Himaalaja paradokse

Ülo Suursaar

CHO OYU LÕUNANÕLVADELT ALGUSE SAAV NGOZUMPA LIUSTIK ON NEPALI SUURIMAID. JÄRSUD MÄED JA MUSSOONKLIIMA EI SOODUSTA SUURT JÄÄTUMUST. (PILDISTATUD 5300 M KÕRGUSEL.)

Mis tunne on matkata Himaalajas, maailma kõrgeimas mäestikus keset kaheksatuhandelisi mäehiiglasi, seda ei suuda ma kahjuks vähegi muljeid ammendavalt ümber jutustada. Mäestik kuhjaga täis ootuste täitumisi ja uusi ootamatusi. Koolipoisi kombel atlase kohale kummardudes ja mälult tuge otsides püüan sedakorda lahti mõtestada mõningaid Himaalaja vastuolusid ning paradokse. (Esimene meeldiv üllatus on muide see, et kogu aukartuse juures, mis meil nime "Himaalaja" vastu tõenäoliselt tekib, on selles mäestikus siiski võimalik täitsa edukalt matkata ka lihtsurelikul, kel pole tippalpinisti kogemusi.)

Roheline ja pruun, lausa kõige sügavam pruun maakaardil kohe kõrvuti – mida tähendab säärane värvikontrast tegelikul maastikul? Igatahes pole niimoodi, et üle avara tasandiku muudkui kõrgub lumine mäemüür. Ja enamasti ei ole tasandikel isegi "kargetel selgetel" talvehommikutel midagi näha kaugemale kui paarkümmend kilomeetrit, sest atmosfäär on saastatud. Juba kõrgmägedes on aga olemas kõik see, mida siinselt looduselt oodatakse: rododendronipõõsas on roheline, taevas sügavsinine ja lumi pimestavvalge.

Huvitav, et maailma kõrgeim mäestik ei ole veelahe. Mitmed jõed, mis saavad alguse Tiibeti kiltmaalt, läbivad mäestiku sügavais kanjoneis, et siis lõunas Gangese või Indusega ühineda. Nõnda tuleb välja, et Mount Everesti põhjanõlvadel siuglevad Rongbuki ja Kangšungi liustikud ei toida oma sulamisveega isegi mitte Brahmaputrat, mille ülemjooks kõigest paarikümne kilomeetri kaugusele Tiibetisse jääb, vaid ikka sama jõesüsteemi, mis mäestiku lõunanõlvugi uuristab. Mis siis rääkida veel sellest, et läänes küünitab ka Induse ülemjooks mingi nipiga Tiibetisse, Himaalaja "selja taha". Hoopis õpetlik on gloobusel jälgida, kuidas muidu eri ilmakaartesse sihtivad suured jõed Brahmaputra, Saluen, Mekong ja Jangtse poevad Himaalaja idatiival läbi 7500 meetri kõrguse mäesüsteemi kokkusurutuna vaid paarisaja kilomeetri laiusse lõiku.

TERRASSPÕLLUD ANNAPURNA PIIRKONNAS. PUUTUMATUT LOODUST EI LEIA HIMAALAJAS KUNI 3000–4000 MEETRI KÕRGUSENI MUJAL, KUI VAID LOODUSKAITSEALADEL.

Et kõrgelt Tiibeti kiltmaalt alguse saanud jõed laskuvad Himaalajat läbides järsku väga madalal asuvale erosioonibaasile, on nende uuristusvõime suur. Nähtuse taga peitub aga esimesel pilgul päris ootamatu põhjus. Nimelt voolab seesugune jõgi ülemjooksul ühel, kesk- ja alamjooksul aga teisel ürgmandril, mis on omavahel põrkunud ning liitunud. Indus ja Ganges olid niisiis olemas juba siis, kui India subkontinent oma laamatükil veel mööda Tethyse ookeani triivis ning alles ootas kohtumist suure Euraasia mandriga. See ei olnud üldsegi mitte väga ammu, kõigest umbes 50 miljonit aastat tagasi, kui India laam Tiibeti randa põrkas, mille tagajärjel maakoor lõpuks

Himaalaja–Karakorumi–Pamiiri–Hindukuši mäesüsteemiks kortsu suruti. Sedamööda kuidas kerkis mäestik – sugugi mitte üleöö –, jõudsid mõned tublimad Indiasse pürgivad ürg-Aasia jõed ennast järjest sügavamale ja sügavamale mäestiku sisse kulutada.

Nõnda ei ole Himaalajas paralleelselt peaahelikuga sugugi hõlbus liikuda. Tuleb ületada loendamatuid ahelikuribisid ja tüütult üles-alla vantsida. Ent ka meridionaalsed kaubateed – Tiibetist Nepali ja edasi Indiasse – pole sugugi kergete killast. Rohkem kui 5000 meetri kõrgused mäekurud ja kitsastes jõeorgudes mussooniperioodil sageli ärauhutavad rajad ning sillad panevad šerpade ja teiste mägirahvaste kannatuse proovile.

Üllatav on ka see, et maailma kõrgeimas mäestikus ei leia eest kaugeltki mitte kõige pikemaid ja võimsamaid mäeliustikke. Fedtšenko liustik Pamiiris, Inõltšek Tjan Šanis, Siatšen, Baltoro ja veel mitmed teised Karakorumis — nende 60–75-kilomeetriste jääjõgede vastu on Himaalajal ette näidata vaid kümmekond 20—30 kilomeetri pikkust (näiteks Gangotri, Zemu, Kantšend_anga, Rongbuk, Ngozumpa). Kas põhjus võiks olla selles, et Himaalaja asub eelnimetatud pisut madalamatest konkurentidest ikkagi oma tuhat kilomeetrit lõuna pool ja seega nagu päikesele lähemal? Väga vale see oletus ei ole. Kuid olulisem on, et kui need teised mäestikud on peaasjalikult läänetuulte ja talviste sademete mõju all, siis mussoonkliima iseärasuste tõttu langeb Himaalajas valdav osa sademetest maha suvesoojaga, kui miinustemperatuur valitseb mägedes ainult väikesel alal. Seepärast Everestki paistab mustendava kaljupüramiidina talvel ning lopsakalt lumisena hoopis suvel, mussooni ajal. Veelgi olulisem tegur on Himaalaja mägede suur liigestatus ja järskus. Kõrgel on vähe firni kogunemiseks kõlblikke enam-vähem horisontaalseid pindu, kus saaksid moodustuda pikad liustikukeeled.

Tasase maa nappus eelmäestikes muudab ka kohaliku rahvastiku elu vaevasemaks. Himaalaja maade, näiteks Nepali põhiline ökoloogiline probleem on demograafiline plahvatus. Inimesi on väikese pindala kohta ülearu. Nii on iga vähegi kõlblik maalapp pööratud põlluks, kilomeetrikõrgused oruveerud terrassitatud triibuliseks, raiutakse kontrollimatult metsa ning erodeeruvad mullad. Raske uskuda, aga selles India ja Hiina vahele litsutud üsna pisikeses ning seejuures mägises riigis on tervelt 20 miljonit elanikku! Ja kuigi 1950. aastal avati maa turistidele ning vahepealse aja jooksul on turism riigile palju tulu ja kuulsust toonud, on sama perioodi jooksul kahekordistunud elanikkond selle tulu lihtsalt ära söönud. Aasta 1996 leidis Nepali majandusnäitajad maailma statistikaraamatus ikka nende viimaste kohtade seas. Lausa uskumatu, et selline kaunis ja lahke maa nii vaene võib olla, pealegi kui taevas nõnda lähedal asub.

TIIBETLASTELE D'ZOMOLUNGMA, NEPALLASTELE SAGARMATHA, TEISTELE ENAMASTI MOUNT EVEREST. (FOTO 5400 M.)


Autori fotod