Meie looduslikud maasikad

Robert Piir

Maailmas tuntakse umbes 50 liiki maasikaid, Eestis kasvavad neist kolm: metsmaasikas, muulukas ja kõrge maasikas.

Metsmaasikat (Fragaria vesca) tunneb igaüks. Tema levila hõlmab peaaegu kogu Euroopa ja Aasia parasvöötme. Põhja-Ameerikasse on metsmaasikas jõudnud inimese abiga ning hiljem seal ka loodusesse levinud. Meil on metsmaasikas väga tavaline taim – nii metsas kui ka põllupeenardel, eriti köidab aga tähelepanu raiesmikel, kus ta soodsates valgustingumustes rikkalikult viljub. Maasikat ei leia ainult liivikutelt ega soost.

Metsmaasikas hakkab õitsema mais ning esimesed marjad võtavad jumet alates juuni keskpaigast, kuu pärast õitsemist. See, mida tavapäraselt marjaks nimetatakse, kuulub botaaniliselt ebaviljade hulka: ta seemned asuvad vilja pealispinnal.

Kuni XVII sajandini rahuldus eurooplane põhiliselt metsmaasikaga, sest loodus andis neid piisavalt. Paiguti kasvatati metsmaasikat ka aedades. Esimesed sellealased teated pärinevad juba XIV sajandist Pariisi lähedalt Kuninglikust aiast. XV ja XVI sajandil kasvatati teda juba Inglismaal, Hollandis ja Saksamaal. Venemaal ilmus see taim ülikute aedadesse XVII sajandil.

Umbes samast ajast on teateid metsmaasika taasviljuva vormi, nn. kuumaasika (F. vesca var. semperflorens) ning teiste kohalike maasikaliikide kasvatamise kohta aedades. Kuid nende osatähtsus vähenes, kui Euroopasse toodi Põhja-Ameerikast (arvatavasti XVI sajandil) virgiinia maasikas (F. virginiana), ning järgmisel sajandil Lõuna-Ameerikast tšiili maasikas (F. chiliensis), mis osutus eelmisest paremaks. Nende kahe hübriidid said aga aluseks aed- ehk ananassmaasikale (F. grandiflora = F. ananassa). Hübriidliik tõrjus lähteliigid peagi kõrvale. Nüüdseks on aretatud mitu tuhat aedmaasika sorti.

KÕRGE MAASIKA TUGEV ÕISIKUVARS ULATUB ÜLE LEHESTIKU, ENT MILLISED ON TEMA VILJAD? RÄÄGITAKSE, ET SUURED JA MAGUSAD... AGA KEEGI POLE NEID PILDISTANUD. VÕI SIISKI ON?

Metsmaasikate kõrval on varasematel aegadel püütud aedades kasvatada ka kõrget maasikat (F. moschata). Nimetus tuleneb taime tugevast kasvust (kuni 40 cm, seega ligikaudu poole kõrgem metsmaasikast) ja tema õisik ulatub kindlalt üle lehestiku. Seda liiki maasikad kasvavad meil varjulistes sega- ja lehtmetsades, metsistunud parkides ja kalmistutel. Kõrge maasika õied on enamasti ühesugulised, sageli on taim kahekojaline, see tähendab eraldi isas- ja emastaimi. Viljub ta meil harva, ebavili on metsmaasika omast suurem ja heledam, väga mahlane ja maitsev. Kõrge maasika valikvorme (sorte) tuntakse alates XVI sajandist. Tedagi on kasutatud aedmaasika sordiaretuses.

MUULUKA TUPPLEHTEDEST ÜMBRITSETUD MARI ON METSMAASIKA OMAST ENAMASTI SUUREM JA SAGELI EBAKORRAPÄRASE KUJUGA.

Kolmas Eestis kasvav maasikaliik on muulukas (F. viridis). See 5–15 cm kõrgune taim eelistab kasvada kuivadel kinkudel lubjarikkal pinnasel. Lehed on tal väikesed ja hallikarvased, võsundid lühikesed või puuduvad hoopis. Õied on kahesugulised nagu metsmaasikalgi, aga marjad valmivad metsmaasikast hiljem, juulis-augustis. Nad on väga hea maitse ja aroomiga, värvuselt sageli heledamad kui metsmaasikal, vahel vaid üks külg ja marja tipuosa punakaspruunid. Kultuurvorme pole teada, kuid sedagi liiki on kasutatud sordiaretuses.

Mitte ainult magusamad...

Aedmaasikaga võrreldes on nii mets- kui ka kuumaasika ebaviljad tugevama maitse ja lõhnaga. Nad erinevad ka keemiliselt koostiselt: Polli katsebaasi tehnoloogialabori andmeil sisaldavad nad rohkem orgaanilisi happeid, pektiin-, mineraal-, park- ning värvaineid (vt. tabelit). Metsmaasikas on palju ka foolhapet ( vitamiin B₉) ja vitamiini C ning marjade seas ei ole talle võistlejat raua ja kaltsiumi rohkuselt. Seetõttu on metsmaasikas parim looduslik ravivahend verevaesuse, podagra ning sapi- ja kusepõie haiguste puhul. Vähemal määral leidub metsmaasikas veel karotiini, vitamiini B₁, B₂, E, PP ja K₁. Muulukas ja kõrge maasikas sisaldavad teistest maasikatest rohkem sahharoosi, olles seega tunduvalt magusamad.

Kui tooks nad aeda?

Olen kõiki neid kolme liiki ja kuumaasikat kasvatanud aias. Kultuurina on taimed viljakamad ning marjad suuremad. Taimi (valides neid, mis kannavad rohkesti ja suuremaid marju) võib lihtsalt ümber istutada, kuid ka seemniseid külvata.

Enamasti kasvatatakse aias siiski metsmaasika teisendit – kuumaasikat. Prantsusmaal kasvatatakse neid koguni müügiks: 125 g mahutavatesse karbikestesse pakitud hõrgutist ostavad eelkõige turistid. Tänapäeval on teada üle 20 kuumaasikasordi ja vormi. Osa neist on väikese-, osa suureviljalised, mõned vormid võsunditeta (neid saab paljundada ainult külvi teel). Prantsusmaal on aretatud koguni tugipuud mööda kuni kahe meetri kõrgusele väänlevad vormid, mida on mugav ajatada kasvuhoones või potikultuurina toas. Eestis on seni kasvatatud küll ainult kuumaasika põhivormi ja võib arvata, et teised vormid pole meil ka päris talvekindlad. See ei tähenda, et ei tasuks katsetada. Maasikakasvatus võib osutuda tulusaks seal, kus tavapärased põllukultuurid end tänapäeval ei tasu. Turgu leiab ikka, kuigi muret teeb marjade napp säilivusaeg ja transpordihellus. Et maasikas isuäratavana ostjani jõuaks, tuleb teda korjata ning vedada väikestes korvides või sõeltel (mahutavus mitte üle 3 kg).

Metsmaasikat võib ka kuivatada või külmutada, ent selleks sobivad vaid täisküpsed ja kuivad marjad. Kuivatamist tuleb alustada madalamal temperatuuril (30–35 °C) ning lõpetada kuumemas õhus (50–55 °C). Kuivatatud maasikad säilivad hästi jahedas ruumis, paberkottidesse või paberiga vooderdatud kastidesse pakituna. Metsmasikaid koos varte, lehtede, õite ja poolvalminud viljadega kuivatatakse teeks. Metsmaasikast saab ka hea keedise, kuid kompotti ei tasu teha: marjad kaotavad värvuse ja seemnised muudavad toote kuumtöötlusel kibedaks.