Kurge kirvega ei püüaAivar Leito |
Aprillinumbris tutvustasime 1997. aasta lindu ennast, seda, mida me temast teame ja mida mitte (EL 1997, nr. 4). Sookurge on meil kaua ja üsna põhjalikult uuritud, kuid kaugeltki mitte kõigile küsimustele ei ole veel vastust leitud. Lisaks sellele vajab lindude levik ja arvukus ning populatsiooni seisund tervikuna pidevalt tähelepanu. Samuti ka sookure elupaigad, millest otseselt sõltub lindude ja liigi käekäik. Koostatud on sookure kaitsekorralduskava, kus on kokku võetud senine teave ja esitatud konkreetne uurimis- ja rakenduskava liigi seisundi jälgimiseks ning kaitseks. Oma osa on siin ka sookure kui tänavuse aasta linnu projektil. Milline oli sookure aasta?Kevad oli varajane ja esialgu paljulubav. Esimene soojalaine saabus juba
7. veebruaril ning kuu lõpp ja märtsi esimene pool olid tõeliselt
kevadised. Lumi sulas veebruari lõpuks ning jää läks
jõgedelt märtsi alguses. Kõik see toimus paar nädalat
varem kui tavaliselt. Kuid kured ei tõtanud ja esimesed linnud saabusid
märtsi keskel nagu viimastel aastatel tavaliselt. Ja neil oli õigus,
sest märtsi lõpus tuli külmalaine ning kevad jäi pikalt
vinduma. Lühikesed soojaperioodid olid vaid aprilli alguses, kuu keskel
ja lõpus. Esimene suvesoe saabus mai keskel, kuid siis läks
taas külmaks. Normi lähedale jõudis õhutemperatuur
alles juuni alguses ning suvi kujunes kohati liigagi kuumaks. 1997. aasta linnu projektProjekti eesmärk on teha kindlaks sookure kohaliku asurkonna arvukus
ja levik ning asustustihedus. Töö on planeeritud kolmele aastale.
Sel aastal tehti loendusi kuuel välja valitud esindusalal ning mitmetel
soodel seoses rabalinnustiku seire projektiga. Kokku loendati sookurgi rohkem
kui tuhandel ruutkilomeetril talle sobivates ja ka mittesobivates elupaikades.
Selgus, et kurgi oli tõepoolest palju, kuid asustustihedus oli väga
erinev, kõikudes vahemikus 5–25 paari sajal ruutkilomeetril.
Kõige tihedama asustusega olid mõned Saaremaa ja Lääne-Eesti
rannikujärvede ning väikesoode piirkonnad. Hõredamalt oli
kurgi metsamassiivides ja kultuurmaastikus, kus pole looduslikke märgalasid.
Et valdavalt loendati asustatud pesitsusterritooriume, see tähendab
pesapaiku, kus kurepaar häälitses, mitte aga asustatud pesi, siis
jäi enamasti selgusetuks nii pesade arv kui ka pesitsus- edukus. Siiski
tehti mitmetel aladel ka hilisemaid vaatlusi ning selgus, et ligikaudu pooled
kurepaarid sel aastal tegelikult ei pesitsenud. Kindlasti oli nende hulgas
palju noori paare, kes alles hõivasid või hoidsid oma pesitsusterritooriumi,
kuid oli ka vanu paare, kes pesitsema ei asunudki. Igatahes oli edukaid
paare üsna vähe ja pesit- susedukus väike. Kui palju oli
aga Eestis üldse asustatud territooriume ja kui suur osa kurepaaridest
pesitses? Esialgsete arvukushinnangute järgi oli meil 1997. aastal
ligikaudu tuhat paari sookurgi, kellest tegelikult pesitses ligi viissada
paari. hakata kurepoegi märgistama värviliste jalarõngastega.Et pisut väljaõpet saada ja rõngad ära tuua,
tuli sõita Saksamaale. 16.–23. juunini toimus seal Karowis,
Nossentiner/Schwinzer Heide looduspargis rahvusvaheline seminar, et õppida
sookurepoegi püüdma ja märgistama jalarõngaste ning
raadiosaatjatega. Kohal olid Balti riikide ja Poola sookure koordinaatorid
ning Saksamaa ja Hispaania spetsialistid. Seminari initsiaator ja läbiviija
oli Saksamaa sookure informatsioonikeskus ning toetaja Lufthansa ja Saksamaa
looduskaitseühing (NABU). Viie päevaga püüdsime ja märgistasime
19 sookurepoega. Kõik pojad mõõdeti ja kaaluti ning
võeti vereproov DNA-uuringuteks ja lindude sugulussuhete selgitamiseks.
Seminar läks korda, kaasa tõin kuus värviliste rõngaste
komplekti. Tundus küll, et kuus komplekti on liiga vähe ja neid
jätkub vaid mõneks päevaks. Alles hiljem selgus, et kurepüük
pole Eestis kaugeltki nii lihtne kui Saksamaal. kurge kirvega ei püüa.See kõnekäänd osutus vägagi asjakohaseks. Alustasin
otsinguid juuli alguses, kui kurepojad pidid olema ühe kuu vanused
ja koos vanematega pesitsuspaiga naabruse niidetud heinamaadele toituma
tulema. Nii oli see igatahes Saksamaal, kus me peaaegu kõik kured
just põldudelt püüdsime. Neljanädalased pojad on rõngastamiseks
küll veel liiga väikesed, kuid pesakonna asukoha selgitamiseks
on see parim aeg. “Rõngastamisküpsed” on kurepojad
umbes viie nädala vanuselt, parim iga on 6–7 nädalat. Muidugi
võib püüda ka vanemaid poegi, aga siis on nad juba niivõrd
kiired ja vastupidavad, et vaid väledaimad jooksjad suudavad neid tabada. Kurepered ei ilmunud oma tavapäras- tesse paikadesseÜks kurepoeg õnnestus lõpuks tabada Mullutu lahe äärest Saaremaal ja teine väikeselt metsaheinamaalt Nõva lähistel Loode-Eestis. Mujal jäid kured sel aastal püüdmata ja neli rõngast järgmist aastat ootama. Mis tingis nii viletsa kurepüügi?Küllap neid põhjusi oli mitu ja kõiki ei oskagi välja
tuua. Üks asjaolu oli kindlasti see, et tegemist oli alles esimese
tõsisema kurepüügiga ning kogemusi oli vähe. Üksikuid
kurepoegi on meil küll varemgi püütud ja rõngastatud,
kuid seda vaid õnneliku juhusena. Teiseks oli sookure pesitsemine
sel aastal tõesti tavapärasest pisut erinev. Miks näiteks
poegadega pesakonnad põldudele ei tulnud? Üks põhjus
võis olla põuane suvi, mistõttu kraavid jäid veeta
ja kurepoegadel polnud juua. Igatahes Hiiumaal olid juuli keskel kraavid
ja kohati isegi jõed täiesti kuivad. Nii pidid kured oma pojad
mujale viima, näiteks mere või rannikujärvede äärde.
Seda kinnitavad ka kohalike elanike tähelepanekud Lahemaalt, Hiiu-
ja Saaremaalt. |