Pildikirjad Matsalust

Tiit Leito

Sadas hõredat tihaste vihma, kui mööda Kasarit alla aerutasin. Suvi oli juba selja pööranud ja päike naeratas vaid harva oma tumedasse pilvepihku. Udupahvakud rullisid jõge ja pajupõõsaid. Kui olin lahele jõudnud, kergitas sügistaevas veidi ennast ja lasi pilku heita kaugemalegi. Siia-sinna oli külvatud valget luigepuru, mustasid laukude tihedad parved, roostiku piiril askeldasid piil- ja viupardid ning valjult prääksatades vurtsatasid lendu sinikaelpardid.

Tegelikult tulin täna hanesid vaatama. Nimelt neid vaatama, mitte ennast näitama. See on võimalik, kui jõuad päeval, enne kui linnud põldudelt saabuvad, kuskile roostikusaarele peituda. Pole vaja kaua oodata: juba nad parv-parve järel tulevadki, hall- ja rabahaned läbisegi. Püüan saabuvaid linde loendada, kuid peagi saavad sadadest tuhanded ja edasi kaotab lugemine mõtte: see, mis toimub, on nähtus, mida ei saa arvudes väljendada. Iga uut parve võetakse vastu käratsedes. Peagi asendub lärm vaikse jutuvadinaga. Nüüd saan tajuda lindude seltskonda seestpoolt. Tavaliselt näeb inimene vaid pilte hirmunult põgenevatest lindudest või parvest kusagil kauguses: see nagu ei koosnekski lindudest, vaid moodustab mingi liikuva osa maastikust.

Sügisöö pimedusse immitseb kuu kollast valgust. Minu lõkkesilm vilgub kadakate vahel. Korraga ilmub eikuskilt pihlakaoksale kiikuma sooräts. Oleme kahekesi mõned pikad minutid. Siis kukutab ta end puult jälle olematuks. Külmad ööd ja lühikesed päevad on kured mererannikul rahutuks teinud. Aeg sunnib nad peagi minekule.

Sellel ööl hakkasid kaugusest helenduma kurbigatsevad hüüded, mis on teele saadetud juba luigevalgeks muudetud maadelt. Läbi selle õhtu ja nende häälte selgineb hinges ka minu Matsalu-aasta. Mõtlen veel kord kõik siin nähtud pildid mälusse, seon need soovide ja mälestustega kokku ning olen mõneti ehk uus inimene. Aga uue inimesega, olgugi tal vägagi tuttav nägu, on meeldiv uut rohelist aega ootama jääda.