Eestimaa kosmosest vaadatuna

Urmas Peterson, Raivo Aunap, Jaan Eilart

Maapinnast kõrgemale tõustes saame parema ülevaate maa-alast. Kõrgemalt vaadates avardub silmaring, näeme suuremat ala korraga, väikesed üksikosad sulavad ühte, nähtavaks saavad maapinna iseärasuste üldisemad jooned, mida me maa peal seistes ei märka.

Väga ülevaatlikult võib Maad näha satelliitidelt. Ilmasatelliidid, mille pilte kasutatakse ilmakaartide koostamiseks, tiirlevad harilikult 700 kuni 1500 km, mõned aga koguni 30 000 km kõrgusel. Ilmasatelliitide piltidel on näha korraga peaaegu pool maakera. Teised tehiskaaslased on Maale lähemal, tavaliselt 600 kuni 800 km kõrgusel maapinnast. Nende satelliitide pildid on detailirikkamad, neil võib näiteks näha linnatänavaid ja tillukesi raiesmikke metsas, loendada üksikuid sõjamasinaid ja märgata vastase varjatud kaitserajatisi.

Satelliidipildil, mis on tehtud Vene satelliidilt RESURS 01 650 km kõrguselt, on korraga näha terve Eesti (foto – pilt on peatselt kirjastuse Koolibri väljaandena ilmuvast atlasest "Eestimaa kosmosest vaadatuna"). Taevas sel 1995. aasta vananaistesuve septembrihommikul oli Eesti kohal selge. Selge taevas on meie sügisilmade puhul küllalt haruldane. Septembrikuus on vaid mõni üksik täiesti pilvitu päev. Pilti saab teha vaid selge ilmaga, sest satelliidid, mis mõõdavad spektri nähtavas piirkonnas, ei "näe" läbi pilvede. Pilvi on sel hommikul olnud vaid põhjaranniku lähedal Soome lahel. Rünkpilved varjavad ka Vooremaa põhjaosa, kitsas viirg ulatub Peipsi põhjakaldanigi. Madal sügisene ennelõunapäike jätab pilveviirgu raamima tumeda varjude rea. Suuremad tumerohelised alad pildil on metsad ja sood; põllud ja niidud on heledad, kollakad. Põllud ja niidud Põhja-Eestis Pandiveres, Harjumaal ja Raplamaal on heledamad kui põllud Lõuna-Eestis Sakalas ja Tartumaal. Heledate ja tumedamate põldude üleminekupiir järgib ligikaudu Pärnu–Mustvee joont. Näib, et see erinevus kajastab Põhja-Eestis paemurendi ja räha rohkust, mis annab oma valkja varjundi mullapinna värvusele. Lõuna-Eestis seevastu on mullad enamasti devoni liivakivide tõttu punakad. Sellest Põhja- ja Lõuna-Eesti tähtsast geoloogilisest erinevusest tuleneb üks kogu meie sünnimaa mitmekesisuse põhjusi.

Eestimaad poolitab kaldjoonena Kuusalu ja Viitna vahemikust algav ning Pandivere ja Sakala kõrgustikust ning Türi voorestikust läände jääv tume Vahe-Eesti metsade ja soode vöönd. Selle tüüpilist osa Kõrvemaad on tähistanud kohanimi "kõrb", varem eestlastele vähese asustusega maa tähenduses. Vahe-Eestist saati oli läänepoolne maa mandrijää taandumise järel vetest üle ujutatud. Kujunesid hilisemad suured erinevused maastikus ja inimtegevuse väljendustes. See on taas Eesti eripalgelisuse oluline põhjus.

Suured rohekad metsad ja sood on ka Alutagusel, Harjumaa ja Läänemaa piiril (Vihterpalu–Nõva metsade valdkond) ning Eesti- ja Lätimaa vahel. Suurim inimese loodud maastikumuutus meie maal – Kirde-Eesti põlevkivikarjääride ala – paistab helesinise lookena Narva jõe ääres. Põlevkivikarjääride kaare suunas kannab kirdetuul suurte elektrijaamade sinakat suitsu.