Hommik

Fred Jüssi

Ärkad, väike poiss, ühel hommikul veranda peal – üksinda, imelises vaikuses. Kuuled aknaklaasi togiva herilase porisemist ja vaatad voodisoojas lesides valguslaike avaral põrandal. On mahevalgeid, puuokste vahelt piiluvast hommikupäikesest, ja rohekaid – vahtralehtedest kiirte teel, sekka siniseid ja punaseid värvilistest ruudukestest verandaaknas. Nood viimased seisavad paigal, aga kõik muu liigub väljas oksi õõtsutava tuuleõhuga kaasa.

Suled silmalaud ja äkitselt on kõik erepunane! Nüüd pigistad silmad kõvasti-kõvasti kinni, nii kõvasti, et valus hakkab, ja su punasesse maailma ilmuvad ennenägematutes värvides ennenägematud kujundid, mis väreldes ja virvendades aina piirjooni muudavad ja lõpuks otsekui sähvivasse ilutulestikku kaovad. Ah kui hea on siis jälle silmad lahti teha ja olla väike poiss voodisoojas uhke häärberi verandale tehtud asemel!

Ei see ole elu ega enesepett, on lapsepõlv.