Kuidas näha putukaid?

Urmas Tartes

Suur suvi on käes, kuumusest põlenud heinamaal turritavad raudrohututid. Ümberringi lendab rõõmsates toonides liblikaid, üks neist on valgetäpp-kuldtiib (Lycaena virgaureae). Pildi peale (pöördel) jäi see üsna tavaline päevaliblikas Kõrvemaa lõunapiiril, Kernu talu maadel 1994. aasta juulikuus. Putukate pildistamiseks on see üks parimaid paiku: mõnekilomeetrise läbimõõduga maa-alal on esindatud peaaegu kõik biotoobid madalsoost kuiva nõmmemetsani. Sama mitmekesine on ka putukate maailm.

Miks pildistan just veetlevaid liblikaid, kentsakaid mardikaid, suursuguseid kiile - ühesõnaga putukaid? Oma esimese fotoaparaadi ostsin vist juba enne kooliminekut. See oli tolle aja kohta noobel ja kallis aparaat – Smena Simbol. Maksis koguni 25 rubla. Fotograafia oli minu isa ja vanema venna kirg, sealt ka minu huvi selle tegevuse vastu. Paraku tundus mulle fotograafia tumedam pool ehk see, mis toimub pimikus, liiga keeruline. Isa ja vend mõistagi ei olnud huvitatud pidevalt minu filmi kassetti laadima ja hiljem ilmutama. Seetõttu jäi pildistamine pikaks ajaks unarusse.

Fotograafia juurde jõudsin tagasi ülikoolis õppides. Millegipärast arvatakse, et putukatega tegelev bioloogiatudeng kindlasti kollektsioneerib putukaid. Ent mulle oli vastumeelne kedagi niisama tappa. Samas tahtsin, nagu iga looduseinimene, oma muljeid, kiindumust teistega jagada. Ainuke ja parim võimalus oli putukate ja üldse väikeste loodusobjektide pildistamine ehk makrofotograafia.

Esimese teadliku putukapildi tegin 1986. a. suvel Smenaga, ent tunnetasin juba ette, et meetri kauguselt lainurkobjektiiviga haavalumikut pildistada on üsna mõttetu. Lugesin järgneva talve jooksul läbi peaaegu kõik fotograafiakäsiraamatud, mis olid Tartus kättesaadavad. Eesti keeles oli sisukaim õpetus järgmine: "Päevaste putukate – liblikate, põrnikate, ritsikate jne. pildistamine ei tekita suuri raskusi, kuna nad asuvad sageli peaaegu liikumatus asendis ja teatud ettevaatlikkuse puhul on nende pildistamine üsna hõlpus, eriti peegelkaamerate abil." (Fotograafia käsiraamat, Tallinn, 1956.). Tegelikkuses oli aga asi veidi keerulisem. Õnneks tuli appi ZBI eksperimentaalentomoloogia labori kolleeg Enno Merivee. Temalt sain kõige olulisemad juhised, missugust tehnikat missuguses kombinatsioonis proovida. Endises Nõukogude Liidus polnud ju fotograafia eriseadmeid. Ostsin fotopoest 50 mm fookuskaugusega suurendiobjektiivi Vega 11U, vaherõngad ja välklambi Elektronika FE-26. Fotoaparaadi Zenit TTL sain laenuks instituudist. See oli ilmselt maailma kõige odavam makrofotograafiline süsteem, mis siiski andis väga hea tulemuse.

Loomulikult olid sellel süsteemil ka omad puudused. Vaherõngad on kohmakad, kui tekib vajadus mõõtkava muuta. Pildistatava ja objektiivi vahe jäi 1:1 mastaabis pildistades ainult 10 cm. Seetõttu arendasin süsteemi hiljem edasi. Hankisin objektiiviks pikema fookuskaugusega Industar 100U, võtsin kasutusele lõõtsa ja kaks välklampi. Kroonide tulekul ostsin Zenidi asemel Pentax P30T. Kuivõrd Zenit on Pentaxi järgi tehtud, siis sellele kaamerale sai vahetüki abil sobitada Zenidile mõeldud süsteem. Kaamera, muide, on põhimõtteliselt sekundaarne. Ta peab olema peegelkaamera, ta ei tohi filmi kriipida ja soovitatav on sünkronisatsioon välklambiga säriaegadel vähemalt 1/60. Muidugi mõista on nüüdses maailmas saada kõikvõimalikku fotovarustust. Kahjuks on need seadmed väga kallid ja mitte alati ei saa neid looduses kasutada. Oma praeguse süsteemiga saan ühtviisi edukalt pildistada keskpäeval heledal liival askeldavat liivamesilast ja öösel siristavat lauluritsikat.

Mul oli võimalus külastada tema kodus Lundis ühte Põhjamaade tuntumat putukafotograafi, Åke Sandhalli. Tundsin loomulikult huvi ka tema fototehnika vastu. 1970–1980. aastail aktiivselt pildistanud mehel oli võimalik hankida maailma parimat spetsiaaltehnikat. Suur oli minu üllatus, kui ta näitas oma makrofotosüsteemi. See oli äravahetamiseni sarnane minu väljatöötatuga: lõõtsa otsas reproduktsioonobjektiiv ja tavaline välklamp.

Arutasime muuseas ka vahel levinud väidet, et välklamp, kunstlik valgus, rikub pildi loodusläheduse. See väide tundub natuke imelikuna. Fotograafiline kujutis on oma loomult paljude keemiliste protsesside summa. Kujutis saavutatakse täielikult kunstlikult sünteesitud ainete ja reaktsioonide kombinatsioonina. Iga filmimaterjal annab kujutise edasi eri tonaalsuses. Mis on siin loomulik ja mis ebaloomulik, on maitseküsimus. On küll üks nüanss, mida tasub arvestada. Eriti väiksema fotograafilise ulatusega filmile pildistades kipub taust mustaks jääma. Vahel on see isegi hea, vahel mitte. Öösel pildistades on see lausa möödapääsmatu. Üldiselt tuleks proovida kadreerimisel jätta pildistatava taha mingi sobivat värvi taust. Või kasutada pikemat säriaega: taustvalgus valgustaks parajal määral tausta, kuhu välklambid ei ulata. Putukat pole paha pildistada taeva taustal. Ent tuleb olla ettevaatlik, sest liigne taustvalgus võib tekitada topeltsärituse. Möödapääsmatu on kasutada võimalikult suure fotograafilise ulatusega filmimaterjali.

Olen oma proovinud mitmeid diapositiivimaterjale. Alustasin ORWO UT18-ga. Kui värvifotolaboris üks unikaalsete võtetega film ära rikuti, hakkasin neid ise ilmutama. ORWO oli huvitav materjal: samal filmil võis üks pilt olla väga hea ja kõrval teine pilt samades tingimustes tehtud, täielik praak. Proovisin ka FomaChrom'i. Turumajanduse arenedes jäin pärast Agfa, Konica ja Fuji proovimist pidama Fuji Sensia'le. Ilmutustöö on teinud Filmari.

Pildistamine ei ole asi iseeneses. Minu jaoks on looduses viibitud aeg korda läinud isegi siis, kui ma ei ole ühtegi klõpsu teinud. Putukahooajal aga ei lähe ma kusagile ilma fotokotita. Pildistan looduses leitud putukaid nende vahetus elutegevuses ja keskkonnas. Tavaliselt jalutan ringi ja hoian silmad lahti. Midagi põnevat märgates tuleb objektile vaikselt lähemale hiilida ja ta kaadrisse püüda. Ideaalne pildistamise asend on kõhuli maas küünarnukkidele toetudes. Juhtub, et siis, kui peaks päästikule vajutama, otsustab objekt ära lennata. Nii et kannatlikkust peab jätkuma. Kui võtta putukas koju kaasa ja hiljem talle keskkond konstrueerida, ei ole tulemus loomulik. Sama lugu on röövikust kasvatatud putukatega. Nn. passipildi teatmeteosesse saab, kuid pilti, millel oleks midagi rohkemat peale liigi, nii ei saa.

Pildistan ka teisi väikseid loodusobjekte: taimeõisi, seeni, samblikke. Kui oleme metsaretkel kogu perega, siis kutsuvad pereliikmed mind alati juurde, kui midagi huvipakkuvat märkavad. Tihti on neil isegi teravam silm kui minul. Mitte juhuslikult ei leidnud ühe minu parima pildi poseerija, humala-eistekedriku, Lahemaa õuemurult minu naine.

Juba esimese pildistushooaja möödudes panin kokku slaidiprogrammi nimega "Õitsev elu". Kuigi slaidiprogrammi põhiidee on jäänud samaks, olen seal pidevalt pilte välja vahetanud ja nii seda loodetavasti üha paremaks teinud. Olen neid slaide näidanud paljudele inimestele ja alati on nähtu vaatajatele meeldinud. See teeb ainult rõõmu. Üle-eelmisel aastal sai ka Eesti Looduse lugeja väikese ettekujutuse slaidiprogrammist, mis pika järjeloona ajakirja numbreid täitis. Praegune suvi on mul kümnes pildistushooaeg. Ees on jälle palju toredaid pildiretki.