Ida-Alpide Dolomiidid ehk pasteldega Euroopa Liidus

Kristel Ader

Eeltoodud EE-st laenatud tekst ärkas mu jaoks ellu alles sel suvel. 19. juuli varahommikul sõitis huvikeskuse Kullo eest välja kaks bussitäit Noorte Matkaklubiga liitunud inimesi, et oma silmaga seda kanti kaeda. Nii nagu Alpid oma kõrguselt kaheks jaotuvad, oli mõlema bussirahva oskustes suur kuristik: tugevamate rühm sõitis vallutama Mont Blanci, rohkem pühapäevamatkajate rühm Dolomiitide kõrgeimat tippu Marmoladat.

Kahe päeva jooksul kaheksa riiki ja Põhja-Itaalia mägikuurordid said reaalsuseks. 1956. aasta taliolümpiamängude linna Cortina d’Ampezzo infopunktist hangitud brošüüris on sealse looduse kohta väga õigesti öeldud: “Dolomiidid - see on mäed, metsad, järved, matkamine ja sport, puutumatu loodus ja puhas õhk, lõõgastumine ja nauding.” Kõik oli just nii ja järgneva nelja päeva jooksul me seda endasse imesime: kaljuseid, kuid suurepäraselt märgistatud matkaradu, vihma ja päikest, vikerkaari ja lillelisi alpiniite, kõuemürinat ja lustlikku seltskonda riffugio’tes.

Esimese pilgu Dolomiitide kõrgeimale tipule – Marmoladale – saime heita Tofana de Rózes’i mäeveerult. Kauge igilumes mägi oli parasjagu pilvekasukas, samas ajas heitlik ilm pilvevina laiali ja sealt ta meile vastu säras.

Veel päevakese kõnnime ringi madalamatel radadel ja 26. juuli õhtupoolikul sõidab meie buss kuristikeservadel kurve võttes selle uhke mäe alla. Kuuvalguses kumav mägi ja õhukarmus annavad märku, et nüüd oleme tõesti kõrgel.

Hommikul kell kuus jätame bussi imepisikesele parkimisplatsile otse Marmolada all, iga hetkega vurab üle võimsa paisjärve tammi siia kokku kõikvõimalike Euroopa riikide numbrimärkidega autosid. Asume kiiresti asja kallale ja laseme köisraudteel end 9000 liiri eest poolde mäkke vinnata. Ja nüüd oleme jalgupidi lumes. Paari esimese sammuga meenuvad vastlapäeva kogemused, tossudes ja dressides kamp kipub rohkem tagurpidi käiku kasutama. Grupijuht Erkki kutsub vähesed matkasaabastega meesterahvad ette lume sisse jälgi taguma ja nii me läheme. Rohketel endise Nõukogude Liidu mägimatkadel karastunud persoonidel on samm kerge ja käbe. Minul, lauskmaal, soode vahel sündinul, minek nii lihtne pole, tunnen end auruvedurina. Aga tõmban nokkmütsi kõvemini pähe ja jälgin vaid eesastuja kandu.

Tasapisi hakkame mööduma raskes mägivarustuses, kasside ja kirkadega matkajatest. Peatselt selgub ka põhjus: ees on üsna järsk kaljusein. Haara raudne trossiots pihku ja vea end üles. Olin reisi jooksul korduvalt tõotanud, et ühtegi ristikestega (s.o. kergete alpinismisugemetega) rada ma läbida ei kavatse, aga nüüd on see ees ja mööda ei saa kuskilt - tee tippu läheb siit. Narr oleks ka tagasi pöörduda, pealegi üheksa-aastane Kaisa juba ronib ees. Püüan võimalikult täpselt täita instruktaa'zi: hoida parema käega trossist, omada pidevalt kolme toetuspunkti, ronida jalgade, mitte kätega ja põlved parem mängust välja jätta (ise lisan veel - ära vaata alla!). Jõuan üles küll. Siis veel viimane lumine küür ja Marmolada mäetippu (3342 m) tähistav raudrist saab ära patsutatud. Surume ühele võõramaa keeli kõnelevale mägimatkajale kümmekond fotoaparaati kaela ja kätte ning 25 julgemat ja osavamat meie reisiseltskonnast jääb pildile, taustaks Alpide kõrgeimad tipud. Paljud meist jõuavad kunagi kindlasti ka sinna.

Kaasavõetud Kalevi šokolaadi närides plõksin fotoaparaadiga arutult ümberringi. Ent rohkem kui filmilindile jääb silma ja südamesse. Just see pöörane vabaduse tunne sunnib ilmselt ikka ja jälle inimesi ennast ületama, ronima ikka kõrgemale ja kõrgemale, nii kõrgele, et vaid taevas tuleb vastu. Ja just siin, Marmoladal, on õige seda tunnet tajuda, on ju siit lähistelt pärit ainuke praegu elusolev alpinist - Reinhold Messner, kes on läbi roninud kõik maailma üle 8000-meetrised tipud.

Läbilõikav tuul, lund sulatav päikesepaiste ja punase-sinise-kollasekirjud mägimatkajate hordid toovad meid maa peale tagasi. Aeg on laskuda. Kaljujärsakuni saab nii jalgadel kui ka sabapiduriga. Terve järsk kaljusein on nüüd täis üles või alla ronivaid eurooplasi, kes kannavad kõiksugu peent varustust. Grupijuht lohutab meid: “Neil on ju see kallis kraam ära ostetud ja aastas paar korda peavad nad seda kellelegi näitama, ega seda siin vaja lähe.” Mõtlen endamisi: euroinimeseks me eestlased vist veel ei sobi, tuhandeid kroone maksvat matkavarustust niisama kappi ei topi. Aga sitkust ja viisakust paistab maarjamaalastel veidi rohkem olevat. Meie köieotsast haaravad meelsasti nii alla kui ka üles minevad eurod, laseme neil rahumeeli seda teha, kuigi tahaksime üheskoos kiiresti alla minna. Vahepeal õnnestub mul siiski laskumist alustada ja kui kogu aeg ei ähvardataks köit ära korjata (see saavat muidu märjaks?!), siis tunduksin endale tõelise mägironijana. Taas jalad lumele libistanud, algavad suusamõnud, lõpuks ei saagi aru, kas libisen siiski rohkem jalgadel või tagumikul, igal juhul üks on alla jõudes kindel: sokke ja pükse pesta pole enam vaja, tarvitseb nad vaid välja väänata.

Kui ma oma marmelaadist jalgadel lõpuks bussini jõuan, tahan kõnevõime taastudes poolepäevase tundmatus kohas vetteviskamise eest ühe kõva sõna öelda. Tegelikult tunnistan: “Aitäh, sõbrad, et üles meelitasite.”

Aga sellega pole veel reis läbi, kahe nädala sisse mahuvad Belluno, Verona, Lido de Jesalo rand Aadria mere ääres ja muidugi Venezia, Balatoni järv ja Budapest, Slovakkia karstikoobas ja termaalbasseinid ning Krakovi vanalinn.

Ja Mont Blanci vallutusretk olla õnnestunud, üleval käidi ja aidati ühel kogenematul grupil eluvaimugi sisse puhuda.