Strateegia võtmesõna on haridus

Ann Marvet

Möödunud poolsajand on õpetanud meid suhtuma ettevaatlikult igasugustesse tähtsatesse dokumentidesse. Neil aegadel ülikoolis käinud mäletavad hästi lõputuid paljusõnalisi otsuseid ja direktiive, mis parteikongressidel ovatsioonidega vastu olid võetud ja mida vaene tudeng siis hiljem nõnda endale pähe pidi taguma, et nad omavahel sassi ei läheks. Sest kõik need pidid elu edasi viima, aga millegipärast kordus väikese ajavahemiku tagant jälle seesama...

Niisugune elukogemus on pikalt mälus. Seepärast kipub inimene küsima: kas see kõlava nimega dokument – Eesti keskkonnastrateegia – pole liiga ilus selleks, et tõeks saada, s.t. meie elukorraldust mõjutama pääseda? On meil ju kaitstavate loodusobjektide seadus, aga kui objekt jääb maareformi rataste vahele ehk teisisõnu – osutub eraomaniku maal olevaks, siis kipub pahatihti peale jääma omaniku tahe... Meil on säästva arengu seadus, ent nii loodusvarade kui ka elukeskkonna saatus sõltub liiga sageli hoopis raha olemasolust või puudumisest...

Strateegia ongi sisuliselt juhend, kuidas säästva arengu seadust maksma panna. Kuidas? Kuidas teha seda riigis, kus "pumba" juures olijad ummisjalu võimu ja raha järele tormates kõik ette jääva jalge alla tallavad, kus kõik väärtused halastamatult miljoniteks ümber rehkendatakse?

Mis maksab sõõm puhast õhku? Mis maksab kiivitaja hele hüüd kevadisel põllul? Mis maksab rabavaikus? Ainult see ühiskond, kes oskab väärtustada rahas väljendamatut, suudab luua endale turvalise elukeskkonna ning säästa loodusvarasid ka järeltulijaile. Selliseid oskusi annab h a r i d u s, mis suurel osal praegustest riigi edendajaist on jäänud lünklikuks: mitšuurinlike loosungite all kasvanud inimene oskab vaid võtta, vallutada, ümber kujundada... Mis siis imestada, kui kogenud ajakirjanik, kes tavaliselt tegeleb olmeprobleemidega, võtab endale õiguse Eesti suurimas päevalehes looduskaitse teemal sõna sekka öeldes kuulutada looduskaitsealade eesmärgiks teadlaste vajaduse jälgida, kuidas puu ümber kukub... Või emeriit-majandusprofessor, kes pole ilmselt kuulnud ranna- ja kaldakaitseseadusest, ütleb oma kaaluka sõna looduskaitsjate vastu, kui viimased püüavad säästa meie ühist hindamatut vara – kauneid mererandu privaatehitiste eest. Või mõned kohalikud valitsejad, kes taskuraha himustades mängivad maha oma põhikapitali – ainulaadse loodusmaastiku (värske näide Pühajärvelt, kus ärimeestel lubati püstitada oma häärberid ehituskeeluvööndisse).

Haridus, ainult keskkonnaharidus päästab!

Sellesama keskkonnastrateegia ühel pikemal arutelul juba paar aastat tagasi tehti vahelduseks ajurünnakuile osalejate "meelsustest": igaüks (meid oli sadakond) sai kuus kleepsumummu ja pidi need paigutama suure tabeli lahtritesse. Lahtreid oli kokku kümme, igaüks neist tähistas üht keskkonna sõlmprobleemi: puhastusseadmed, uued keskkonnatehnoloogiad... keskkonnaharidus jne. Iga mumm pidi mõtteliselt tähendama investeeritud miljonit.

Enne seda olid käinud ägedad vaidlused majanduspraktikute ja hingelt loodusehoidjate vahel. Huvitav-huvitav, kuhu pannakse need "miljonid"... Ja ennäe imet! See veendumuste poolest väga kirju seltskond "investeeris" lõppkokkuvõttes ikkagi kõige rohkem haridusse. Olime rahul...

Siis võttis sõna rahandusministeeriumi kõrge ametnik. Ja me saime kätte oma külma duši: "Kas te ka teate, mida te tegite?", küsiti meilt. "Inimestel pole puhast joogivett, aga teie annate miljonid haridusele! Haridus on ju k õ i g e odavam!"

Viimases oli tal paraku õigus, ainult et... kas selles ei peitugi v i g a? Seni, kuni suuname raha vaid suuresti inimese hoolimatusest, ahnusest või lihtsalt lollusest (tõsi, mõneti ka möödunud kümnendite okupatsioonireñiimi vägivallast) põhjustatud tagajärgede kõrvaldamisse ja ei leia seda põhjustest (loe: harimatusest) lahti saamiseks, polegi paremat loota. Loomulikult peavad inimesed saama puhast joogivett, kuid me ei tohi jäädagi seda neile paakautoga vedama.

Keskkonnateadlik inimene ei põhjusta katastroofe, mis teda ennast ja kaaskondlasi joogiveeta jätavad. Aga puhta veeta jäädakse mitte ainult katastroofide tagajärjel. Haritud uus põlvkond investeeriks puhtamatesse tehnoloogiatesse, oskaks ära kasutada looduslikke eeldusi, iga paikkonna omapära ning võimalusi (kindlasti ei müüks ta jupphaaval maha meie "magusaid" rannamaid, järvekaldaid ja muid ihaldusväärseid maatükke, sest ta taipab, et kuitahes pika nullidereaga ühekordne rahasumma ei küüni nende paikade tegeliku väärtuseni)... Aga selleks, et inimene kõiki keerukaid seoseid taipaks, peab andma talle teadmisi – maast-madalast, päevast päeva, veenvalt. Ja see ei ole sugugi odav: on vaja palju ilusaid pildi- ja juturaamatuid, filme, nutikaid tele- ja raadiosaateid, raha koolilastele keskkonna säästmist ja loodust tundma õpetavate ja väärtustavate ürituste korraldamiseks. Peab olema raha selleks, et viia lapsi oma silmaga vaatama nii Eestimaa kauneid paiku kui ka seda, mis möödunud aegade nõmedus ja paratamatus korda on saatnud. Ja muidugi on vaja eelkõige hästi koolitatud ning tasustatud õpetajaid.

Mõnede riigiametnike eriarvamuste kiuste saigi meie keskkonnastrateegia eesmärgiks number üks inimeste keskkonnateadlikkus ehk teiste sõnadega haridus. Ka Riigikogu kiitis dokumendi sellisel kujul heaks. Jätkuks meil nüüd visadust valitsejaile igal sammul meelde tuletada, et tegu pole mitte mõne ainuvalitseva partei direktiivdokumendiga, mis kohe vastuvõtmise hetkest ajalukku peaks vajuma. Strateegia raske tee alles algab. See, kas kunagi ka sihile jõutakse, sõltub aga sellest, millist haridust oma lastele anda raatsime.