Piiritajad

Asko Lõhmus

Juulikuises leitsakus viib rabale vaid sõge soov. Põdrad poevad peitu siirdesoo servaroogu, pisilinnud varjuvad mättakühmude või rohututtide taha. Võõra jaoks jääb raba hääletuks ja tühjaks.

Hommikul rühkisin innuga Laeva soo lagedaile. Nüüd sahmisin särgiga söödikuid, higist leemendades, täis tigedust palavusest ja nurjunud plaanidest. Tuli taanduda. Libistasin pilgu üle kaugete metsaviirgude ja valisin neist lähima. Korraks ilmusid mu binoklisse pisikesed täpid selle latvade kohal, mis õhuvirvenduses aina tekkisid ja kadusid, justnagu sünniksid ja sureksid nad õhus. Aga võib-olla vilkusid need sädemed vaid mu kuumavas peas? Teele, teele!

Tund aega hiljem lõõtsutasin rabaserva kuuskede vilus. Parme oli paksult, kuid äsjane rabahullus hakkas ununema. Mul oli ju plaan ja päev on veel pikk, siin metsa all aga puudub väljavaade! Oleksin ma lind, küll siis lendaksin ja aina vaataksin, mis ilmas sünnib! Aga isegi tilluke pöialpoiss, kes vaevukuuldavalt piiksub kuuskedes, saab lendamisega paremini hakkama kui mina.

Viie minutiga seadsin end sisse kõrgeima kuuse ladvas. Olin uhke, sest parme siin peaaegu polnud, ent vaade – oi-oi missugune! Siit nägin roostikus lösutavaid põtru, üht ammu otsitud rongapesa rabamännil, tervet tõotatud maad!

Kuid mind segati. Miski vihises mu kõrvus ja sööstis eemale. Väga kiiresti. Väga ootamatult, sest südasuvises loiduses tundub ju kiirustamine kohatu. Nüüd jälle! Nägin kiiresti suurenevat täppi otse ees ja kuulsin peenikest kriiskamist. Siis liikus õhk mu näol.

See oli piiritaja. Ta põikles õhus siia-sinna kui süstik, jälitades midagi minule nähtamatut. Loobus, ja alustas taas. Järsku taipasin, et neid on teisigi. Kümmekond, võib-olla rohkem. – Mu loendus mattus sööstlemise saginasse. Siin rabaservas neid varem küll ei olnud. Mis asja ajasid nad täna?

Nüüd tuleb ta jälle – uhh! Piiritaja kihutas mööda nii lähedalt, nagu sooviks tõestada maailmale oma täpsust. Jälle! Ka teine!

Järgnes painaja. Piiritajad sebisid mu ümber, kiljudes ja kriisates nagu kuri nägemus. Kas kogunes siia putukaid või ainult tundus mulle, et linnud mind piiravad - seda ei tea ma tänini. Kuid üha uusi sööste tajudes mõtlesin valgetele meestele indiaani piinapostidel.

Kui kohtun kellegagi, kelle kavatsusi ma ei aima, püüan vaadata ta silmadesse. Kuid piiritajate silmad olid jäägitult mustad, ilmusid korraks ja kadusid siis ühes kaugenevate lindudega. Silmad olevat hinge peegel, aga mina ei usu, et piiritaja hing on must nagu öö.

Need siis olidki rabal nähtud taevasädemed! Milliselt alasilt nad küll lendasid? Mida seal taoti, seal, kust nad tulid, ja kes oli see tundmatu sepp?

Pidasin vastu pool tundi, suutmata süveneda. Plaanid muutusid põrmuks. See oli lahing, sest mu ümber ometi vihisesid kuulid! Kuid mul polnud midagi kaitseks ega katteks.

Kobisin alla ja hiilisin mööda metsaaluseid koju.

Vahel nüüdki, kui jään silmitsema kõrgustes mööduvaid sulelisi, tahaksin tõusta nende kõrvale. Siis aga tuiskavad piiritajad läbi mu mõtete, jahtides sõnu ja kergemaid lauseid, lüües segi mu ulmade korra. "Siiski, siiski...!" kiljuvad nad möödudes, ja kusagil hingesopis kajavad need kriisked üha uuesti vastu. Siiski, siiski – sa ju sündisid inimeseks.