Kühvliga metsa raha järele?Ulve Pihlik |
|
Kümmekond aastat tagasi arutleti Eesti Looduses (vt. EL 1986, nr. 8–9; 1987, nr. 7–10) metsamarjade leviku, saagikuse, korjamise, kultiveerimisvõimaluste ning varude kaitse üle. Osalesid bioloogid ja looduskaitsetöötajad Eestist, aga ka Leedust, kus marjamaadega oli tegeldud juba pikemat aega. Arvamus oli peaaegu üksmeelne: marjakühvlid (-rehad, -kombainid, -kraabid) kahjustavad taimi ning vähendavad saagikust. Kümme aastat tagasi keelaski tollane metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium marjakühvlite kasutamise jõhvikate ja pohlade korjamisel [3]. Täiesti uus olukord kujunes marjamajanduses Eesti taasiseseisvumise järel. Majanduse üldine langus tõi kaasa suure tööpuuduse nii linnas kui ka maal, kuid samal ajal tekkisid uued ekspordivõimalused. Soodsa valuutakursi tõttu sigines – nagu seeni pärast vihma – firmasid, kes hakkasid kokku ostma marju (mustikaid, pohli, jõhvikaid) ja seeni (peamiselt kukeseeni), et neid välismaale vedada. Kuuldavasti läksid meie metsaannid põhiliselt Soome, kust osavamad soomlastest ärimehed need omakorda Saksamaale ja mujale Euroopasse edasi müüsid. Kasuga jäid ilmselt rahule kõik lülid, arvates olevat teinud head äri: korjajad, kes võtsid kasutusele marjakühvlid ning said seetõttu mõned kroonid rohkem; eestlastest kokkuostjad, kes teenisid juba kopsaka summa ja soomlastest ärimehed, kes ilmselt ei tegutsenud kaugeltki mitte altruismist. Ausalt öeldes ei ole ma oma aastakümneid kestnud välitööde jooksul näinud meie metsades nii võigast vaatepilti kui üheksakümnendate algul Värska kandis ja Valga- ning Võrumaal. Vähe sellest, et pohla- ja mustikapuhmad olid kohati maast lahti tiritud, varred tagurpidi rebitud ning lehtedest puhtaks roobitsetud. Mõnes metsas oli kogu sambliku- ja samblavaip lausa tagurpidi pööratud, ilmselt lootuses leida selle alt veel mõni pisikenegi kukeseen. Aastaid tagasi kuulutati Saaremaal lindpriiks metssead, kes tuhnisid käpaliste juuremugulaid. Ent nende songitud metsaalused küll nii hullud välja ei näinud... Kas võime siis järeldada, et mis on lubatud inimesele, ei ole lubatud metsseale? Mis kurja marjakühvel teeb?Paljudele inimestele jääb arusaamatuks, miks ikkagi ei või kasutada seda "tehnika saavutust", mis tõstab tublisti "tööviljakust". Et seda mõista, peab teadma üht-teist marjataimede ehitusest ja kasvuviisist. Meie põhilistest marjataimedest on kõige õrnem soodes kasvav jõhvikas oma peente samblapadjal lebavate või mõne sentimeetri kõrgusele tõusvate vartega. Temale järgneb meie nõmme- ja palumetsade tavaline asukas pohl e. palukas, mis moodustab madalaid (4–15, harvem kuni 25 cm), kuid tihedaid puhmikuid või kohati isegi mättalaadseid kogumikke. Tunduvalt kõrgem (15–40 cm) ning tugevama kasvuga on niiskemates palu- ja laanemetsades ning kohati ka soostunud metsades kasvav mustikas, millele lisandub niiskemates kasvukohtades tihti veelgi tugevam (30–70, isegi 120 cm) sinikas. Viimane on meil küll põhjendamatult Tuhkatriinu seisuses, kuigi oma maitse ning ka keemilise koostise poolest ei erine ta palju nii väga hinnatud mustikast [1, 2]. Kompottidele ja veinile annab sinikas väga ilusa värvi ja omapärase meeldiva aroomi. Vastavuses taimede üldise suurusega on ka nende juuresüsteem erisugune ning asub eri sügavusel. Jõhvika juurestik kinnitub väga nõrgalt õhulises turbasamblas. Kui marjulised kraabivad kühvliga samblamättaid, siis on täiesti kindel, et juured rebitakse lahti ning tihti tõmmatakse taimed lausa mättast välja, kus neid kahjustavad nii tugevad tuuled, talvised külmad kui ka kevadine ere päike. Selle kõige tagajärjel marjataimed hukkuvad või ei vilju järgmisel aastal. Kuigi jõhvika lehed on väikesed, rebitakse osa nendest siiski ära, see nõrgestab taime omakorda. Pohlataimed näivad kaugelt vaadates tunduvalt tugevamad, kuid nemadki kinnituvad nõrgalt. Nimelt asuvad jämedad pohla risoomid (varre muudendid), mida ekslikult peetakse juurteks, tihtipeale otse metsakõdu all ning kinnituvad huumushorisonti või mulda vaid lühikeste ja õrnade juurte abil. Kui risoomid asuvadki mullahorisondis, siis ikkagi üsna pinna lähedal ning marjade kühveldamisel rebitakse vähemal või rohkemal määral siiski ka juuri. Pohla nahkjad tugevad igihaljad lehed jäävad hoolimatul korjajal tihti kühvli piide vahele kinni ning viga saavad veel ka järgmise aasta viljapungad, mis marjade valmimise ajaks on taimedel juba moodustunud. Nüüd võib lugeja arvata, et vähemalt mustikapuhmas on küll nii võimas, et seda ei anna maast lahti kangutada. Päriselt õnnestub see arvatavasti vähestel, kuid ka mustikal on maa-alune tugev osa tegelikult risoom ning tõelised juured õige väikesed. Hoolimatu rahmeldaja paratamatult liigutab neid. Et mustika marjad asuvad erinevalt pohla tipmisest marjakobarast varre alaküljel lehtede vahel, siis saavad taime lehed kühvliga korjamisel tugevasti räsida, lehtedest tühjaks roobitsetud põõsad jäävad nõrgaks ning järgmise aasta saak väheneb. Kui taimi aasta-aastalt niiviisi nõrgestatakse, kui sellele lisanduvad veel põuaste suvede (nagu meil kaks eelnevat suve on olnudki) viljakust vähendavad mõjud, siis võib karta, et ühe tõeliselt karmi lumevaese talve järel ei ole meie metsades enam õitsvaid paluka- ega mustikapuhmaid ning soodes rohetavad sügiseti vaid samblamättad. Teame ju, et poolpuitunud varrega puhmastaimed ei uuene ka vegetatiivselt eriti kiiresti, seemnest kasvanud taim jõuab aga viljakandeikka alles kümne aasta pärast või veelgi hiljem. Kuivõrd marjakühvel korjaja tööd kergendab?Tõsi, kühvliga korjab küll sama ajaga mõnevõrra rohkem, kuid marjad on väga prahised ja nende puhastamisele kulub palju aega. Katsetega on selgeks saadud, et sama koguse käsitsi korjatud ja puhastatud marjade peale kulus vaid 20% rohkem aega kui kühvliga roobitsetud ja hiljem puhastatud marjade peale [4]. Kas see aeg on siis nii kallis, et selle nimel riskida meie marjamaade rüüstamisega aastakümneks? Mõnigi korjaja võib väita, et marjakraape kasutati juba õige vanasti. Seda küll, aga esiteks: siis olid need p u u s t (vastandina teravate piidega metallkühvlile ei rikkunud need marjapuhmaid ja jõhvikaid nendega kindlasti ei roobitsetud). Teiseks: marjule mindi õ i g e l marjaajal, s.t. siis, kui marjad olid küpsed ja pudenesid juba puudutuse peale. Ja kolmandaks: igal perel oli oma marjakoht, kust ka järgmistel aastatel head saaki taheti, seetõttu võib tollast suhtumist tänapäevase moodsa ja peene terminiga nimetada säästvaks looduskasutuseks. On andmeid Siberi ja Karjala kohta, kus marjakühvleid olevat alati kasutatud. Kuid ärgem unustagem, et rahvastiku tihedus Siberi taigas või Karjalas on midagi muud kui meil. Karjalas juhtub korilane samasse marjakohta üle mitme aasta, kuna meie metsades kammib üht marjakohta suve jooksul üsna mitu marjulist. Mida siis ikkagi ette võtta?Meil on olemas määrus (millest küll vähesed kuulnud on või kuulda tahavad): selle järgi ei tohi marjakühvlit kasutada vähemalt jõhvikate korjamisel. Väidetakse, et meie looduskaitse ei olevat enam võimeline seaduse täitmist kontrollima. Samal ajal aga räägitakse ometi loodushoidlikust suhtumisest ja säästvast looduskasutusest. Võib-olla tuleks valida halvimatest variantidest parim ning täiendada määrust lausega, et kõiki ülejäänud metsamarju on lubatud korjata puidust valmistatud marjakühvliga. Nii näitaksime tõsist suhtumist ja kiiret reageerimist bioloogilise mitmekesisuse hoiu ja säästva looduskasutuse alal: ainult viis aastat Rio de Janeiro konverentsist ja meil juba puust marjakühvlid kasutuses! KIRJANDUS: 1. G u b i n a, M. D., S u s l o v a, E. D., L a r i n a, T. P., 1990. Himiceskij sostav jagod golubiki topjanoi iz Kolpaševskogo raiona Tomskoi oblasti. Rmt.: Brusnicnye v SSSR. Novosibirsk.
|