Kurge kirvega ei püüa

Aivar Leito

Aprillinumbris tutvustasime 1997. aasta lindu ennast, seda, mida me temast teame ja mida mitte (EL 1997, nr. 4). Sookurge on meil kaua ja üsna põhjalikult uuritud, kuid kaugeltki mitte kõigile küsimustele ei ole veel vastust leitud. Lisaks sellele vajab lindude levik ja arvukus ning populatsiooni seisund tervikuna pidevalt tähelepanu. Samuti ka sookure elupaigad, millest otseselt sõltub lindude ja liigi käekäik. Koostatud on sookure kaitsekorralduskava, kus on kokku võetud senine teave ja esitatud konkreetne uurimis- ja rakenduskava liigi seisundi jälgimiseks ning kaitseks. Oma osa on siin ka sookure kui tänavuse aasta linnu projektil.

Milline oli sookure aasta?

Kevad oli varajane ja esialgu paljulubav. Esimene soojalaine saabus juba 7. veebruaril ning kuu lõpp ja märtsi esimene pool olid tõeliselt kevadised. Lumi sulas veebruari lõpuks ning jää läks jõgedelt märtsi alguses. Kõik see toimus paar nädalat varem kui tavaliselt. Kuid kured ei tõtanud ja esimesed linnud saabusid märtsi keskel nagu viimastel aastatel tavaliselt. Ja neil oli õigus, sest märtsi lõpus tuli külmalaine ning kevad jäi pikalt vinduma. Lühikesed soojaperioodid olid vaid aprilli alguses, kuu keskel ja lõpus. Esimene suvesoe saabus mai keskel, kuid siis läks taas külmaks. Normi lähedale jõudis õhutemperatuur alles juuni alguses ning suvi kujunes kohati liigagi kuumaks.
Nagu hiljem selgus, avaldas külm kevad ja põuane suvi mõju ka kurgede pesitsusele. Kui esimesed kured saabusid juba märtsis, siis põhiosa kohalikest lindudest jõudis kohale aprilli alguses. Tulek oli märkamatu ja linnud püsisid oma pesitsuspaikades. Põldudel võis neid vaid harva toitumas näha. Hoolimata külmast ja lumesadudest asusid kured aprilli keskpaiku pesitsema. Esimesed munad olid pesas juba 20. aprillil, kuid täiskurn alles aprilli lõpus või mai alguses. Munemisperiood hilines tavalisega võrreldes mitme päeva võrra. Ometi tuli kõikjalt teateid, et kurgi on palju ja kõik varem teadaolevad pesapaigad asustatud.

1997. aasta linnu projekt

Projekti eesmärk on teha kindlaks sookure kohaliku asurkonna arvukus ja levik ning asustustihedus. Töö on planeeritud kolmele aastale. Sel aastal tehti loendusi kuuel välja valitud esindusalal ning mitmetel soodel seoses rabalinnustiku seire projektiga. Kokku loendati sookurgi rohkem kui tuhandel ruutkilomeetril talle sobivates ja ka mittesobivates elupaikades. Selgus, et kurgi oli tõepoolest palju, kuid asustustihedus oli väga erinev, kõikudes vahemikus 5–25 paari sajal ruutkilomeetril. Kõige tihedama asustusega olid mõned Saaremaa ja Lääne-Eesti rannikujärvede ning väikesoode piirkonnad. Hõredamalt oli kurgi metsamassiivides ja kultuurmaastikus, kus pole looduslikke märgalasid. Et valdavalt loendati asustatud pesitsusterritooriume, see tähendab pesapaiku, kus kurepaar häälitses, mitte aga asustatud pesi, siis jäi enamasti selgusetuks nii pesade arv kui ka pesitsus- edukus. Siiski tehti mitmetel aladel ka hilisemaid vaatlusi ning selgus, et ligikaudu pooled kurepaarid sel aastal tegelikult ei pesitsenud. Kindlasti oli nende hulgas palju noori paare, kes alles hõivasid või hoidsid oma pesitsusterritooriumi, kuid oli ka vanu paare, kes pesitsema ei asunudki. Igatahes oli edukaid paare üsna vähe ja pesit- susedukus väike. Kui palju oli aga Eestis üldse asustatud territooriume ja kui suur osa kurepaaridest pesitses? Esialgsete arvukushinnangute järgi oli meil 1997. aastal ligikaudu tuhat paari sookurgi, kellest tegelikult pesitses ligi viissada paari.
Esimesi kurepoegi nähti mai lõpus. Kuid mitmete vaatlejate andmeil oli koorumine hiline ja poegadega pesakondi raske leida. See oli halb märk, sest plaanis oli

hakata kurepoegi märgistama värviliste jalarõngastega.

Et pisut väljaõpet saada ja rõngad ära tuua, tuli sõita Saksamaale. 16.–23. juunini toimus seal Karowis, Nossentiner/Schwinzer Heide looduspargis rahvusvaheline seminar, et õppida sookurepoegi püüdma ja märgistama jalarõngaste ning raadiosaatjatega. Kohal olid Balti riikide ja Poola sookure koordinaatorid ning Saksamaa ja Hispaania spetsialistid. Seminari initsiaator ja läbiviija oli Saksamaa sookure informatsioonikeskus ning toetaja Lufthansa ja Saksamaa looduskaitseühing (NABU). Viie päevaga püüdsime ja märgistasime 19 sookurepoega. Kõik pojad mõõdeti ja kaaluti ning võeti vereproov DNA-uuringuteks ja lindude sugulussuhete selgitamiseks. Seminar läks korda, kaasa tõin kuus värviliste rõngaste komplekti. Tundus küll, et kuus komplekti on liiga vähe ja neid jätkub vaid mõneks päevaks. Alles hiljem selgus, et kurepüük pole Eestis kaugeltki nii lihtne kui Saksamaal.
Pärast jaanipäeva olin taas kodus, täis indu kurgi püüda. Eesti ornitoloogiaühingu esimestel suvepäevadel Valgemetsas rääkisin Saksamaa kogemustest ning juhendasin huvilisi. Seejärel jagasime rõngad nelja püügirühma vahel ära. Kõik tundus lihtne ja selge ning kurepojad juba niisama hästi kui käes. Kuid ega asjata öelda, et

kurge kirvega ei püüa.

See kõnekäänd osutus vägagi asjakohaseks. Alustasin otsinguid juuli alguses, kui kurepojad pidid olema ühe kuu vanused ja koos vanematega pesitsuspaiga naabruse niidetud heinamaadele toituma tulema. Nii oli see igatahes Saksamaal, kus me peaaegu kõik kured just põldudelt püüdsime. Neljanädalased pojad on rõngastamiseks küll veel liiga väikesed, kuid pesakonna asukoha selgitamiseks on see parim aeg. “Rõngastamisküpsed” on kurepojad umbes viie nädala vanuselt, parim iga on 6–7 nädalat. Muidugi võib püüda ka vanemaid poegi, aga siis on nad juba niivõrd kiired ja vastupidavad, et vaid väledaimad jooksjad suudavad neid tabada.
Käisin parimates sookure pesitsuspaikades Jõgeva-, Tartu-, Hiiu- ja Põlvamaal, kuid ei leidnud ühtegi kureperet. Seevastu poegadeta paare võis sageli näha nii niidetud heinamaadel kui ka põldudel. Ka väiksemad suvilindude salgad ei olnud haruldased. Teisedki kurepüüdjad kurtsid sama.

Kurepered ei ilmunud oma tavapäras- tesse paikadesse

Üks kurepoeg õnnestus lõpuks tabada Mullutu lahe äärest Saaremaal ja teine väikeselt metsaheinamaalt Nõva lähistel Loode-Eestis. Mujal jäid kured sel aastal püüdmata ja neli rõngast järgmist aastat ootama.

Mis tingis nii viletsa kurepüügi?

Küllap neid põhjusi oli mitu ja kõiki ei oskagi välja tuua. Üks asjaolu oli kindlasti see, et tegemist oli alles esimese tõsisema kurepüügiga ning kogemusi oli vähe. Üksikuid kurepoegi on meil küll varemgi püütud ja rõngastatud, kuid seda vaid õnneliku juhusena. Teiseks oli sookure pesitsemine sel aastal tõesti tavapärasest pisut erinev. Miks näiteks poegadega pesakonnad põldudele ei tulnud? Üks põhjus võis olla põuane suvi, mistõttu kraavid jäid veeta ja kurepoegadel polnud juua. Igatahes Hiiumaal olid juuli keskel kraavid ja kohati isegi jõed täiesti kuivad. Nii pidid kured oma pojad mujale viima, näiteks mere või rannikujärvede äärde. Seda kinnitavad ka kohalike elanike tähelepanekud Lahemaalt, Hiiu- ja Saaremaalt.
Selline oli sookureaasta kevad ja suvi, vähemalt allakirjutanu pilgu läbi. Artikli kirjutamise ajal, augusti teisel poolel, olid ilmad veel suviselt soojad ja rändekured saabumata. Kuid varasem teravili oli võetud ja põllud kurgede tulekuks valmis. Milline oli kureaasta sügis, sellest juba järgmine kord järgmisel aastal.