Kuidas loendada suurkiskjaid?

Harri Valdmann

Eesti suurkiskjate (pruunkaru, hunt, ilves) arvukus on asjaomastes ringkondades vaidlus- objektiks olnud juba pikemat aega. Et tegemist on jahiloomadega, siis tulevad andmed nende arvukuse kohta enamasti jahindusorganisatsioonidelt. Seetõttu on andmed tihti väga vastuolulised, sisaldades ühtlasi jahimeeste endi suhtumist, võib-olla ka soove ja mälestusi. Niisugused arvukuse hinnangud ei ühti küttimisandmetega.

Lahknevuste peamine põhjus on asjaolu, et suurkiskjatel on väga suured kodupiirkonnad, mis haaravad mitut jahipiirkonda. Oma territooriumil tegutsedes jätavad kiskjad jälgi mitmesse jahipiirkonda ja nii loetakse ühed ja samad loomad omadeks kõikjal. Seepärast ületab saadud arvukus tegeliku kaks-kolm korda.

On selge, et selline loenduse täpsus pole nende liikide puhul piisav. Ent need ulukiliigid on mitmest aspektist üsna olulised, olles tihti ka rahvuslik uhkus. Nagu kiskjatel ikka, on karudel, huntidel ja ilvestel täita omad vastuolulised rollid kooslustes, sealjuures ristuvad nende huvid tihti ka inimese omadega... Sellest tulenevalt on keskkonnaministeerium juba teist aastat tellinud suurkiskjate seiretöid, mille teostamise eest on hoolt kandnud autor koos kaastöölistega (Arnold Looga, Ott Koppa ja osaliselt ka Gisela Kluth Bremeni ülikoolist).

Tegelikult hakkasime hundi toitumist uurima juba kolm aastat tagasi, keskendudes ekskremendianalüüsile. Oma uuringute tulemustest oleme teavitanud ajalehe Jahimees kaudu üsna põhjalikult ka Eesti jahimehi, valminud on kaks ülikooli lõputööd. Seetõttu on hundi toitumise kohta Eestis ülevaade üsna hea, mida ei saa aga öelda ilvese ja karu kohta.

Meie uurimuste põhjal võib väita, et hundi kisklusel on olnud üsna oluline roll metskitsede ja metssigade arvukuse vähenemises. Huntide vähenedes asendavad neid edukalt aga hulkuvad koerad. Mõistagi on sõraliste arvukuse languses suur osa olnud ka kahejalgsetel.

Huvitav küsimus on huntide migratsioon, eriti muidugi üle idapiiri, aga ka Lätist. Teatavasti on Venemaa loonud Eestimaa idapiiril piiritsooni laiusega 8-9 km ja seal valitseb kaitsereiim, kus lubatakse ainult väga piiratud jahipidamist. See loob seal kõik eeldused huntide vabaks tegutsemiseks, sealhulgas ka Eestisse tulekuks. Peipsi kalamehed on sageli näinud üle jää tulevaid hunte. Ülevaadet sisserändajate arvust on küllalt raske saada, samas võib ka vastupidine liikumine aset leida.

Jahimehed eristavad äsja Venemaalt tulnud hunte nende “lolluse” järgi: Vene hundid kardavad veel hundilippe. Eesti hallivatimehed, ”koolitatud” hundid, neid harilikult ei karda, sest nad on õppust võtnud.

Edasi aga seirest. Kõige parem, ent samas kõige kallim suurkiskjate seire meetod on üldtunnustatud radiotelemeetriline meetod. Isendid varustatakse raadiokaelustega: nii saab kindlaks teha karja või isendi kodupiirkonna suuruse, mis ongi loenduse võtmeküsimus. Tavaliseks rutiinseks loenduseks on meetod liiga kallis ja meile on see esialgu kättesaamatu. Seetõttu oleme seirega tegelnud kolmes suunas:

1. Oleme püüdnud luua asjatundjate-vaatlejate võrku, osalt on see ka õnnestunud. (Soomes on selline vaatlusvõrk karu seire põhimeetod.)

2. Üritame leida suurkiskjate asustustiheduse indeksit. Hundi puhul paistab selleks sobivat nende püsivates elupaikades maha pandud marsruutidelt kevaditi kogutud ekskrementide arv. Nendeks marsruutideks sobivad väga hästi kindlad metsateed.

3. Talviti korraldame sobivates lumeoludes jäljeloendusi. Et saada häid tulemusi, on vaja värskelt sadanud lund, vastasel juhul viga suureneb.

Nagu arvata, erines meie hinnang huntide ja ilveste arvukuse kohta oluliselt jahimeeste poolt antust. Meie andmetel oli aasta alguses Eestis ligikaudu 160 hunti ning 250 ilvest. Kahjuks ei suutnud me esimesel aastal hinnata karu arvukust.

Olles saanud enam-vähem usutavad andmed suurkiskjate arvukuse kohta, tekib küsimus, kas neid on vähe, palju või parasjagu. Enim puudutab see muidugi hunti, sest inimestel on kõige rohkem konflikte just huntidega. Seetõttu on avalik arvamus meelestatud hundi vastu märksa vaenulikumalt kui näiteks karu ja ilvese vastu.

Bioloogia seisukohalt on selge, et hundi ja ilvese kisklus piirab nende saakloomade populatsioonide kasvu, kuid nende paljuräägitud sanitariroll ilmneb alles saakloomade suure asustustiheduse juures. Praegu on sõraliste asustustihedus Eestis küllalt väike (see on omaette teema).

Vaatame, mis juhtub siis, kui kiskjaid (näiteks hunti) ei kütitaks. Siis oleks asjade käik järgmine: kõigepealt hakkaks saakloomade (peamiselt metskitsede ja metssigade) arvukus püsivalt langema, stabiliseerudes mingil väga madalal tasemel. Edasi tugevneks kiskluse surve ka põdrale ja neid jääks järele suhteliselt vähe. Seejärel tuleks kiskjatel asuda koduloomi murdma. Alles siis reageerivad kiskjad iseenese arvu vähendamisega antud piirkonnas, kas suurendades suremust või migreerudes.

Et saada püsivat saaki, püüab inimene loomapopulatsioone majandades vähendada tsüklilisuse ilminguid. Iseasi, kas tal see õnnestub. Seetõttu lastaksegi osa kiskjaid maha, et looduslikke protsesse ennetada või nende mõju pehmendada. On selge, et sõraliste väike arvukus ei rahulda inimest ei majanduslikust ega ka esteetilisest seisukohast ja on ohusignaal.

Raske on öelda, kui palju peaks Eestis suurkiskjaid olema, arvatakse, et 50 hundist piisab. Ilmselt tuleb selle arvuga nõustuda, sest Eestist territooriumilt palju suuremates maades - Soomes ja Rootsis - on umbes niisama palju hunte. Pealegi ei ole hunt ei maailmas ega ka Eestis kuigivõrd ohustatud liik, pigem vastupidi.

Mis puutub ilvese arvukusse, siis mitmel pool Eestis arvavad jahimehed neid olevat liiga palju. Minu meelest tuleks kõigepealt ilvese (ka karu) toitumise ja sigimise kohta koguda piisavalt materjali ning alles siis teha järeldusi.

Senise loendussüsteemi puudustest on asjaomastes ringkondades palju juttu tehtud, on püütud üht-teist ära teha ja ongi tehtud, kuid tervikuna on see siiski ebarahuldav. Arvan, et tuleks üle võtta meie põhjanaabrite soomlaste kogemus - rakendada ulukikolmnurki.