Linnukaitse püsivalt päevakorral

Toomas Jüriado

Pärast seda, kui Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) sai 1994. aastal linnukaitseorganisatsioonide ühenduse BirdLife International nn. designeeritud (s.o. hääleõiguseta) partneriks, on esmatähtsaks kuulutatud lindude kaitse. Põhimõtteliselt pole linnukaitse EOÜ-le midagi uut: juba 1921. aasta asutamiskoosolekul seatud ülesannete hulgas oli see kirjas, aga siiski alles viiendal, viimasel kohal. Nüüd on uurimissuunad, andmete kogumine ja teabelevi allutatud eelkõige kohustusele kaitsta linde.

Ülesanne on küll võetud, linnukaitsestrateegia ja ehk täpsem sisugi on aga siiani veel selgitamata. Sestap on igati loogiline, et EOÜ tänavuse talve ja kevade alguse kaks tähtsaimat laiale liikmeskonnale suunatud ettevõtmist olid just sellest ainevallast.

1. märtsil looduseuurijate seltsi majas aset leidnud linnukaitse vaidlusringi algataja oli bioloogiatudeng Asko Lõhmus. EOÜ kontor korraldas läinud aasta lõpul oma liikmete hulgas küsitluse, mille üks sihte oli leida uusi töövorme. Selle küsitluse raames tuligi Asko diskussiooni-ideega välja ja soostus ka arupidamist juhtima. Meeldiv on mainida vaidlusringi suurt osalejaskonda: rohkem kui neljakümne kohaletulnu seas oli eri vanuse ja ühinguliikme staaziga linnuhuvilisi. Kõnelemissoovi jätkus sedajagu, et kavandatud neli tundi kippusid napiks jääma.

Üldkokkuvõttena on vast kõige õigem öelda, et arutelul esitati pigem erisuguseid seisukohti ja lähenemisnurki, toomata välja mingit selget linnukaitse määratlust, ammugi mitte strateegiat. Küllap olnuks seda ka vara oodata, sest eri inimesed mõistavad linnukaitset tõesti väga mitut moodi: alates konkreetse isendi hoidmisest kuni linnukaitse tunnistamiseni tervikliku loodushoiu lahutamatuks osaks.

Üsna üllatav oli mõne tunnustatud linnu-uurija soov taandada linnukaitse vaid seadusandlikes aktides sisalduvale. Samas soovitati ühingul osaleda nende aktide koostamisel, lüüa kaasa looduskaitsealade asutamisel või hakata koguni mõne kaitseala valitsejaks.

Veel pole jõutud aru saada sellest, et linnukaitse või tegelikult kogu looduskaitse tõelise edukuse pant peitub eelkõige paljude inimeste kaasahaaratuses ja toetuses. Vähemalt tuleb loota, et keegi ei tööta otseselt vastu. Selleni on Eestis käia pikk tee, aga just sellist suundumust saab valitsusväliste organisatsioonide mõtestatud tegevus oluliselt edendada. Oma lootusi ainult riiklikele ja munitsipaalstruktuuridele rajada oleks üsna kergemeelne.

5. aprillil jätkas linnukaitseteemat EOÜ iga-aastane üldkoosolekule järgnev aastakonverents.

Kuulajate ette toodi sedapuhku kaheksa ettekannet. Neist esimesed kolm suundusid üldiselt üksikule: Kaja Peterson ja Andres Kuresoo andsid ülevaate Euroopa linnukaitseseadustest ja selle peegeldustest Eestis, Tiit Randla ja Vello Keppart kõnelesid linnukaitsepoliitikast Eestis, Asko Lõhmus ja Toomas Jüriado aga EOÜ rollist linnukaitses. Aleksei Lotmani esinemine oli konverentsi programmis pealkirjastatud "Nelikümmend aastat Matsalu looduskaitseala", kõneleja enda kinnitusel käsitles ta aga sõnavõtu kolmes osas Matsalu linnustiku olukorda ja muutusi viimase 4000, viimase 40 ja viimase nelja aasta jooksul.

Konverentsi teise poole alguses said esinemisõiguse veel kaks läänemaalast: aktiivselt ja edukalt tegutseva Läänemaa linnuklubi mehed Ivar Ojaste ja Andres Kalamees rääkisid klubist linnukaitse korraldajana. Käesoleval aastal jõuab trükiste üllitamisega teatud vahefinišisse tähtsate linnualade (IBA) projekt. Tehtut tutvustas projektijuht Margus Ots. Köitev oli Einar Tammuri esinemine: rohked slaidid aitasid elavdada ajaloolist läbilõiget kotkaste kaitsest Eestis. Ettekanderea lõpetas Aivar Leito, jututeemaks sookurg, ornitoloogiaühingu selle aasta lind.

Mõningaid mõttenoppeid esinejatelt

Tiit Randla:

Lindude õiguslik kaitse põhineb Euroopas peamiselt Berni konventsioonil, lindude direktiivil ning rahvusvahelise linnukaitse organisatsioonide ühenduse BirdLife International ja märgalade kaitset organiseeriva koondise Wetland International tegevusel. Riiklikul tasandil koordineerib seda tegevust keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakond, ühiskondlikul tasemel aga Eesti ornitoloogiaühing. Eesti linnukaitsepoliitika riigisisest korraldust valmistab ette EOÜ linnukaitse komisjon, mille üheks väljundiks on vastavate nimekirjade avaldamine ja kaastöö punasele raamatule. Need andmed on aluseks ka riiklikul tasandil tehtavale tööle, mis seisneb kaitsealuste liikide kategooriatesse jagamises ja seadusaktide väljatöötamises.

Bioloogilise liigi kaitse tänapäevase käsitluse alus on kaitsekorralduskava, sõltumata sellest, kas liik on ohustatud või näiteks hoopis jahilind. Selle kava praktiline väljund on kaitseürituste e. abinõude plaan. Abinõude kava omakorda on konkreetse projekti alus või selle lähteülesanne. Sellise projekti käigus tuleb saavutada eri huvirühmade kokkulepe ja tihti teha ka rahvusvahelist koostööd.

Esimesed liigid, kelle jaoks hakatakse koostama kaitsekorralduskavasid, on I kaitsekategooria liikide (nt. merikotka) kõrval tänavuse aasta lind sookurg ja vanade metsade elanik metsis.

Asko Lõhmus:

Seoses riigi ja inimese erisuguse rolliga linnukaitses toodi 1. märtsi vaidlusringis välja kaks põhilist takistust Eesti linnukaitse tulemuslikkusele:

1) segadus võimu tasandil: seadused on olemas, kuid sageli ei toimi; pole järelevalvet nende täitmise üle ning pole õieti ühtki institutsiooni, kes tegematajätmiste eest vastutaks;
2) segadus inimese väärtushinnangutes, mis on viinud looduse alatähtsustamisele.

On paslik meenutada peaminister Siimanni sõnu ametisseastumisel: riik ei vastuta vajaduste täitmise eest, ta vastutab vajaduste ja võimaluste kooskõla eest.

Ent vajaduse tekitavad kõigepealt ja kõige tugevamal kujul kõige tundlikumad inimesed. Niiviisi tunnetavad lindude kaitse vajadust kõige selgemalt linnuhuvilised ise ja seepärast on asjatu loota, et lindudega seotud probleemid teistsuguse huvisfääriga inimesele (näiteks riigiametnikule) sama teravad paistaksid.

Siit kasvabki välja EOÜ roll linnukaitses, sest ainus lahendus on: tuleb hakata ise tegutsema!Ühingu roll on eelkõige tema enda teha! EOÜ roll teise mainitud segaduse – inimeste väärtushinnangute osas on alati olnud suur. Ka praegu paneb ühing avaliku arvamuse mõjutamisele väga olulist rõhku. Üks ühingu liige sõnastas ankeedile vastates selle eesmärgi nii: muuta linnud Eestimaa inimestele võimalikult sümpaatseks. See polegi nii lihtne.

Einar Tammur:

Linnud on inimese loodustunnetuses olnud ikka kuidagi esiplaanil. Ehk on see nõnda sellepärast, et nendega nii lähestikku koos elatakse, et nad on püsivalt silma all. Ka suhtumise muutused kajastuvad eelkõige suhtumises lindudesse.

Sajand on inimkonna ajaloost vaid hetk, - aga just selle lühikese viivuga on meie loodusesse suhtumise pendel lennanud ühest seinast teise. Sajandihakk tõi loodusega kokku elama harjunud eestlasele Euroopast uue võõra mõtteviisi – lindude jagamise kasulikeks ja kahjulikeks. Nüüd tulevad sealtsamast Euroopast meile linnukaitse direktiivid...

Eestlane on küllap selle kiire pendlilennugi ajas jäänud ikka rohkem iseolijaks ja vajadus loodusega hästi läbi saada on meis ilmselt püsivalt olemas olnud; iseasi, kui sügaval meis ta kellelgi magab. Küllap just sellepärast on 50-60-ndate aastate looduse allutamise ideed peaaegu jäljetult kadunud ja praegused, konventsioonidel ja seadustel rajanevad vaated nii kiiresti üsnagi omaks võetud. Muidugi, rahamaailmast tulenevad võimalused sunnivad paljusid meist mõtte loodusega hästi läbisaamisest endasse sügavale ära peitma, soov kasu saada võib meid iseendaga tülli ajada. Seepärast tuleb neil, kellel loodustunnetus nii sügavale maetud pole, ka ülejäänud ühiskonnale selgitada, et jälle on vaja taastada sellised mängureeglid, kus inimene on osa loodusest. Ainult see võimaldab ellu jääda; vastupidine oleks sama, kui muistne kütt hakanuks loomi lihtsalt lõbu pärast tapma.

Aga igal asjal on inerts, oma toimumise aeg; vaid katastroofides on muutused kiired. Enne kui tuleb uus suhtumine, peab üks põlvkond või ehk teinegi areenilt lahkuma. Ja niiviisi on erisugused arvamused paratamatud. Muutuste eeldus on aga see, et uue suhtumise vajadusest pidevalt räägitaks – nii nagu vanasti anti vanavanemate reeglistik lastele maast-madalast edasi.

Kui sellest õpetamisest mõneks ajaks loobuda – või teha koguni vastupidist propagandat – mõjub seegi aastakümneid. Täiesti vastutustundetu on ametnik, kes ütleb, et Eestis on merikotkaid nii palju, et neid polegi enam vaja kaitsta!

Arne Ader:

Kõige üldisemalt võttes on linnu- või laiemalt üldse looduskaitses kaks võimalikku tegevussuunda: kas riigi vägivallaaparaadi kaudu või inimeste vaba tahte alusel. Vägivallaaparaat lubab tegutseda kiirelt, aga sellele hakatakse ka samamoodi vastu ja nii ei saa see olla pikaajalise mõjuga. Isiku tahte kujundamine nõuab hoopis rohkem aega, vaeva ja ka raha, aga tema mõju on siis ka hoopis pikem. Küllap vajame arukat kombinatsiooni mõlemast võimalusest; mõttemaailma muutmisel tuleb olla kindlasti noorsoo-keskene, sest väljakujunenud isiksust on raske muuta.

Olen koos kaaslastega juba aastaid käinud mööda Eestimaad eesmärgiga hankida infot, mis võiks tõsta ühe või teise paiga looduskaitselist väärtust. Julgen väita, et meie lontimisest mööda rannaniite, merelaide, jõeluhtasid ja soostikke on olnud tõepoolest kasu, sest märkimisväärne osa läbiuuritud aladest on juba kaitse alla võetud või kaalutakse seda. Teiselt poolt on mulle silma jäänud, et ükskõik, kes mu kaaslastest – ornitoloogidest – on pikkadel retkedel autoroolis istunud, oleme ikka pidurdanud, kui teel on olnud mõni lind. Oleme pidurdanud pisut tugevamini, kui ohtusattunu on linavästrik ja veidi nõrgemalt, kui seal on koha sisse võtnud näiteks talvikesed. Sest me teame, kuidas üks või teine liik käitub ja kuidas teda säästa.

Ja ma ei julgegi praegu kinnitada, kumb meie töö kahest tulemusest osutub olulisemaks näiteks viiekümne aasta pärast tänasesse tagasi vaadates: kas see, et meie kaasabil on väärtuslikud elupaigad nüüdsest kaitse alla võetud, või see, et mõni juhuslik kaasreisija võib ühtäkki pead murdma hakata, miks linavästrikke säästa võiks olla olulisem kui auto pidureid.