Eesti Keskkonnastrateegia

Kalev Sepp

RABA ON MEIE TAGAMAA: TA ON PÜSIVUSE KANTS.
SIINSED ELUKOOSLUSED LEPIVAD PISKUGA JA TOIMIVAD ALALHOIDVALT.
SIINNE ELUKESKKOND ON PUHAS. KUNIKS?
SEE SÕLTUB MEIST: MEIE MÕISTUSEST JA TAHTEST.

See oluline ürik, milleta ei saa rakendada säästva arengu seadust (RT 1995, 31, 384), valmis keskkonnaministeeriumi juhtimisel koostöös inglise keskkonnakonsultatsiooni firmaga Fenviron. Strateegiat töötas välja ning aruteludel osales üle 130 spetsialisti Eestist: keskkonnaametnikud, sõltumatud eksperdid, ministeeriumide, kõrgkoolide, teadusasutuste ja keskkonnaliikumiste esindajad. Tööd toetas Euroopa Liit PHARE programmi kaudu.

Keskkonnastrateegia eeldab riikliku keskkonnapoliitika selgitamist ja kirjapanemist. Meil tuli määratleda looduskasutuse ja keskkonnakaitse arengusuunad uues majandusolukorras, arvestades integreerumist Euroopa Liitu. Keskkonnastrateegia põhieesmärk on sõnastatud säästva arengu tõekspidamiste alusel: tagada inimesi rahuldav tervislik keskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata, maastikke ja elustikku säilitades ning majanduse arengutaset arvestades.

Strateegia koosneb neljast peatükist ning kolmest mahukast lisast. Esimeses peatükis on seatud üldeesmärgid, põhiprintsiibid ning kaitsva ja reguleeriva tegevuse lähtekohad. Põhiprintsiibid tuginevad suuresti rahvusvahelistele, eriti Euroopa Liidus tunnustatud seisukohtadele, mistõttu siin võib ära tunda mitmeid EL keskkonnapoliitikas ammu omaks võetud põhimõtteid:

• parem on ära hoida kui parandada;
• keskkonnamõjud tuleb võtta kõne alla võimalikult varases otsustamise järgus;
• printsiip: saastaja/tarbija maksab, mis tähendab, et kõik keskkonnakahjude ennetamise ja heastamise kulud kajastuvad toote hinnas ning seega maksab need lõpuks kinni tarbija;
• et keskkonnakaitse peab olema iga inimese hool, siis on oluline rahva haritus;
• keskkonna-abinõusid tuleb rakendada kõige sobivamal tasemel, arvestades reostuse liiki ning selle vältimise (piiramise) meetmeid;
• looduskasutust, mis oluliselt kahjustab ökoloogilist tasakaalu, tuleb vältida.

Osa juhtmõtteid ühtivad Euroopa Liidu viienda keskkonnaprogrammi (1993–2000) printsiipidega, näiteks:

• lülitada keskkonnanõuded teiste eluvaldkondade ja majandussektorite arengustrateegiatesse;
• mõjutada k o g u majanduse arengut keskkonda säästvas suunas, kusjuures eesmärk on rahuldada praeguse põlvkonna vajadused tulevaste põlvede huve kahjustamata.

Tähelepanu on pööratud ka Eesti loodushoiutavadele ning arvestatud praegust sotsiaalset ja majanduslikku olukorda.

Loodusvarade kasutamist ja keskkonnaseisundit analüüsides (tulemused on esitatud strateegia lisades) määratleti ligi 40 olulist probleemi. Neid järjestades arvestati ohtu inimese tervisele, mõju majanduse arengule ja säästva arengu tagamisele, samuti rahvusvaheliste kohustuste täitmist.

Teises peatükis on kirjas Eesti olulisimad keskkonnaprobleemid:

• välisõhu saastamine ja linnade õhu saastatus, mis kahjustab inimeste tervist, ökosüsteeme ja ehitisi;
• tööstus-, põllumajandus- ning sõjaväeobjektide jääkreostus, mis ohustab põhja- ja pinnavett; rikutud maastikud;
• põhjaveevarude vähenemine ja vee kvaliteedi halvenemine;
• keskkonna saastatus prügiga; prügilate laienemine, jäätmekäitluse (sealhulgas ohtlike jäätmete käitluse) korrastamatus;
• elustiku ja maastiku mitmekesisuse, sealhulgas ökovõrgustiku, kaitsealade, liikide ja üksikobjektide ohustatus, tulenevalt majandustegevusest ja omandivormi muutustest;
• tehiskeskkonna sobimatus säästva arengu ja tervisekaitse põhimõtetega.

• toorme- ja heitmemahukas vananenud tehnoloogia;
• vähene keskkonnateadlikkus;
• keskkonna-alase tehnilise infrastruktuuri mahajäämus ning
• rahapuudus ja keskkonnakorralduse nõrgad toimemehhanismid.

Kolmandas peatükis on esitatud põhiprobleemide võimalikud lahendusteed ehk keskkonnaalased eesmärgid ning seatakse nende saavutamise tähtajad. Kümnest põhieesmärgist on tähtsaimad rahva keskkonnateadlikkus ning keskkonnahoidliku tehnoloogia laialdane kasutuselevõtt. Meie majandusest tingituna vajab eritähelepanu globaalsete ja lokaalsete probleemide suurim põhjustaja – energia tootmisest lähtuv keskkonnasaaste.

Et tagada inimestele tervislik elukeskkond, tuleb hoolitseda õhu puhtuse eest, korrastada jäätmemajandust, vähendada jääkreostust, kasutada otstarbekalt põhjaveevarusid, kaitsta pinnaveekogusid ja rannikumerd, säilitada maastikku ja elustikku ning muuta ka tehiskeskkond inimsõbralikumaks.

Olen täiendusõppe kursustest osavõtjail palunud reastada keskkonnastrateegia eesmärgid olulisuse järjekorras. Igaühel oli kolm häält ja need võis anda kas ühe (kõik kolm häält), kahe või kolme (igaühele üks hääl) eesmärgi toetuseks. Keskkonnateadlikkuse edendamine kogus 33%, keskkonnahoidlike tehnoloogiate rakendamine 17% ning energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamine ning maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine 14% häältest. Küsimusele, kuivõrd keskkonnastrateegias sõnastatud kümme eesmärki kajastavad Eesti valuprobleeme, vastas 80% "jah". Ülejäänud eelistasid määratlust "enam-vähem", tuues puudusena loodusvarade (mets, maavarad jne.) ebapiisava käsitluse. Vastajaiks olid enamasti geograafia- ja bioloogiaõpetajad ning omavalitsuste spetsialistid.

Neljandas peatükis esitatakse tegevuskavad eeltoodud eesmärkide saavutamiseks ehk kuidas korraldada loodusvarade säästlikku kasutamist ja keskkonnakaitset. Käsitletakse keskkonnaalaseid õigusakte, institutsioone, ennetavaid meetmeid (territooriumi planeerimine, keskkonnamõjutuste hindamine ja keskkonnaaudit), regulatsioonivahendeid (keskkonnanormatiivid ja standardid, keskkonnakasutusload, järelevalve), keskkonnakorralduse majandushoobasid, keskkonnateabe ja keskkonnateadlikkuse kujundamist. Korraldusvahendite sisu peab avama keskkonnastrateegia alusel koostatav tegevuskava. Rohkesti teavet Eestimaa loodusvarade ja keskkonnaseisundi kohta sisaldavad strateegia lisamaterjalid.

Lisa 1: Eesti loodusvaradest ja keskkonnaseisundist. Eraldi peatükkidena on käsitluse all mets, ulukid, kalavarud, maavarad, muld, elustiku mitmekesisus ja maastikud, õhk, vesi, pinnas ja jääkreostus ning tehiskeskkond.

Lisa 2: Peamised keskkonda mõjutavad tegurid. Siin on ülevaade energeetikast, maavarade kaevandamisest, töötlevast, keemia-, ehitusmaterjalide, tselluloosi- ja toiduainetetööstusest, transpordist ja põllumajandusest.

Lisa 3: Keskkonnakaitsealased tehnilised infrastruktuurid. Käsitletakse veevarustust ja kanalisatsiooni ning jäätmekäitluse korraldust.

Nüüd, mil Riigikogu on keskkonnastrateegia kinnitanud, tuleb koostada tegevuskava, mis seab juba konkreetsed ülesanded energeetikale, põllumajandusele jne. Kindlasti kujuneb keskkonnastrateegia abimaterjaliks pankadele, investeerijatele, välisabiorganisatsioonidele, teabeallikaks kõigile ja esitlusdokumendiks teistele riikidele.

Keskkonnastrateegia rakendamine tähendab, et

• taastatakse ja säilitatakse Eestile omane keskkonnahoidlik looduskasutus ja seda tagav elu- ning kultuurikeskkond;
• loodusvarasid kasutatakse säästvalt;
• säilitatakse elustiku ja maastike mitmekesisus;
• varade erastamisel ja maareformi läbiviimisel arvestatakse loodushoiu nõudeid;
• avalikustatakse andmed keskkonnaseisundi kohta, samuti igasugused loodust ja keskkonda puudutavad otsused, projektid ja tööd;
• välditakse keskkonnakahjusid;
• keskkonnaprobleemidele püütakse leida lahendus võimalikult tekkekolde lähedal.

Neid ülesandeid suudab lahendada vaid ühiskond tervikuna – seadusandjast üksikisikuni.