Kuused ja inimesed

Mall Hiiemäe

Rahvapärases metsatüpoloogias leiduvad alusmetsakuuskede kohta nimetused, nagu rehavarrekuusik ja karukuusik. Esimesena nimetatu on kuivamise piiril, paistab läbi ja peened sirged puutüved on ilusti laasunud. Teine on aga lausa padrik, kus kaerapõllult tulnud karu rahus päevasüdame veeta saab.

“Sirge nagu metsakuusk,” öeldi vanasti pikakasvulise rühika mehe kohta, ent selles võrdluses peitus ka vihje tema aususe ning sirgjoonelisuse kohta. Unenäoseletustes tähendab kuuse raiumine või mahalangemine meesterahva surma. Erinevalt tuhandetest liigikaaslastest on mõnedki kuused saanud rahvasuus nime: “Sandikepi kuuse otsan käinu egä jaanipäivä üüse arjage uss laulman. (Aga sii kuusk olli ikki küll nigu kõver kepp. Sianst põle nännü).” (Halliste, 1936) Sarakustes nimetati ühte 13-harulist kuuske Nõiakuuseks.

Tähisena, märgina looduses räägib kuusepuu ammu möödunust. Lohusuu mail kasvav Separa talu kuusk on olnud kaugele kuulus kui Põhjasõja-aegse lahingu tunnistaja, selle puu alla olevat maetud Rootsi kindral. Ühe hiiglasuure kuuse alla peideti kord Tudu mõisa varandused. Meie põlispuude edetabelis leiduks vististi koht üle metsa kõrguvale Muraka raba Kaasiksaare kuusele. Rahvajutu järgi tahtnud Naarismaa Tiidu selle ladvas mängivat metsist maha lasta ning pidanud poolde kuuske üles ronima, et tinahaavlid linnuni ulatuksid. Mõõtsin kunagi sammudega maaslebavat ladvatiputa tüve ja sain pikkuseks 42 meetrit.

Ilmamuutuse näitaja

Üks talupojakultuuri tarkusi on jälgida kuuse okkalangust. Räägitakse ühest, kahest või kolmest okkalangusest. Kõige sagedasem on mööndus, et kui kuuseokas on lume peal, siis siitpeale kuu aja pärast on ta vee peal: saabub kevad.

Vaigusest kooritud kuuseoksast tehti baromeeter, rahvakeeli ilmamuutuse näitaja. Veel veerandsaja aasta eest hindas vanarahvas sellist usaldatavamaks kui poest tooduid. Tänavusuvine kirjeldus on 84-aastaselt Valter Rätsepalt Jõksi külast:

“Metsaservalt leiti ikka niisugune kuusk, millel pool on pehme säsiga ja pool on vaigurikas ja see, mis sealt välja saagiti, see pidi olema mõle- maid võrdselt, säsipuu ja lülipuu. Vaigukoht on niivõrd tihe, klaasjas kohe. Pikkus võeti umbes, kuidas keegi, nii poolteist meetrit. Niipalju kui mina olen näinud Eesti taludes, on ikka neljakandilised. Paksus nii 2,5 cm. Üks ots on tala otsa küljes, ja ülevalt tuleb laud alla – järgmise katusepaari juurest. Seal laua peal on ära näidatud: kuiv ilm, märg ilm... Kui oli kõva kõrgrõhkkond, siis hakkas niimoodi “mängima”. Kuival ajal “mängivad” kuuse oksad ka niimoodi. Lehtpuu ei “mängi”, sest tal ei ole vaiku. See oli siis räästa all ja näitas ilma ära. See oli see baromeeter siis vanasti. Aga see on kohalik ilm, ei ole kogu Eesti kohta.” (Kanepi, 1997)

Varjuandja

Et kuusk on varjutaluv puu, pole tal laasumisega kiiret. Metsa all kõndides märkame, et kuusikus on hämaram ja jahedam kui mujal. Läbi tihedate puuvõrade pääseb maapinnale vähem valgust, teinekord ei kasva niisuguse metsa all taimigi. Vihma eest varju otsime ikka paksukarvalise kuuse alt. Nii juhtub ka seletusmuistendis:

“Ükskord läks Jeesus suure vihma ajal läbi paksu metsa ja otsis puude all vihmavarju. Kõik puud aga tõmbasivad omad oksad tagasi ehk raputasid endid nii, et Jeesus veetilkadest läbimärjaks sai. Ainult kuusk laotas omad harud lahkelt kaitseks välja, mille all ta julgelt varjupaika leidis. Tänades läks ta sealt varjupaigast ära ja andis kuusele selle õnnistuse, et ta suvel ja talvel haljas pidi olema.” (Halliste, 1888)

Ometi ei peeta legendis õnnistuse saanud metsapuud kõige meeldivamaks puuliikide seas. Kui männimetsa puutüved otsekui hõõguvad päikesesoojusest, siis kuusikus kammitseb meeli tüvede ühtlaselt külm hallus. See on üks põhjusi, miks kuusik tundub sünge.

Surma puu

Saaremaal on meie kahe tavalisima puuliigi võrdluseks öeldud koguni: “Mänd on elu puu, kuusk on surma puu.” (Kihelkonna, 1948) Kuuluvad ju matusetalituse juurde nimelt kuused. Peeneks lõigutud kuuseokste puistamine lahkunu teele on vana komme, kuid see pole üldlevinud. Mõnel pool jälgiti hoolega, mis saab kadunu ärasaatmisel kahele poole väravat asetatud leinakuuskedest: “Kui kuused, mis tee otsa pantud, kui neist parempoolne enne ümber kukub, saab järgmine kord meestesurnut, kukub aga vasakpoolne, siis naistesurnut.” (Rõngu, 1978) Teisal ei jäetagi kuuski väravasse, vaid võetakse matuseauto peale; kiiresti koristatakse ka oksad teelt, muidu olevat peatselt ees uued matused. Leinakuuse ladva murdmine sümboliseerib nii elu katkemist kui ka leina. See võib anda teavet lahkunu isiku kohta: “Murti kuused ära (s.o. ladvad) nõnda, kuidas surm olli; lapsel ja üksikul mõlemad, paariinimestel, kudas nad altari ees seisid, mehel oma poolt ja naisel oma poolt, lesel mõlemad. See on üks surma märk, üks leina märk.” (Häädemeeste, 1952)

Riitused on täis tähendusi, kuid need tähendused ei püsi, vaid muutuvad ajapikku, saavad teiseks. Põhimõtteliselt on riituses olnud rohelus läbi aegade see, mis annab elujõudu, tõrjub eemale halva. Võib-olla püüti kaitsta surnu hinge kõigi ohtude eest tema teel varjuriiki. Kas ka meie esivanemad mõtlesid nii, seda me ei tea. Hilisema tähenduse järgi peab kuuse rohelus kaitset andma elavatele. Et surnu ei pääseks “koju käima”, peatub teel kirikaiale matuserong ja Ristimetsa kuuse- ja männitüvele lõigatakse rist. Nii toimitakse Võrumaal tänini, kuid ennekõike on see üks leina märk, tava, mis püsib, ehkki kunagised tähendused on unustuses.

Vastulauset matusekuuskede toomisele olen kuulnud vaid ühelt inimeselt, kellel on oma mõttelaad ja vaatenurk: “Kui mina siit ilmast lähen, miks peavad siis minema need noored puud. Minule ärge raiuge ühtegi kuuske.” Need on elupõlise metsamehe sõnad.

Jõulupuu

Aasta kõige pimedamal ajal süütame tuled ja toome tuppa rohelust, nii nagu valgete ööde aegu suve vastu võttes. Meie kodude jõulupuukomme ei ole teab kui vana. Siin on üks jõulumälestus 1895. aastast: “Olin nelja-viie-aastane, mäletan selgest, kui toodi meile tuppa edimene jõulukuusk. Väike kuusekene riputati nööriga lakke, kambrikene oli nõnda väike, mujal ruumi es ole. Kuuse külge seoti kandilisi suhkrutükikesi niidiga. Üks poolik jämedam küünal otsiti kapist, lõigati veel pooleks ja seoti okstele. See oligi kõik... Kuuseke oli me meelest kui ime, maailmatu ilus ja uudne. Ta oli mu sängi lähiksen, kui öösi ärani, siis siliti neid rohelisi oksakesi sängist käega ja kaesi esi hirmuga, et kas on iki alles siin. Kuuse vaigust lõhna, just selle edimese jõulukuuse lõhna tunnen viil praegu, sii ei läägi meelest.” (Karksi, 1969)

Tänapäeval näeme ehteis kuuske lasteaias, koolis, kirikus, kultuurimajas, kauplustes, asutustes, väljakutel, majakatustel. Kas ei lähe paljuks?

Selle üle on korduvalt mõtteid vahetatud, ja õigusega. Ühtedele tundub, et see on raiskamine: nendest puudest ei kasva enam kunagi palgipuid. Teiste arutluse lähtekoht on puu ise: miks peaksime hävitama nii palju elusid. Kolmandad seletavad oma lastele: jõulupuu on õnnelik, et osutus väljavalituks. Eriti õrnasüdamelistele tuleb hea mõte: korraldagem jõulukuuskede pidulik ärasaatmine, et meie lapsed saaksid sellega kuusele oma tänutunnet avaldada.

Ma ei ütle, et ärgu raiutagu jõulukuuski. Nad on meile olulised ja vajalikud. Inimene ongi niisugune - tavatseb näiteks teiste metsapuude vahelt välja saagida nimelt kuused, kui nende puit hinnas on.

Aga kas on vaja sisendada oma lastele, et ilulugemised vabastavad looduse kuninga süümetundest ülejäänud looduse ees?