Rabalummus, rabalembus

Vambola Maavara

Nii see algas

Oli kevad 1947. Äsja loodud TA Bioloogia Instituudi zooloogia sektorit oli tulnud juhtima Eerik Kumari – energiline demobiliseeritud sõjamees, erialalt ornitoloog, üsna resoluutse käitumise ja sisendavate ideedega. Meid, noort tudengiealist laborandiväge, haaras tema mõte korraldada ekspeditsioon õppimaks tundma Endla rabasid. Tal oli rabadega juba kogemusi, meil mitte, või kui kellelgi, siis peamiselt botaanilises plaanis (J. Vilbaste). Olime käinud küll rabas murakal või jõhvikal ja näinud, mis omapärane maastik see on, aga see oli ka kõik.

Nüüd planeeriti suurt ekspeditsiooni: jagati kummikuid, välimärkmikke, pliiatseid (pastakaid tol ajal veel ei tuntud) ja kiletükke (tegelikult midagi muud vettpidavat, kilet praeguses mõistes ju ka veel polnud...) märja kaitseks. Määrati tegevusalad: teie, Masing, vaatlete linde; teie, Vilbaste, kogute liblikaid (Juhan Vilbaste ei tundnud küll mingit vaimustust liblikate vastu, kuid ühtki liblikauurijat polnud sel ajal võtta, Eesti vastava ala uurimistraditsiooni tuli aga jätkata); teie, Tuisk (hilisem Asta Vilbaste), võiksite võtta ämblikud – suur ja tähtis rühm; teie, Maavara, hakkate uurima kiletiivalisi – kah suur ja tähtis rühm (kui võimatult suur ühe inimese jaoks, sai mulle kohe selgeks, seetõttu piirdusin hiljem sipelgatega).

Kõik paika pandud, igaühel ülesanded teada, asusime 3. juunil teele, sihiks Endla soostik, peatuspaigaks Tooma sookatsejaam. Meid oli rühmas 18 inimest, korralik ekspeditsioonitäis, enamik zooloogid, paar hüdrobioloogi ja üks meteoroloog. Botaanikud liitusid Endla uurijatega järgmisel aastal. Ööbimiskohaks sai suur küün, kus veel lademes mullust heina ja linavästrikupesa palgiotsal. Kraavides andsid kontserti rohelised konnad ning õhtutundidel jutustasid lugusid vanemad kolleegid. Rabade lähedus oli saabumisõhtust peale tuntav või kujutletav: mingitest lõhnadest, häältest, õhtustest ududest ja suure looma rahulikku und meenutavast öisest elavast vaikusest. Olime jõudnud oma tõotatud maale. Mitmed jäidki seda uurima – aastateks.

Päevikud on alles

Vaatlusi tehti pidevalt. Viktor Masing on kirjutanud oma päevikusse 4. VI 47.: Kell 3–4 laulsid küüni ümbruses salumetsas: salulehelind, talvike, puukiur, pruunselg-põõsalind, kägu, peoleo, aed- ja mustpea-põõsalind, ööbik, laulurästas. Põldudel lõoke ja häälitses rääk. Kraavikaldal metstilder.

Kell 10–18.20. Suurimal Sinilaukal ujus 1 ema-piilpart 11 pojaga, kaugemal 1 üksik ja 1 paar järve- kaure. Ülelennul 1 sookurg ja kuni 5 hõbekajakat (kell 15.35–16.50). 1 linavästrik laukaserval, samas leitud 1 halli varese pesa, mille sisevooderdises haruldaselt palju jänesvilla. Lauka ümbruses hõredas rabamännikus leitud 1 tedre sabasulg ja üksikuid merikotka sulgi (E. Kumari det.). Vähemalt 2–3 paari sookiure Sinilau- gaste lõunaserval. Lennul 1 suitsupääsuke. Leitud 1 mitme aasta vanune suure õgija pesa männil... jne.

Vaatlusmärkmete standardi oli E. Kumari ette kirjutanud. Mida detailsemalt, seda parem. Tähtis oli isegi linnu lennusuund.

Entomoloogid tegid kahapüüke ja veendusid, kui mitmekesine, liigirikas ning isendirohke on putukate ja ämblike maailm. Rabafauna polegi nii vaene, nagu esmapilgul võiks tunduda. Kümme aastat hiljem võisime tõdeda (vt. LUS-i aastaraamatut 1957), et ainult kahes Endla rabapiirkonnas – Männikualuses rabas ja Linnusaare raba idaosas – oli leitud ligi 400 liiki putukaid, kõigis tolle ajani uuritud Eesti rabades kokku aga umbes 800 liiki.

Meid juhendas kogenud entomoloogiaõppejõud August Eenlaid, igati mõnus mees, kuid erilist rabalembust temast ei paistnud. Ta oli huvitatud ürasklastest ning urgitses aina pussnoaga puukoores, jättes kvantitatiivsete kahapüükide tehnika meie endi hooleks. Seal siis tekkiski kaks vastandlikku ideed: orienteeruda kas 1) vähearvukatele ainult siin leiduvatele liikidele, mis võiksid kooslust kõige paremini iseloomustada (karakterliigid), või 2) massiliselt esindatud liikidele, kelle arvukus biotoopides võiks kõige paremini kajastada erisuguseid elutingimusi. Mäletan, et sel teemal arutlesime ka rongis Vägevalt Tartusse sõites ja hiljemgi. Rabaretk oli igatahes virgutanud meie tärkavat ökoloogilist mõtlemist.

Vesi, ikka vesi, palju vett

Ühe tugevama esmamulje andis rabas kõikjal lirtsuv vesi. "See oleks kena koht, kui ta oleks kuivem," ohkas vahetevahel mõni, kes oli just üle säärikuserva sisse vajunud. Älveste salakavalust tuli igaühel kogeda: pealtnäha ilus rohekaskollane sile pind, kuid alt tüma. Kogemus õpetas eristama turbasamblas rohupuhmaid, mis astujat kannavad, ja neid, mis ei kanna. Peamurdmist tekitavaid älveste–laugaste labürinte leidub ka Endla soostikus, kuid kõige raskemini läbitavaid tuli aastaid hiljem kogeda hoopis Pärnumaa suurtes rabades. Jalad olid meil pidevalt märjad, vahest külmetasidki. Ja midagi paha jäi sellest ka külge. Vanas eas peab mõnigi kurtma: ma olen oma jalad rabasse jätnud...

Ent tõelist rõõmu valmistasid suured kõva servaga laukad, kus sai ujuda. Tol esimesel Endla-retkel olid need veel kevadiselt külmad, kuid järgmiste aastate suvekuudel pakkusid lämbeil päevil suurt mõnu. Kui õhk palavusest virvendas ja fatamorgaanasid tekitas, tõstes silmapiiri kohale kauguses sinetavaid rabasaari, polnud mõnusamat kui mahedas pruunis rabavees sulistada.

Mälusähvatusi kaugetest hetkedest

Järgmisel, 1948. aastal tulime neljakesi (Juhan Vilbaste ehk Juku, Asta Tuisk – hilisem Juku abikaasa, Viktor Masing ja mina) Endla rabadesse juba kindla tööplaaniga ja varakult, aprilli lõpul, et mitte lasta käest algava kevade esimesi ilminguid. Pajud ning ülased õitsesid ja muidugi ka rabataimed hanevits ning tupp-villpea. Aga putukadki olid juba liikvel. Üks märge päevikust: Tähelepandav on selles biotoobis putukate kohastumine värvuselt. Näiteks üks tirt, Ulopa reticulata (määratud hiljem) on täpselt kanarbiku lühivõrse kuju ja värvust. Nii liitub väike tähelepanek eelmistega, kujundades üha täielikumat tervikpilti. Raba pole enam võõras.

Üks mälupilt: sumame Linnusaare rabas pärast äikesevihma ja jõuame puruväsinuina "oma saarele" – eemalt kutsuvalt sinetavale, kuid veega ümbritsetud kaduvale, raba alla mattuvale mineraalmaakühmule. Olime sellele saarele pannud suuri lootusi peatuskohana ja seetõttu ta "oma saareks" nimetanud. Siin on aga nii märg, et ööbida ei saa kuidagi. "Sita saare oleme endale valinud," ütleb Viktor pettunult. Väsinuina, higistena ja läbimärgadena tuleb kõmpida Suurearu külla, kus Sipelgamäe talu lahke pererahvas meile öömaja annab. Köök on nii mõnusalt soe ja hubane nagu üldse võib kujutleda. Otsustame hommikul vaadelda tetrede mängu, aga kell 5, kui mina valvekorda asun, hakkab vihma tibama. Mõne aja oodanud ja veendunud, et mängu täna ei näe, tulen ära. Püüke teha ka ei saa ja me sõidame tagasi Tartusse.

Järgmisel retkel (16. V. 48.) peatavad meid Sinijärve kõrgel kuival turbakaldal metsavennad, kes peavad oma naiskülaliste seltsis suvistepüha. Mahedalt öeldes on nad äärmiselt ülemeelikud. Nad tahavad meid oma julgeoleku huvides teise ilma saata. Rühmas on ka üks sakslane, kes vist ainsana taipab, milleks me rabaloodust uurime. Tänu osalt tema mõjuvale sõnale, osalt Asta diplomaatiale pääseme lõpuks tulema. Saateks kõlab püssipauke ning süda on meil üsnagi saapasääres... Mõni nädal hiljem saame kuulda, et metsavennad on sealtkandist lahkunud, meie järgmised retked Endlasse mööduvad rahulikult ja töiselt.

Eriliselt on meelde jäänud need paar suvist retke, kui ööbisime Endla järve äärsel puisniidul lagunenud küünis ja keetsime lõkkel õhtuputru. Sääsed sõid armutult. Samas lähedal oli küll kalurionn, kuid see ei meelitanud, sest kubises kirpudest. Noil õhtuil oli oma ööbikulaulu-romantika, tööjutud ning ilmselt ka isiklike hingeseisundite klaarimine, mis sellistel puhkudel on vist ikka tavaline.

Märkamatult olime pühitsetud rabalooduse uurijaiks – isegi mitmeteks aastateks. Rabalummus kestab ja küllap säilib ka rabalembus, mis aeg-ajalt ikka märku annab: kui läheks õige homme rabasse?