Uni

Timo Maran

Sügaval kõdukihi all, eemal maailma tormakusest ootab ninasarvikpõrnikas oma ärkamist.

Päevad kulgevad, päikesevalgus vaheldub ööjahedusega – aeg möödub temast hääletult. Taimeseemne sarnaselt lamab ta, olles tardunud – peaaegu üks kõdunevate kaselehtedega, kuid siiski elav.

Ühel udusel kevadehommikul ulatub siiagi laanesoppi looduse ülevaim heli. Põrnikas võpatab, ärkab, jätab maha oma kitsukese hälli, et ronida vastu ilmaavarusele.

Siis seab ta oma sarve pärituule järgi paika ning paotab läikivpruuni seljakilbi alt õrnõhukesed haldjatiivad. Ja lendab ära, et täita oma päevad.

Kindlasti – nii peab see juhtuma.

Kui just mõni uudishimulik karihiir teda enne ei leia.