Eesti ornitoloogiaühingu I suvepäevad

Kristel Ader

Selle aasta linnumeeste suurüritus – EOÜ I suvepäevad – leidis aset 28.–29. juunil Põlvamaal Valgemetsas. Osavõtjaid oli üllatavalt palju, koguni poolteistsada, ja rõõm on tõdeda, et nende hulgas oli rohkesti koolinoori. Kahe tegusa päeva sisse mahtusid loengud, praktilised õppused, pildivaatamised ja seltskonnaelu.

Valgemetsa asub kaunis Ahja jõe ürgorus, siinset linnustikku on uurinud paljud meie tuntud ornitoloogid. Nüüdki meelitas juunikuine linnukontsert huvilisi kohale juba enne lipuheiskamist. Vaatlusi häiris küll pisut parasjagu jõekäärust alanud sõjamäng paint-ball, sest on ju linnumeestegi väliriietus varjevärvi ja nii oleksid ornitoloogid võinud ohvrite hulka sattuda. Õnneks lendasid kuulid nende pihta, kes seda ootasid.

Ühingu liikmed jaotati registree- rimisel kolmeks: kollased – Tartu “oblast”, rohelised – Lääne “oblast”, roosad – Tallinna “oblast”, nii oli hiljem kergem ühisesse võistkonda koonduda.

Avamisel demonstreeris ühingu tegevdirektor Jaanus Elts EOÜ uut lippu ja palus selle heisata auliikmetel Linda Metsaorul ja Mait Zastrovil. Pärast tervituskõnesid tuli igaühel endal valida, kus kaasa lüüa. Kuulata oli loeng Ahja jõe ürgoru linnustikust. Noorem rahvas sai osaleda Toomas Jüriado korraldatud linnuhäälte tundmise võistlusel, kus üks võistkond tundis 15 linnulaulust ära isegi 16! Asko Lõhmus näitas oma linnusulgede kogu. See etteaste oli nii populaarne, et uudishimulikud mahtusid vaevu ruumi ära. Kotkamehed õpetasid, kuidas raudadega puu otsa ronida. Vaadata sai Arne Aderi slaidiprogrammi Siiksaare loodusest ja IBA-kanast, kaasa teha mõttelise linnuretke Austraaliasse koos Andres Kuresoo ja Eerik Leibakuga. Linnuklubid rääkisid oma suurtest ja väikestest tegudest.

Et üritus liiga tõsiseks ei kujuneks, korraldati vahepeal “oblastite” vahel jõuproov “rakenduslikus ornitoloogias”. Jõudu prooviti neljal alal. Esimese – takistusjooksu (läbi vett täis basseini) kalamehekummikutega võitis kollane võistkond, teine võistukatsumine kinnitas ütlust “Kui ei jaga pea, siis jagavad jalad”: luige kaelarõngaste lugemisel vaatas kavalam numbri kaugelt binokliga ära, samas kui osa päris rõngani jooksis (luiged linnumeest küll nii lähedale ei laseks). Täpsemalt said numbri loetud siiski need, kes päris ligi tormasid. Vaatlustoruga numbrilugemine oli aga kunst omaette. Üldvõit punastele. Kolmas katse oli raskem: pesast, mille kotkamehed olid puu otsa pununud, tuli alla tuua muna, määrata muna haudeaste ja ta siis tagasi viia. Lisaks kiirusele hinnati ka seda, et ronija ei satuks eluohtlikku olukorda. Läänemaa linnuklubi osav ronija tõi seekord võidu rohelistele. Viimane ja kõige raskem ala oli sajandi keskpaigast pärit binokkel-prillidega pildilt lindude arvukuse hindamine. Vastupidiselt psühholoogide uuringute tulemustele, et lindude arvukust kiputakse allahindama, võib seekord öelda, et pakuti nii siia- kui ka sinnapoole ja üldiselt väga valesti. Teistest veidi täpsemad olid kollased.

Lõkkeõhtut sisustas viktoriin, küsimused olid seekord valitud enamasti konksuga. Õhtu lõpul autasustati Eesti Looduse ja EOÜ jutuvõistluse “Linnuelamus” võitjaid; auhinnad said ka kõik päeva jooksul edukalt esinenud võistkonnad. Vestlusring lõkke ääres ei kestnud aga kaua, sest hommikusteks linnuvaatlusteks tuli end välja puhata.

Järgmisel päeval oli alates kella kuuest mitmel pool metsa all näha väikesi inimrühmi: alanud olid linnuretked algajatele, edasijõudnuile, professionaalidele ja individualistidele, erilisi linnuharuldusi aga seekord ei märgatud. Pärast hommikusööki läks osa huvilisi tutvuma Taevaskoja linnustikuga, ülejäänud said kuulata loenguid sookurest ja hanedest. Ka päris algajaid polnud unustatud: õpetati, millest alustada ja kus kaasa lüüa.

Ja olidki selleks korraks suvepäevad läbi, lipu langetasid ühingu noorliikmed Põlva gümnaasiumist. Järgmise aasta suvine kokkusaamine toimub Pärnumaal Kaisma järve ääres, korraldab linnuklubi Buteo.