Looduse pildistamist ei peeta tööks

Edgar Kask

Inimkonnas valitsevatest suhetest hinnatakse enim vabadust. “Töö teeb vabaks,” on kirjutatud koonduslaagri väravale! Tegelikult on “töö”, kui ta just harrastuseks pole muutunud, sageli vaid kellaajaga määratletud kohustuste jada. Kui tahad saada tõeliselt vabaks, siis mine metsa, veel parem sohu. Ainult et seal võib äraelamisega teatavaid raskusi tulla. Kui sa just Kanada kõnnumaade Hall Öökull ei ole!

Minust pidi saama metsaülem, kuid ei saanud, sest ühel heal päeval panin tähele, et mets kasvab masendavalt aeglaselt. Hoopis rohkem oli elu metsakraavides, kus sügisesed lehed rõõmsalt allavoolu ujusid. Diplomitöö tegin metsakuivendusest ja selle tarvis ostsin oma esimese fotoaparaadi, mis maksis hiigelsumma – kolme kuu stipendiumi.

Ma ei olnud siia ilma tulnud hõbelusikas suus ja ettevõtmine pidi end tasuma. Nii elasin üle pulmade, leeride, matuste ja teiste kõikvõimalike rahvakogunemiste tulevärgi, millest jäid järele vaid noorusele sobilikud mälestused.

Ja siis viis töö mind kokku Fred Jüssiga, kellelt võtsin üle mõnda filmikartoteegi vallast. Ei enamat, sest Fred on Eesti loodusepildistajate (-vahendajate) ajaloos kordumatu. Miljoniline rahvas saab korraga sünnitada vaid ühe Fred Jüssi. Teda matkida on võimatu. Sai selgeks, et vaatamata püüdlustele on meil kõigil ikkagi oma nägu ja käekiri. Kui asi läheb tõsiseks ja üritame “pildi sisse minna”, siis avaldub tulemuses – fotos – paratamatult meie tegelik olemus, mille väärtust oskab eksimatult hinnata vaataja.

Enda avamiseks peab olema aega. Aega peab olema nii palju, et sellega pole midagi mõistlikku peale hakata. Lõpuks võtad aparaadid, lähed metsa ja elad sisse hoopis teise maailma. Pead olema vaba kõigist maistest muredest, pead hõljuma, nagu öeldakse, jalg maad õhus ja pildistama, mis meeldib, mitte seda, mida on vaja. Sulle antud aeg jääb lühikeseks, sest õhtuks oled omadega nii füüsiliselt kui ka vaimselt läbi.

Paljulubavat vabadust ei taga üksnes pildistamine. Loodus pakub piisavalt põhjust elu üle mõtiskleda. Ja on hea, kui suudad kirja panna lihtsaid tõdesid, mida lugedes mõeldakse: tõepoolest – miks mina selle peale pole tulnud...

Mul oli õnn pildistada 20 aastat oivalise laifilmikaameraga Hasselblad 50, AGFA filmile. Nüüd on see tehnika lootusetult aegunud ja siiagi jõudnud uue põlvkonna kaamerad. Pildis- tan Canon EOS 50E-ga ja ostan Overallist tele- ning makrooptikat juurde, ent märkan hämmastusega, et ei käi sellest üle. Näen, et olen aastakümneid lennelnud kui liblikas lillelt lillele, tulemuseks parajalt pealiskaudsed kohtumised Eestimaa loodusega kõikmõeldavais paigus.

Möödub aeg, mu rännud jäävad lühemaks, ma ei saa enam sinna, kus kunagi olen käinud. Kuid lahusolek ei süvenda, vaid pigem ähmastab armastust. Seda igas, ka perekondlikus mõttes, sest liiga sügavale loodusesse minnes lõdvenevad inimestevahelised suhted. Loodus on kiivas, ta imeb endasse ja jätab kodu jaoks üha vähem aega.

Looduse pildistamine andis mulle kauaigatsetud vabaduse. Ametniku-elust väljaelamine võttis vähemalt kaks aastat – kauem, kui oskasin arvata. Sest kui kohustuste ja kella ori ühel ajahetkel vaba mehena keset metsa seisab, siis tunneb ta end ebamugavalt... Selgub, et näod, mis sind päevast päeva ümbritsesid, olid siiski vajalikud. Kui aga see valus-magus kannatuste aeg möödub, ei ole enam tagasiteed puuri. Mõeldamatu on nüüd juba üksnes mõte, et mõni nõudlik hääl võiks küsida: “Kus sa eile olid?” Nii võib vanast harjumusest ehk pärida naine, kui tal selleks veel tahtmist on. Ja mida peaksin ma talle vastama: Muraka rabas, Kõrvemaal, Lahemaa rahvuspargis, seente ja lillede ees kõhuli maas...

Kes muud ei oska, see teeb tööd. Looduse pildistamist ei peeta tööks. Selline arusaam on üldlevinud. Kum- maline, et terves hiiglaslikus masinavärgis, mis valmistab meile fotoaparaate ja filme, neid poes müüb ja pilte trükikojas trükib (kõik nad elavad meie loomingust), oleme meie ainsana “töötud”.

Mis siis ikka – ka kunstnikke ei peeta omainimesteks. Eks näita seegi, et oleme õigel teel!