Ööhääled järvel

Aivar Leito

Olen paadiga Endla järvel. Lõpetasin päevase linnuloenduse, nüüd on järg öölaulikute käes. Hõre rabamännik neelab viimaseid päikesekiiri. Teisel pool järve, Kaasikualuse rabast kerkib kuu – tavatult suur ja tumekollane nagu värske munarebu. Kõrgust kogudes jääb ta üha väiksemaks ja muutub heledamaks. Kuurada veel saab kindlad piirid. On vaikusehetk. Päevarutt on jäänud seljataha, ööelu alles ärkamas.

Korraga täitub õhk tiibade vihinast. Hilinenud kuldnokaparv lendab madalalt üle järvevee ja laskub ööbimispaika õõtsikul, otse naerukajakakoloonia südamesse. Päeval oli siin põrgulärm, aga praegu on üsna vaikne. Tuhanded valevad kogud tukuvad pesadel ja mätastel. Neil veab, sest juba aastaid ei ole siin nähtud öist hirmuvalitsejat kassikakku. Mäletan veel kajakasulgi ja korjuseid järvekalda rabamännikuis.

"Uump-uump-uump..." Madal, otsekui tõrrepõhjast tulev hääl kaigub üle järve. See "pudelisse puhuja" ei ole keegi muu kui suurte rooväljade elanik hüüp. Kevadel võib ta häält kuulda nii päeval kui ka öösel, suvepoole üha sagedamini hämarikutundidel. Hüübi hääl kostab küll kaugele, kuid tundub parajalt kauguselt isegi valjemana kui päris lähedal olles. Tema hääl otsekui lahustuks roostikus, mistõttu linnu asukohta polegi kerge välja peilida. Üldse on hüüp peidulise eluviisiga ja salapärane lind. Endla järvel pesitseb neid mitu paari.

"Sirrrrr..." siristab keegi ühtlaselt ja mahedalt pilliroos. Oleks nagu võsa-ritsiklind, kuid hääl on pehmem ja toonilt madalam, meenutab kaerasori. See on roo-ritsiklind, meie roostike uusasukas, temagi võib laulda nii öösel kui ka päeval, eelistab siiski vaikseid videvikutunde, mil laul kaugemale kajab. Tuulise ilmaga ei kosta see kuigi kaugele. Esmakordselt kuulsin teda siin järvel mõned aastad tagasi, täna saan kokku neli laulikut.

"Uit-uit-uit..." alustab arglikult esimene täpikhuik. Hääl tuleb Varessaare õõtsikult. Öö on veel noor ja läheb aega, enne kui laulukoor koos. Kesköö paiku kõlab see vastu igast järvesopist ja õõtsiksaarelt. Kord vaibudes, siis jälle uut hoogu saades kestab kontsert hommikuni. Lind ise on vaid kuldnokamõõtu, hääl aga kostab kilomeetri taha.

"Hhoo," oigab äkki keegi kurvalt ja salapäraselt päris lähedal, õõtsiksoos. Kes see siis veel on? Jään pingsalt kuulama. Ei kippu ega kõppu enam. Ja siis ruigab see keegi kõrvulukustavalt valjusti "krruiiv-krruiiv" samast lähedalt. Pärast ruigamist kostab veel madal "tök-tök-tök" ja uus kurb "hhoo" ...ning taas vaikus. Sellist hullu häält võis küll teha vaid rooruik, salapärasemaid ja tabamatumaid öölinde Eestimaal. Kunagi nägin kurja vaeva, et temaga kohtuda ja teda tundma õppida. Kuid alati suudab ta mind ehmatada oma valju ruigava häälega, mis öövaikust lõhestab.

Maiöö edeneb omasoodu. Kuu on kadunud ja idakaar reedab esimesi koidumärke. Vaikselt aere tõstes libisen neemenukal mustava majakese poole. Olen väsinud ja unistan vaid kosutavast uinakust. Ometi ootab mind öökorteri juures veel üks üllatus. Saan just aseme valmis ja heidan viimase pilgu aknast välja... Ja uskuge või mitte, otse akna all liigub mingi kummaline elukas: loom on karvase koeranässi moodi ja tilgub vett. Siis raputab ta ennast kuivaks ja "koera- nässist" saab kährik. Korraks viskab veel kahtlustava pilgu aknasse ja kaob siis maja nurga taha, nagu poleks teda olnudki.