filmi- või videokaader on nagu võlukepike, mille abil on võimalik kusagilt alateadvuse soppidest esile tuua ja ergastada kunagi tajutud elamust, tunnet. Taaselustada mälestust. Vähe sellest! Liites nendele vahenditele loovuse, saab ka teistele inimestele jagada seda, mis on endale oluline ja haarav.

Muidugi, nii nagu kätega on võimalik ehitada ja purustada, sõnadega kuulutada ülimat tõde ja petta, nii on ka foto, filmi ja videopildi abil võimalik teha nii ühte kui ka teist. Kuid see sõltub juba tegijast...

Mul on elus pööraselt vedanud. Minu kätte on sattunud vahendid, mille abil saan vahendada elavat, peatada ning säilitada aega ja anda edasi tundeid. Kaamera on teravdanud mu nägemist ja lihvinud tunnetust. Õpetanud vaatama ja nägema teisi rahvaid, nende kultuuri ja loomingut. Kunagi proovisin filmiloomingu eri liike ja teemasid: elu eri tahke käsitlevast dokumentaalfilmist mängufilmini, lõpptulemusena jõudsin ikkagi loodusfilmi juurde.

Ma pole kunagi tahtnud olla loodusteadlane, tõsine uurija. Minu suhtumine loodusesse on selleks alati olnud liialt isiklik ja emotsionaalne. Võib-olla olid need lilled kauges lapsepõlves, mis avasid minus mingi imetleva nägemisvõime kanali. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii. Nähtuse seletus tundub alati abitum kui nähtus ise. Kuidas ka ei ole, aga looduse, elu imetlemine, peaaegu usklikkuseni ulatuv aukartus elu ees, on kandnud mind kogu senisel teel. Minu elu kõige keerukamatel ja raskematel hetkedel on üksik roheline kaseoks mulle rohkem jõudu ja väge andnud, kui kõik seni õpitu kokku. See sõnulseletamatu ülev rahu ja jõud, mis peitub pikka aega häirimatult püsinud elukooslustes, iidses tammes või aastasadu püsinud külas, kandub sinusse, kui vaid suudad end selle tunnetamiseks avada. Veelgi enam, mingi looma liigutuse elastne elegants, liblika tiivamustri või taime ornamendi ilu, mida elu on aastatuhandeid verminud ja viimistlenud, avab ikka ja jälle tee kunagi lapsepõlves avatud rõõmule. Tundele, et oled ise osakene millestki väga terviklikust ja püsivast ning oled vaid ajarändur, kes teel tagasi koju.

Sellel teel koju on saatus mulle määranud olla saadikuks. Seekord vahendan meil üliharuldaseks muutunud lagritsat. Emaloom poegadega pesaaval (Nikon F3, Nikkor f=200 mm, 1/5, 6, välklamp Vivitar 283).