Retk allikateleKatrin Möllits
|
|
Endla looduskaitseala lääneosa on kogu Eesti ulatuses ainulaadne oma suurte allikate poolest. Miks mitte veeta päev otsides ja leides metsa rüppe peitunud kristallselgeid lätteid? Enne teele asumist pidage aru, vaadake kaarti ning valige marsruut vastavalt ajale ja jalavaevale, mida raatsite kulutada. Allikad avavad oma salajased võlud vaid neile, kel on piisavalt aega. Norra–Oostriku piirkond soosib jalgrattureid ja jalakäijaid. Esimese peatuse võiks teha Norra allikajärve kaldal. Eesti esimese riikliku looduskaitseinspektori Gustav Vilbaste andmetel [8] oli Norra allikas 1936. aastal oma 1,3 miljoni liitrise veeanniga tunnis (361 liitrit sekundis) Eesti suurim. Veel enne 1970. aastate maaparandustöid andis allikajärv ligi 300 liitrit vett sekundis (1,08 miljonit liitrit tunnis), aga 1975. aasta suvel ainult 26 liitrit sekundis. Põhjus: lähikonna uutes kraavides oli avatud mitmeid veesooni. Norra allikajärve on nimetatud ka allikatiigiks. Ega see vale olegi. Tammesalu tagant paistva mõisahoone lasi rajada G. J. v. Knorring (1744–1825). Oma elukohaks valis ta paiga, kus loodus võimaldas mängida veega: laiendada ja süvendada allika veepinda paisuga. Inimese käed on Norra allikaid (veesooned avanevad allikajärve põhjas mitmes kohas) paarsada aastat mõjutanud. See allikajärv koos mõisapargi ja kanalite ning saarte süsteemiga jääb väljapoole Endla looduskaitseala. Norrast mööda teed lõunasse suundudes võib 800 m järel pöörata läände – Jaanuse ja Kiltre talu poole. Sealt üle Punaraba põhjaotsa piki sügavaid kuivenduskraave jõuame Värviallikale ehk Kiltre allikale, mille looduslik väljavool on kraavsirgeks veetud. Allika nimi tuleneb vististi värvimullast (ookrist), millega on Koerus paar majagi värvitud. Pandi-vere kõrgustiku jalamile iseloomuliku tõusuallika lehtri läbimõõt küünib 4–5 meetrini, sügavus üle poole meetri. Allika kõrval on väike kaskedest, leppadest ja paakspuudest raamitud lagendik, kust olevatki värvimulda võetud. Geoloogid avastasid 1959. aastal allika vees ebatavaliselt suurel hulgal pliid, tsinki, molübdeeni, vaske ja arseeni. Paar aastakümmet uuriti ja puuriti Värviallika ümbrust põhjalikult, lootes avastada hüdrogeokeemilist anomaaliat põhjustavat polümetallilist maaki. Veest leitud elemendid pärinevad maapõuest, tõenäoliselt 0,6–1,6 kilomeetri kauguselt allikast loodes. Neid on rohkem kui mujal ka ümbruskonna turbas, kraavimudas ja taimede lehtedes. Õnneks ei olnud maagi leiukoht piisavalt tootlik, et hakata kaevandama. Värviallikas vuliseb oma vaiksel moel edasi, saates Mendelejevi tabeli elemente Vao peakraavi kaudu Oostriku jõkke. Sellest 600 m kirde pool asub Uus allikas, mille vees leidub samuti rohkesti värvilisi metalle. Värviallikale pääseb ka põhja poolt Abaja küla Meose talu juurest. Allikad on huvitavad eelkõige vee keemilise iseärasuse tõttu, kuid seda ei tunne keelega katsudes ega näe silmaga vaadates. Kes ei soovi ainuüksi huvitavate allikate pärast ette võtta kokku viie kilomeetri pikkust rasket matka, astugu kruusateed mööda edasi. Norra allikajärve juurest Oostriku allikani tuleb poolteist kilomeetrit. Kolmest laugest tõusuallika lehtrist moodustunud piklikust ligikaudu 0,3 ha suurusest allikajärvest, mis läheb sujuvalt üle 10–15 m laiuseks kiirevooluliseks jõeks, pole võimalik seda märkamata mööduda. Läbipaistev vesi petab põhja lähedale, tegelikult ligineb sügavus kohati kahele meetrile. Seda on nimetatud ka Oostriku Suurallikaks, sest teisel pool teed on Valtri kaev, allavoolu jõe põhjas paar pisemat allikat ja 100 m kaugusel loodes veel üks. Gustav Vilbaste andmetel oli Oostriku allika vooluhulk 1,2 miljonit liitrit tunnis (333 l/s), 1978. aastal 130 l/s. Ta on säilitanud oma veerikkuse üldisest madalast veeseisust sõltumata. Palaval suvepäeval ahvatleb külm puhas vesi janu kustutama. Kuid ettevaatust! Juues ahnelt allikast, võite kuuma ilmaga kurgu kähedaks saada: aasta ringi ühtlase temperatuuriga vesi on suvelgi vaid 6–8 °C. Pandivere paesest põuest välja uhkav vesi toob kaasa lahustunud aineid, mille tunnusena kasvavad allikajõe kaldal lubjalembesed pääsusilm ja lubikas. Oostriku allika kaldal leidub ohtralt soo-neiuvaipa ja vööthuul-sõrmkäppa, mis samuti eelistavad lubjarikkaid kasvukohti. Ei maksa minna trampima piki jõge, neid kauneid õisi saab juulikuus imetleda ka pinnase kaitseks ehitatud laudteelt. Valtri kaevust, mis ida pool maanteed tasahilju vett üles keedab, on väike lugu Eesti Looduse 1977. aasta jaanuarinumbris. Mõisniku poolt palgatud saarlane Valter sattunud Jõeküla tee ääres kraavi kaevates veesoonele. Tugev veejuga pursanud puulatvadeni, ujutanud üle ümberkaudsed heinamaad ja uputanud kraavihalli. Küllap on rahvajuttudel tõepõhi all. Kõnealune sündmus võis aset leida möödunud sajandi keskel, kui kraavi kaevates satuti survelisele põhjaveele. Keegi pole täpselt öelnud, kui kõrged need puud olid, mille latvadeni veesammas küündis. Kahe- kümne meetri kaugusel asuv Oostriku allikas viitab tugevale veesoonele. Kui selle mõni haru läbi lõigata, võis tõesti võimas purskkaev tekkida. Ka Valtri kaev-allika vooluhulk on aastatega vähenenud. Järgmise peatuse võiks retkeline teha puhkekohas Oostriku jõe silla lähedal. Sinnani on nüüd 300 meetrit. Maakividest ring ja sepistatud katlakonks lubavad kõigil siin tuld teha. Maantee kõrval kohtuvad kolm vooluveekogu – Oostriku jõgi, Norra allikajärvest algav Norra oja ja inimese kaevatud Vao peakraav –, et ühiselt Põltsamaa jõe poole voolata. Kui maldad vaikselt jõekaldal kükitada, võid siin näha külmade puhaste allikajõgede kaunitari – jõeforelli. Et säästa seda vääriskala, on aasta ringi keelatud käsiõngega kalapüük Oostriku, Võlingi ja Preedi jõel. Kirglik forellikütt kunstnik Elmar Kits jäädvustas 1948. aastal Oostriku jõge oma maalidel. Piki Oostriku jõge matkajat takistavad soisevõitu metsad ja sügavad kraavid. Oostriku sillast 1,1 km allavoolu on Roosteallikad: üks jõest paremal, teine vasakul. Vasakkalda allika pinda katab roostepruun, peamiselt vetikatest koosnev pudrutaoline mass. Võib tunda väävelvesiniku lõhna. Allikas on saanud nime ilmselt vetikatelt, sest rauasisaldus on siinses vees isegi väiksem kui teistes piirkonna allikates. Lehtrid pole eriti sügavad (0,7 ja 0,3 m) ning vooluhulk on siin väike. Veel 300 meetrit ja olemegi Metsanurga allikatel. See on suurim allikarühm (13 allikat) looduskaitsealal. Allikad väljuvad 500 m pikkusel lõigul Oostriku jõe põhjas ja 2–8 meetri kaugusel mõlemal pool jõge. Allikajärvekesed on lehtri- või liuasarnased, läbimõõduga 5–20 m. Madalamad on 0,2–0,5-meetrised, sügavamad 1,5–2,5-meetrised. Allikajärvekeste põhjas on 1–3 tõusuallikat, mille kohal liiv ja muda nõrgalt keeb. Mõnes on näha ka kitsas lehtritaolise suudmega allikalõõr, kustkaudu põhjavesi päevavalgele pääseb. Kõigi Metsanurga allikate vooluhulk kokku jääb siiski alla Oostriku Suurallika omale. Matkaja, kes Oostriku silla juurest jätkab retke mööda maanteed, näeb varsti paremal lagedaid künkaid, mis varjavad kõigest paarisaja meetri kaugusel laiuvat Punaraba. See on Endla soostiku üks väiksemaid rabasid: kilomeeter lai ja kolm pikk. Veel 1,7 km ja viit itta suunab taas Metsanurga allikatele. Sihti mööda on Oostriku jõeni 1,2 km. Suve teisel poolel tulija peab arvestama, et nõgesed ulatuvad siin lühemaile lõua alla. Lohutust pakuvad aga sihi serval punavad metsvaarikad. Kui olete astunud 150 m vastuvoolu, jõuate nelja tõusuallikani, millest kolm oma vee ühise ojakese kaudu jõkke saadavad. Nende sügavus küünib 1,7–2,5 meetrini. Allikaid ümbritseb hõre siirdesoomets 10 m kõrguste sookaskede, mändide ja valgete leppadega, noored kuused võistlevad paakspuu ja pajudega. Ka allavoolu minnes leiate otse jõe kaldal kaks allikat. Teisel pool jõge lagedal siirdesooribal asuvaid allikalehtreid imetlema ei pääse: pole silda. Allikatest kilomeetri-paari kaugusele kirdesse jääva suure Metsanurga küla kõik talud (Orava, Ale, Liivakünka, Raja, Söeaugu, Lutsu) on ammu tühjaks jäänud. Kunagiste hoonete asukohti märgivad suuremad puud, sireli- ja enelapõõsad. Maanteed mööda teekonda jätkates on nüüd sihiks Sopa allikas. Rada allikale läheb üksiku vana remmelga juurest üle niidu ja läbi metsa edelasse (maanteelt allikani tuleb 450 m) ja sinna pääseb tavalise jalavarjugagi. Esimesena annab vee lähedusest märku vaikne ojavulin. Oja lookleb samblarohkel metsaalusel kõrgete puude vahel. Äkki oletegi väikesel lagendikul otse allika kaldal. Saja-aastased paarikümne meetri kõrgused tumedad kuused ja männid raamivad ümarat kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtrit, mille sügavuseks on teenekas allikauurija Ülo Heinsalu mõõtnud 4,8 m. Teist nii sügavat Eestis ei teata. Võimas veetõus karstilõhest paneb veepinna kummuma. Veega täidetud lehtri järskude veerude ülemises osas paljandub kolme meetri paksune turbakiht, allpool on liiv ja moreen. Valgusemängus helendab miski ja kumab allika põhjas salapäraselt. Aegade jooksul on kaldalt sisse langenud surnud puid, mis lubjarikkas vees konserveerununa jätavad mulje lagunevatest kaevuraketest. Miks on kaunil allikal nii nadi nimi? Kas on puhtaveeline allikas saanud nime kunagise talu sopaste (madalate) maade järgi? Või on tõsi hoopis see, et sügavast allikast 70 m loode pool asuv veelembesi taimi ja samblaid täis kasvanud lehter, kust vett välja immitseb, on see õige Sopa allikas, mille nimi kogemata võimsamale sõsarale antud? Teadjad on läinud toonela teele. Tagasiteeks võib valida põhjapoolsemast allikast välja voolava pisioja kalda. Eksimist pole karta: ringiga läbi metsa juhib ojasäng 400 m järel hagudega täidetud soonikukohale jalgrajal, mis suurele allikale tõtates ehk märkamata jäi. Gustav Vilbaste märgib 1936. aastal Sopa allika veehulgaks 1,2 miljonit liitrit tunnis (333 l/s). See oli võrdne Oostriku allikaga. 1975. aasta juulis andis allikas 37 l/s. See allikas on lähteks Sopa ojale. Maalilisena metsa rüpes voolav, ootamatuid käänakuid tegev ja takistusi ületades minikoski moodustav oja on matkajale mõnus kaaslane kilomeetripikkusel rännakul Võlingi ojani. Poolel teel sinna leiame Sopa oja vasakul kaldal viiemeetrise läbimõõduga 0,7 m sügavuse allikalehtri. Kindlasti on oja kallastel veelgi väikseid, märkamatuks jäävaid allikaid, sest vee hulk ojas suureneb. Vana remmelga juurest on Kirikumäe sihi otsani 1,1 km. Sealt üle aruniidu edelasse näitav viit juhatab Võlingi allikale, kuhu on 500 m. Mõnus on astuda lauget nõlva mööda läbi tiheda mitmekorruselise liigirikka segametsa. Võlingi on selle piirkonna ainus langeallikas. Künka nõlval voolab paekihtide vahelt välja maa-alune jõgi. Alul nagu argsi kivide vahel nirisevale veele liituvad paarikümne meetri pärast uued veehulgad märkamatutest lõhedest. Kalda ääres sõrme vette pistes tunneme mõnusat kõdi liivaterakestest, mis vee survel paepragude kohal üles liiguvad. Siinne lõhe-karstivesi annab alguse kiirevoolulisele Võlingi ojale, mida tema laiuse ja vooluhulga poolest kohe alguses julgesti ka jõeks võib nimetada. Suurema elamuse tahtja, kes ei pelga kõndimise vaeva ega märgi jalgu, võib liikuda mööda oja kallast 300 m allavoolu toredate tõusuallikateni. Võlingi oja põhjas ja paremal kaldal avanevad suured allikalehtrid, mille nime kohaliku rahva hulgas ei mäletata. 1978. aastal tegid Ü. Heinsalu ja A. Kuptsov ettepaneku nimetada need Vilbaste allikaiks: 1930. aastatel uuris Eesti allikaid Gustav Vilbaste, kes innustas selleks ka teisi teadlasi ja kodu-uurijaid. Kõige suuremat (läbimõõt 10 m ja sügavus 3 m) heleda põhjaga allikalehtrit, mis asub keset oja, soovitasid samad autorid kutsuda Vilbaste Siniallikaks. Rändajale avaneb imepärane vaade: paarikümne sentimeetri kõrgusele põhjast üles keeva liiva pilv, mis sisaldab allikalubja terakesi, kumab rohekas-siniselt läbi vee. Kui ilmastik on soodne, võib teda võrrelda kõigi teiste Eesti tuntud Siniallikatega. Kolm pisut allavoolu asuvat tumeturbast allikalehtrit on omavahel liitunud ja moodustavad kohati rohkem kui 2 m sügavuse järvekese. Allika-tele loovad suurejoonelise tausta 12 m kõrgused kuused, männid ja puukujulised kadakad. Vesistelt mätastelt tuge otsides peaks matkaja hoolega ette vaatama, et mitte kogemata kaitsealusele kuldkingale peale astuda. Päeva võiks lõpetada purskava tehisallika juures. Samast kohast, kust enne Võlingi allikale suundusite, jõuate vastassuunas mööda Kiriku- mäe sihti puhkekohani (sinna on umbes 700 m), kus tohib lõket teha. Truubi ehitusega juhiti Oostriku jõgi siin uude sängi ja moodustus omamoodi saar. Paarkümmend aastat tagasi sattusid geoloogid puurimisel veesoonele. Algselt purskas vesi maa pinnakihtide survel toru mööda peaaegu meetri kõrgusele. Tänaseks, nagu Valtri kaevu puhulgi, on allika hoog raugenud. Vesi on kujundanud tõusuallikale nii tüüpilise ümara madala lehtri, mille keskel võib käega katsudes tunda inimese pandud "kunstlõõri" – metalltoru. Tavaliselt geoloogilised puuraugud tampoonitakse, et aga siin jõuab vesi otse sinna kuhu looduslikultki, siis jäeti pisike purskkaev alles. Lõbusat veesolinat nautides ja päeva kokkuvõtet tehes võib mõtiskleda vee liikumise üle maa põues ja looduse imepärase kätetöö üle siinsetel allikatel. Haava allikad asuvad teistest eemal ja nendele peaks varuma terve päeva. Nahkanuia küla viimase heinamaa servast kagu suunas jääb allikateni 700 m, ühtegi korralikku rada läbi soometsa sinna ei vii. Kolmest lähestikku asuvast tõusuallikast suurim – Rummallikas –, on andnud nime ümbritsevale rabale. Allikalehter, ümar nagu rattarumm, on 8 m lai ja 1,2 m sügav, asub Haava oja kõrval. Teise allika lehter avaneb keset ojasängi. Selle läbimõõt on 1 m ja sügavus 0,6 m. Kolmas, pisim allikas on omapärane, sest vesi voolab maapinnale turbasse uuristunud meetrisügavust ja 0,3 meetri laiust püstlõõri mööda. Paari meetri kauguselt võib leida veel teisegi samasuguse, veega täidetud lõõri. Allikate vooluhulk oli 1975. aasta suvel 25 l/s. 500 m allavoolu on Haava oja vasakul kaldal veel üks madal allikalehter, mille kaldalt leiti 1995. aasta suvel haruldasi sambla- liike. Siit lähtuv 1,4 km pikkune Haava oja suubub Põltsamaa jõkke. Oja jagab Rummallika rabamassiivi kaheks hõlmaks, teiste Endla soostiku osadega võrreldes on see vähem uuritud. Haava allikate ümber on madalate mändide ja sookaskedega siirdesoomets, oja ääres lagedad käpalisterohked siirdesoolaigud ning mõnekümne meetri kaugusel raba oma tüüpiliste taimekooslustega. Botaanikahuvilist ootab siin nii mõnigi üllatus. Inimene, kes otsib ja leiab Norra-Oostriku allikatele viivad rajad, on tagasi pöördudes rikkam. Allika ääres istutud aeg pole kasutult mööda voolanud.
KIRJANDUS: 1. H e i n, A., 1989. Pärg ümber Pandivere. Horisont, 12.
|