Suured teod

Anneli Veegen

Eestis elab umbes 80 liiki maismaatigusid. Suurem osa neist on väga väikesed, peidulise eluviisiga ja ei torka oma igapäevase aeglase askeldamisega sugugi silma. Ometi on meie tigude seas ka hästi märgatavaid ja suisa kurikuulsaid tegelasi, kes paljudele aiapidajatele peavalu ja meelehärmi valmistavad, kippudes massiliselt paljunema just seal, kus neid kõige vähem näha tahetakse.

Seekord teeme lähemalt tutvust kuue suurema (koja laius ja kõrgus vähemalt 1 cm) maismaateoga. Ühtlasi palume aidata täpsustada nende loomade levikut Eestis.

Need kuus tigu on: viinamäetigu (Helix pomatia), kiritigu (Arianta arbustorum), salu-vööttigu (Cepaea nemoralis), võsa-vööttigu (Cepaea hortensis), põõsatigu (Bradybaena fruticum) ja nabatigu (Euomphalia strigella).

Kõik nad on küllaltki sarnase eluviisiga. Kevadel ilmade soojenedes – aprilli lõpus või mai alguses – poevad talvitunud teod pehmest pinnasest välja ja hakkavad aktiivselt kõdus, taimedel ja sageli ka puudel tegutsema. Kiiresti püütakse oma talvest kurnatud keha kõige suupärasega kosutada. Toiduks kõlbavad nii mitmesugused rohelised taimed, seened kui ka kõdunev taimne materjal. Suvel ja sügisel lisanduvad menüüsse mitmesugused mahlased viljad. Vähemal või rohkemal määral on kõik need liigid polüfaagid, näiteks kiritigu ei põlga ära ka raipeid.

Kevadel on pulmade aeg, mil kahesoolised teod pärast pikka armumängu vastastikku spermapakikesi vahetavad, et seejärel emakohustusi täitma asuda. Kevadest sügiseni poetatakse aeg-ajalt mõned munaportsjonid varjulistesse ja niisketesse paikadesse (pinnase uuretesse, maas vedelevate roigaste ja sambla alla), kus neist 3–6 nädala jooksul koorub noor põlvkond tigusid. Noortel on ees ohurikas tee ja täiskasvanuikka jõuab neist vaevalt 5%, sageli tunduvalt vähem. Osa hukkub liigse kuivuse tõttu, osa langeb lindude, siilide, nirkide, karihiirte, kärbsevastsete ja jaanimardika vastsete saagiks. Esimese talvitumise järel võib neile saatuslikuks saada talvituspaigast välja meelitanud soojalainele järgnev pakaseline ilm. Need on ainult osa ohtudest, mis tigusid nende teel saadavad. Kui esimesed kõige ohtlikumad aastad on vastu peetud, läheb pisut lihtsamaks.

Need kuus liiki tigusid võivad elada isegi üle 10 aasta vanuseks. Ent nii auväärsesse ikka jõuavad vaid vähesed. Enamik väikesi maismaatigusid (koja läbimõõduga alla 5 mm) elavad 1–2 aastat, surres peatselt pärast munemist.

Kõiki nimetatud liike saab määrata koja järgi. Soovitatav on määramiseks otsida täiskasvanud tigu (koda); edaspidi toodud eristustunnused on just täiskasvanud tigude kohta. Kõnealustel liikidel on täiskasvanud looma koja suudmeserv paksenenud (huulega) ning selle järgi on neid võimalik eristada noortest tigudest, kelle suudmeserv on õrn ja huuleta. Elusatel tigudel ei ole huul sageli hästi nähtav, kuid suudmeserv on tugev. Täiskasvanuikka jõuavad need teod kolmeaastaselt (viinamäetigu sageli nelja-aastaselt). Kulunud kodasid on raskem määrata, sest koja iseloomulik värv kaob sarvkesta lagunedes ning seetõttu on otstarbekas vaadelda elus tigu või kulumata koda.

Kõigil kuuel liigil on 4,5–6 keermega ja kuhikja kujuga kojad. Täiskasvanud isenditel on koja laius vähemalt 12 mm ning kõrgus vähemalt 10 mm. Väga oluline on määramisel koja värvus ja naba (sügav auk) olemasolu või puudumine koja alumisel küljel ning naba laius võrreldes koja laiusega.

Nüüd võib kirjeldada meie loo tegelasi. Alustame kõige suuremast.

1. VIINAMÄETIGU on kõige suurem kojaga tigu Euroopas. 4,5 kuni 5 järsult laieneva keermega koja laius on 30–50 mm (enamasti 38–45 mm) ja kõrgus 32–50 mm (enamasti 39–46,5 mm). Tugevaseinalise koja värvus varieerub kollakaspruunist valkjashallini, kojalt võib leida kuni viis (osaliselt kokkukasvanud) tuhmpruuni või pruunikasvioletset vööti. Koja suue on suur ja kergelt ovaalne ning suudmeserv ja huul valkjad või valkjasroosad. Väga väike naba on osaliselt suletud huulega.

Viinamäetigu asustab rikkaliku taimestikuga elupaiku. Eestis elab ta parkides, aedades, salumetsades, eelistades poollooduslikke ja inimmõjuga piirkondi. Levib inimese kaasabil ja sügavas laanes teda harilikult ei kohta. Viinamäetigu oli aastatel 1958–1994 Eestis looduskaitse all. Praegu on ta Lääne-Eestis ja saartel kohati üsna harilik loom ning ta on jõudnud üsna paljudesse paikadesse ka mujal Mandri-Eestis.

2. KIRITIGU on samuti suure kojaga liik. 5,5 kiiresti kasvava keermega koja laius varieerub 14–18 mm (enamasti 12–22 mm) ja kõrgus 10–22 mm (enamasti 18–25 mm). Koda on tumepruun, kaetud heledate (kollakate) tähnidega ning tavaliselt ühe tumepruuni vöödiga. Suue on ümar, suudmeserv tagasi keerdunud, valge huulega. Naba on suletud. Teo keha värvus on pruun kuni mustjashall.

Kiritigu elab niisketes, lopsaka taimestikuga aladel: leht- ja segametsades, parkides, aedades, surnuaedades. Viimastel aastakümnetel on selle liigi levila Eestis märgatavalt laienenud ja ta on aiakahjuriks muutunud. Kiritigu levib enamasti inimeste kaasabil koos mulla ja taimedega ning kohaneb uue elupaigaga tavaliselt kiiresti ning väga edukalt. Selle sajandi esimesel poolel oli ta Eestis levinud saartel ja Põhja-Eestis ning mujal ainult vähestes kohtades.

3. SALU-VÖÖTTIGU on väga silmapaistva kojaga liik. Koja laius 18–25 mm (enamasti 22–23 mm) ja kõrgus 12–22 mm (enamasti 17–18 mm). Koda on 5,5 keermega, harilikult särav- või helekollane, vahel roosakas, läikiv, 0-5 pruuni vöödiga keermetel. Väga varieeruva värvusega liik. Suue on pisut välja venitatud, ovaalne. Suudmeserv on pruun, huul punakaspruun. Naba on suletud. Teo keha värvus on hele, kahvatukollane või kreemjasvalge. See tigu elab enamasti lopsaka taimestikuga parkides, aedades, metsades, ronib sageli puudel. Eestis on ta üsna haruldane (vt. EL 1994, nr. 5; 1997, nr. 5).

4. VÕSA-VÖÖTTIGU sarnaneb eelmise liigiga. 5 kuni 5,5 keermega koja laius on 14–22 mm (enamasti 19–21 mm) ja kõrgus 10–17 mm (enamasti 15–16 mm). Läikiv kollane koda on kuni viie pruunika vöödiga. Vöödid võivad ka täiesti puududa. Kodade värvus ja muster on väga varieeruv nagu eelmiselgi liigil. Suue on suhteliselt kitsas ja välja venitatud. Suudmeserv ja huul on valged, naba suletud. Teo keha on hele kahvatukollane või kreemjasvalge.

Ta asustab mitmesuguseid niiskemaid elupaiku: metsi, aedu, parke, puisniite, võsasid. Ronib sageli puudel. Võsa-vööttigu on Eestis tavaline liik ning teda võib kohata väga mitmesugustes kohtades.

5. PÕÕSATIGU on kõrge kuhikja 5–6-keermelise kojaga liik. Koja laius on 13–23 mm (enamasti 18–20 mm) ning kõrgus 10–19 mm (enamasti 16–17 mm). Harilikult on koja laius kõrgusest ainult pisut suurem. Koda on enamasti ühevärviline hallikaskollane kuni hele punakaspruun, nõrga mati läikega. Harvem võib leida ühe pruuni vöödiga vorme. Koda on üsna läbipaistev: elusal teol võib läbi koja näha siseelundite liikumist ja tumedamaid laike. Suue on ümar või pisut elliptiline. Suudmeserva siseküljel on valge 0,5–1 mm laiune paksenenud kojaosa – ribi, mis on nähtav ka läbi koja seina heledama joonena suudmeserva läheduses. Naba on avatud, kuid kitsas (läbimõõt umbes 1/6–1/8 koja laiusest).

Põõsatigu elab mitmesugustes niiskemates elupaikades ja ronib meelsasti puude tüvedel. Ta eelistab inimmõjust puutumata kooslusi, kuid saab hakkama ka parkides ja aedades.

6. NABATIGU on üsna sarnane eelmise liigiga. 5–6 keermega koda on kuhikjas, kuid suhteliselt madalam kui põõsateol. Koja laius on 12–18 mm (enamasti 13–15 mm) ja kõrgus 10–12 mm. Koja laius on märgatavalt suurem kui kõrgus. Koja värvus: kollakashall kuni hele punakaspruun, tavaliselt ühe piimja vöödiga. Koda on matilt läikiv, pisut läbipaistev. Suue on veidi elliptiline, valkja huule ja ribiga suudmeserva siseküljel (sarnaselt põõsateoga kumab see kojast läbi heledama joonena). Naba on avatud ja lai (umbes 1/4 koja laiusest) ning sageli on naba vahetu ümbrus koja põhivärvusest heledam. Teo keha on hele-kreemjas.

Nabatigu eelistab kuivemaid ja soojemaid elupaiku, elab metsikutes paikades. Erinevalt eelmistest liikidest väldib ta inimest ja temaga kaasnevat. Küllap seetõttu ongi nabateo leiuandmeid Eestist teada üsna vähe.

Suve lõpp ja varasügis on tigudele väga meelepärane aeg. Mitmekesist toitu on külluses ning suvekuumad ja põuad enamasti möödas. Hoovihm teeb olemise nii mõnusaks. Niiskete ilmadega on nad liikuvad ka päevasel ajal ja nii võib neid kohata üsna vähese vaevaga. On vaja vaid vaadata...

Kui tahate olla abiks suurte tigude kaardistamisel, märkige lisaks liigi nimetusele üles veel järgmised andmed: täpne leiukoht (vald, asula või lähim asustatud punkt), leiu kuupäev, kooslus (aed, põld, metsatüüp, võsa, park vm.), kas isend oli elus või surnud, kas seda liiki oli leiukohas palju, keskmiselt või üksikult ning leidja andmed (nimi, aadress, telefon).

Andmed palun saata aadressil:

EE2400 Tartu, Struve 2, Eesti Malakoloogia Ühing. Võib teatada ka elektronposti teel: emy@zbi.ee.