Ühel oktoobrihommikul

Fred Jüssi

Rabas on muidugi rahulikumaid aegu kui sügis, aga ükskord lõpeb jõhvikaliste voorimine sealgi. Hooaeg saab läbi, nagu öeldakse. Kuremarju on küllaga ja aeg jääb ajaks, kuid hoogu pole. Inimestes vaibuks nagu mingi salapärane jõud, mis seda hoogu annab.

Rabal pole marjuliste hoost sooja ega külma, raba aeg kulgeb omasoodu, üha süvenevas vaikuses, lühenevate päevade rütmis. Ja siis, ühel oktoobrihommikul, kui haned ja kureparved on läinud, langeb öine udu maha õhkõrna hallana. Uitad rabal ja tõded üllatusega, et kauged hääled kostavad teisiti kui varem ning midagi on lahti valgusega: üks uus heli on valguses, üks jahedus, üks külma noot möödunud ööst.


Autori foto