Endla Looduskaitseala - rabade ja allikate riik

Kai Kimmel

Mõte looduskaitsealast Pandivere kõrgustiku jalamil liikus aastaid loodusteadlaste peas. 1970. aastal tegi Viktor Masing projekti TELMA raames ettepaneku võtta Endla soostiku keskosa esinduslikud ja hästi uuritud rabad Endla järve ümbruses kaitse alla rahvusvaheliselt tähtsa märgalana. TA Looduskaitse Komisjon omalt poolt pani 1975. aastal ette luua looduskaitseala Endla soostiku lääneservas, looduslikult hästi säilinud ning suure teadusliku väärtusega Norra–Oostriku allikate piirkonnas. Järvedki pälvisid tähelepanu. Aare Mäemets pidas vajalikuks lisada järvekaitsealadele veel üks – Endla Männikjärve.

1980. aastal asutati Järvamaal kohaliku tähtsusega Norra allikate ja Endla soo kaitseala, mis arvati 1981. aastal loodud 30 sookaitseala hulka Endla–Oostriku sookaitsealana. Fosforiidiõhustikus sai temast 1985. aastal riiklik looduskaitseala (vaata EL 1986, nr. 1), mis tasapisi on leidmas oma kohta Eesti kaitsealade seas. Siin hoitakse Eestile tüüpilist metsa- ja soomaastikku – meile tavapärast, kuid kaugemalt tulijale sageli seni nägematut ja haruldast. Unikaalsed karstiallikad aga lummavad igaüht.

Endla soostik kuulub Pandivere kõrgustikku, Eesti suurimat neeldumisala piiravasse soodevööndisse. Vahelduv pinnamood ja allikaina väljuv surveline põhjavesi on loonud eeldused eri vanuse ja ilmega soomassiivide kujunemisele. Soostiku piirjoon on kääruline, raba- ja metsamaastikku ilmestavad moreenseljandikud ja järvesilmad. Kaitseala idaosas laiuvad esinduslikud rabamassiivid, mida üksteisest eraldavad Endla järv, Põltsamaa, Preedi, Nava ja Mustjõgi ning kitsad metsaribad. Lääneosas valdab metsamaastik, kus soometsad vahelduvad viljakamate kooslustega kõrgematel künnistel ning siin-seal ava- nevad kaunid allikad. Puhtaveeliste allikaojade ja -jõgede veed kogub lõunasse looklev Põltsamaa jõgi. Kaitseala südames pole teid ega sildu, jalgsirändajagi jääb siin mõnikord hätta. Kindlamalt pääseb edasi paadiga.

Siinne kant on alati olnud väga hõreda asustusega ääremaa. Üksikutelt rabasaartelt, mida muu maailmaga ühendasid vaid jõed ja taliteed, on inimesed lahkunud ja majadki varisenud. Vaid paar peret elab veel Endla soostiku lääneservas endise Norra mõisa lähedal.

Looduskaitsealal asub omapärane mälestusmärk – umbes 13 km pikkune muinasajast pärit piirilõik muistsete maakondade aegadest. See on eraldanud nii Poola ja Rootsi valdusi kui ka Eesti- ja Liivimaa kubermangu, siin puutuvad praegu kokku Jõgeva, Järva ning Lääne-Viru maakond. Selle kaitseala märksõna on

vesi – nii allikatest välja voolav kui ka rabades talletuv ja puhastuv.

Pandivere kõrgustiku lõunajalami aluspõhja moodustava Raikküla lademe lõhelistes dolomiitides ja dolomiidistunud lubjakivides leidub tektoonilisi rikkevööndeid, kus aluspõhi on karstunud. Soostiku lääneosa suuremad allikad on geoloogide arvates seotud enim karstunud lõikudega tektoonilistest rikkevöönditest, ka põhimoreenist pinnakate on seal õhem. Soometsad allikate piirkonnas toituvad lubja- ja toitainerikkast veest. Idapoolsed rabamassiivid on kujunenud kunagise Suur-Endla järve ja tema kaldaalade soostumisel, see algas ligi 10 000 aastat tagasi. Looduskaitsealal on

seitse eriilmelist rabamassiivi.

Siinsed Ida-Eesti tüüpi rabad on üldjoontes hästi välja kujunenud kontsentrilise ehitusega: servas rabamännik, siis puisälveraba, puislaukaraba ja veelahkmeälvestik. Vanimad ja esinduslikumad ning põhjalikumalt uuritud rabad asuvad kaitseala idaosas Endla järve ümbruses.

Linnusaare e. Ilmaraba (1250 hektarit) Endla järvest põhjas on soostiku suurim. Nime on ta saanud põhjapiiril oleva Linnusaare järgi. Rabas leidub rohkem kui sada suuremat (üle 0,1 ha) laugast, millest suurimat tuntakse Kaurijärvena.

Endla järvest läänes asub Toodiksaare e. Endla raba väga korrapäraselt ümber keskme paigutunud älveste-laugastega ning idas Kaasikjärve e. Kaasikualune raba maalilise Sinilaukaga. Kaitseala idapiirile jääb Männikjärve raba, oakujuline massiiv ühel poolel arenenud laugastikuga ja Männikjärvega idaservas. Vene sooteadlase J. Galkina skeemi kohaselt kuuluvad need rabad kumerate rabade viimasesse arengustaadiumisse. Mis järgneb viimasele staadiumile?

Läänepoolsed rabad on nooremad. Kanamatsi raba, piklik jõgede vahele surutud massiiv, on nime saanud põhjaossa jäävatelt Kanamatsi küngastelt, kus kohalikud inimesed ja kanadki olevat sõjaajal varju leidnud. Põnev on Rummallika raba, mille allikaline Haava oja kahte hõlma jagab. Päris kaitseala lääneserval asub üksik metsane Punaraba. Iga massiiv on oma nägu ja kordumatu.

Kuus järve

on kunagise Suur-Endla jäänukid. Muistendid kinnitavad, et soomassiivide vahele peitunud kalarikas Endla järv on inimesele alati oluline olnud. Ometi on nii selle kui ka teiste järvede vastu kätt tõstetud, nende veetaset alandatud (vt. lk. 408). Hilisemate paisude toel on järved küll osaliselt taastunud, kuid nende looduslik iseolemine siiski lõppenud: nad jäävad alatiseks sõltuma inimesest. Nii Endla järvel kui ka Sinijärvel laiuvad ulatuslikud roostikud, mis pakuvad elupaika lindudele.

Looduskaitseala idaserval asuva Männikjärve elu on samuti olnud heitlik: 1974. aastal idakaldal valminud poldrilt järve kandunud väetisekogused mõjusid ökosüsteemile laastavalt. Viimastel aastatel polder enam ei toimi ning järv on toibumas. Kraavidest piiratud Kaasikjärv ja Tulijärv on väikesed kinnikasvavad veesilmad.

Kõik need segatoitelised järved on raugad, kelle vananemist inimene on kiirendanud. Kaasikjärve rabas asuv keerulise arengulooga Sinilaugas, kaunis rabajärv, on ainsana inimese tegevusest vähe mõjutatud. Aga temastki on kaevatud kraav Kaasik- järve. Kaitseala lääneosas väljuvad

allikad – suurim ja huvitavaim osa Pandivere kõrgustikku ümbritsevas allikakees.

Mitmed siinsed allikad kuuluvad Eesti veerikkaimate hulka ning annavad alguse selgeveelistele ojadele ja jõgedele. Nad väljuvad maapinnale rühmiti. Kaitsealale jäävast kümnest allikarühmast on tuntumad Oostriku, Sopa, Võlingi, Vilbaste, Metsanurga ja Haava allikad (vt. lk. 427 ja lk. 430). Küsimus allikate täpse arvu kohta viib kimbatusse: ligi kolmekümne ruutkilomeetri suurusel alal avaneb allikaid ka jõgede, ojade ja kraavide põhjas, mõni pisem veesoon immitseb salamisi samblavaibas... Veerikkal ajal on pisiallikaid rohkem, põuaperioodil vähem. Kindlalt võime rääkida rohkem kui 30 väljavoolukohast.

Allikate seisund (hüdroloogiline režiim, vee kvaliteet) sõltub peamiselt sellest, mis toimub Pandivere kõrgustikul (veekaitsealal). Kui looduskaitseala algaastatel oli olukord üsnagi murelik, siis viimaste aastate seireandmed kinnitavad nitraatide ja sulfaatide sisalduse vähenemist allikavees. See näitab, et reostuskoormus Pandivere kõrgustikul väheneb (vt. lk. 404).

Allikad on ilusad ja uhked, tahaks neid kõigile näidata. Kuid ümbritsevad kooslused on tallamisõrnad, nii et liigne huvi võib kahjustada salapärast ja veidi pühalikku õhustikku allika ümber. Allikavaim võib pahaseks saada... Seetõttu ei vii matkaradagi mitte iga allika juurde.

Metsad

on siin samuti enamjaolt inimese muudetud. Suur osa märgadest metsadest, eriti looduskaitseala lääneosas, on kuivendatud. Siiski on veel alles ka puutumata madal- ja siirdesoometsi. Liigirikkamaid kooslusi leidub soosaartel, kus kunagistest puisniitudest on nüüd kujunemas salumetsad. Lääneosas on ka viljakamaid kuuse enamusega laane- ja salumetsi, kuivendamata aladel lodumetsi. Jõekallaste luhasoodes kasvavad enamasti sookaasikud.

Elustik on mitmekesine

Neist, kes selles Eesti parimate põllumaade vahele surutud loodusmaastikus elavad, ei ole veel terviklikku ja täpset ülevaadet. Tabel saab lünklik eriti selgrootute osas, ja kirendab märkustest: "uuritud vaid rabades," "teada vaid idaosas," "ootab uurimist"...

Taimeelu rabas on vaene, allikatepiirkonna mosaiiksemad kooslused lisavad aga soontaimi nimestikku, mis praeguseks küünib ligi 450 liigini. Haruldusi pole nende seas kuigi palju. Teise kategooria kaitsealustest liikidest leidub koldjat selaginelli, ainulehist sookäppa ja väikest vesikuppu. Lisaks lapike mesimurakat, mis tõenäoliselt on siia kunagi toodud ja praegu viletsas seisundis. Mitme haruldase käpalise olemasolu tuleb veel kontrollida. Kolmanda kategooria kaitsealuseid liike on teada 17, neist 12 käpalist (vt. lk. 419).

Sammalde nimestik sisaldab esialgu 141 nimetust. Erilist huvi pakuvad mitmed allikate ümbrusest leitud madalsoodele iseloomulikud liigid, mis on paljudest Eestis varem teatud leiukohtadest kadunud. Eelmisel suvel leiti kaitsealalt haruldast Lindbergi turbasammalt.

Kuigi Endla looduskaitseala ei peeta rahvusvaheliselt tähtsaks linnualaks, on siinne linnustik arvukas ja liigirikas. Nimestikust leiame 175 linnuliiki. Rabasaarel pesitseb kaljukotkas, Endla järvel kohtab sageli nii meri- kui ka kalakotkast, lääneosa metsades elutseb must toonekurg. Siis veel kindlad pesitsejad hüüp, metsis, sookurg, täpikhuik, jäälind, kolmvarvas-rähn.

Eluruumi jätkub siin nii huntidele ja karudele kui ka karihiirtele (imetajate nimistu sisaldab 38 liiki). Eriti hästi tunnevad ennast viimastel aastatel koprad, kellele rohked jõed, ojad ja kraavid vägagi meeldivad.

Pikka aega ja mitmekülgselt uuritud

Soode uurimine Eestis on lahutamatult seotud teadustegevusega Toomal. Juba eelmisel sajandil meelitas rabamaastik retkedele ja vaatlustele loodushuvilisi, teiste seas ka soostiku põhjaservast, Piibelt pärit Karl Ernst v. Baeri. Sihikindel uurimistöö algas 1910. aastal, kui Balti Soo- paranduse Selts rajas Toomale sookatsejaama. Männikjärve ümbritsev madalsoo ja raba said esimestena Eestis asjatundlikult uuritud. Pärast Esimest maailmasõda töö jätkus: püüti selgitada, kuidas kasutada soid põllumajanduslikult.

Suvekuudel 1923–1939 töötas sookatsejaamas botaanikuna ning pidas soomuuseumi mitmekülgne teadlane, Eesti palünoloogia rajaja Paul William Thomson. 1927. aastal kaitses ta Riias doktorikraadi ning asus tööle Tartu Ülikooli eradotsen- dina geoloogia alal. 1928. aastal Toomal uksed avanud sookultuuri ja maaparanduse koolis õpetas Thomson neljal aastal soogeoloogiat ja soobotaanikat ning muid loodusteaduse kursusi. Kool töötas 1944. aastani. Praegu asub selles majas looduskaitseala keskus.

Pärast Teist maailmasõda tegelesid Tooma soouurijad põllumajandusele suunatud tööde kõrval ka Eesti soode inventeerimisega. 1947. aastal suundus Endla rabadesse noorte uurijate entusiastlik seltskond (vt. lk. 434). Sellest ekspeditsioonist tärganud huvi pani aluse mitmekülgsele teadustööle, mille peamine "mootor" on olnud Viktor Masing. Selle töö arenduseks sai tema teadustöö sookoosluste struktuuri ja ökoloogia alal ning teerajaja ja valgustaja roll soode kaitse vallas (vt. ka lk. 436). Viimas- tel aastakümnetel on soostikus töötanud mitmed Viktor Masingu õpilased.

1950. aastal alustas Toomal tööd soohüdroloogiajaam, mille vaatlusvõrk Männikjärve ja Linnussaare rabas töötab praegugi (vt. lk. 414). Jaam on kogunud maailmas üsnagi ainulaadse andmevaramu soode hüdroloogia ja mikrokliima kohta. Allikail on pikka aega jälgitud äravoolurežiimi ning vee kvaliteeti.

Väike Männikjärve raba on tõeline teadlaste meelismaa: siin on tehtud kõikvõimalikke uuringuid alates mikrokliimast ja veerežiimist ning lõpetades raskmetallide levikuga turbakihis. Endla soostiku ökosüsteeme on vähemal või suuremal määral käsitletud 27 diplomitöös, neljas kraaditöös, rohkem kui 80 artiklis, ligi 50 üldistavas artiklis või monograafias.

Hetkeseis

Eesti looduskaitse valmistub ühinema Euroopaga. Märksõnad on elupaikade direktiiv, linnudirektiiv, Natura 2000. Euroopa tähtsustab igati oma kaitsealasid: peetakse oluliseks täpselt määratleda eesmärgid ning selgitada iga kaitseala väärtus nii kohalikest kui ka maailma huvidest lähtudes. Sellest aastast kuulub Endla looduskaitseala rahvusvaheliselt tähtsate märgalade – nn. Ramsari alade hulka.

Teiselt poolt igapäevaelu: järelevalve, suhted eraomanikega ning kohalike jahi- ja kalameestega. Kaitseala saab olla edukas vaid siis, kui kohalik rahvas tema tegevust mõistab ja toetab. Tuleb olla giid, õpetaja ja loodusetundja.

Huvi Endla looduskaitseala vastu kasvab. Aastas käib umbes 1500 huvilist. Eriti rahvarohked on mai ja september, kui peaaegu iga päev toob kooliekskursioone. Mõneski võib tekitada vastuväiteid käratsevate koolilaste viimine vaikusega harjunud rabamaailma, aga meie peame seda osa oma tööst väga oluliseks: kasutame kaitseala servaalale rajatud õpperadasid, eriti Männikjärve raba laudteed, mis võimaldab vähese vaeva ja ajakuluga näidata, kui ilus ja huvitav on raba. Tõelise rabaelamuse saamiseks retkest laudteel muidugi ei piisa.

Kõige tähtsam on siiski loodus, mida me püüame alal hoida. See maailm iseeneses, mis tänapäeva tingimusis inimese aktiivse kaasabita enam enese eest seista ei suuda. Rabad, roostikud, madalsood ja kasevõserikud, järved ja allikad. Et loodus oleks kaitstud mitte inimese eest, vaid tema jaoks, tuleb elu looduskaitsealal XXI sajandil korraldada asise ja kiretu kaitsekorralduskava alusel. Kuid seejuures peame meeles meie soodetundja Mati Ilometsa tundelist soovi: et Endla soostik jääks igatsetud, kuid mitte kergesti kättesaadavaks paigaks UNISTUSTEMAAL.