Kihtsajupilved

Milvi Jürissaar

Vihma küll valab ja pilvede vinas
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.

(A. Alle)

Need read August Alle “Eesti pastoraalist” on tuntud küllap igale vanema põlve eestlasele. Nad manavad silme ette päevad, mil taevas on kaetud paksude madalate tinahallide pilvedega, puhub külm ja vinge tuul. Ja nagu ütleb laulusalm, sajab peaaegu vahetpidamata, kord tihedamini, kord nõrgemini. Niisuguseid vihmapilvi nimetatakse kihtsajupilvedeks, nende ladinakeelne nimetus on NIMBOSTRATUS (Ns). Sajud kihtsajupilvedest on pikaajalised laussajud, nad võivad kesta mõnest tunnist kahe-kolme ööpäevani, erandjuhtudel rohkemgi. Nimbostratus on üks kolmest alumise kihi pilvede põhiliigist.

Kihtsajupilvede teke ja ehitus

Nende pilvede teke on seotud tsüklonites liikuvate eri omadustega õhumassidega. Seejuures lahutavad õhumasse atmosfäärifrondid.

Kihtsajupilved ilmuvad sooja frondi ees ja I liiki (aeglaselt liikuva) külma frondi taga (joonis). Nad algavad juba 300-400 km kaugusel sooja frondi ees ja liiguvad mitmesaja, mõnikord isegi tuhande kilomeetri pikkuse pilvevallina, ulatudes sügavuti tsükloni keskkohani. Aeglaselt liikuva külma frondi puhul paikneb sajuala frondi taga 100-200 km laiuselt; sajuvöönd on harilikult lühem ja nõrgem kui sooja frondi oma. Nõrgemal kujul võivad kihtsajupilved esineda ka oklusioonifrontidel (külma ja sooja frondi ühinemisel tekkiv front).

Kihtsajupilvede ulatus kõrgusse on 3000-5000 m, sest nad kasvavad kokku keskmise kihi pilvedega. Ülemise ja keskmise kihi pilvede vahel võivad olla pilvedeta vahekihid. Harilikult on kogu see pilvemass ühtlaselt tumehall või sinakas, mõnikord omandab ka kollaka jume. Pilti ilmestavad ainult üksikud tumedamad viirud või murrujooned (foto).

Sooja frondi kihtsajupilvede alumine piir algab 2000-1800 m kõrguselt ja alaneb pidevalt koos sooja frondi laskumisega. Kohas, kus sooja frondi pind lõikub maapinnaga, on pilvede alumine piir 100-200 m vahel, mõnikord isegi madalamal.

Sageli ripuvad siin pilvede põhikihi all tumedad rebenenud servadega pilvetükid, mida nimetatakse rebenenud sajupilvedeks - FRACTONIMBUS (Frnb). Rebenenud sajupilved ise vihma ei anna, kuid nad võivad kaasneda kõikide pilveliikidega, kust tuleb sadu. Kihtsajupilved koosnevad enamasti alumises osas veepiiskadest, nullkraadisest isotermist kõrgemal veepiiskade ja lumehelveste segust.

Kas vihma, lörtsi või lund

Olenevalt aastaajast sajab kihtsajupilvedest kas vihma, lörtsi või lund. Kuid on veel üks omapärane sademete liik - jäävihm. Jäävihma sajab hilissügisel, talvel või varakevadel, siis kui pärast külmaperioodi hakkab minema soojemaks, st. läheneb soe front. Vihmapiisad, mis langevad kihtsajupilvedest läbi külma õhu maapinna suunas, hakkavad külmuma. Mõnikord jõuab sellel teekonnal külmuda ainult veepiisa pealmine kiht, südamikus säilib vesi. Kui niisugune kuulike põrkub vastu maad, läheb ta katki ja järele jäävad pähklikoori meenutavad jäätükid. Koos jääteradega langevad allajahtunud olekus veepiisad. Säärased piisad külmuvad esemetel ja maapinnal. Telefonitraatidele, puuokstele, rohukõrtele tekib jääkiht, mida nimetatakse jäiteks. Kui jääkiht on moodustunud maapinnale, kujutab see endast kiilasjääd. Harva on jäävihm nii tihe, et maapinnale tekib läbipaistvatest jääteradest kate, mis on väga libe.Vahel juhtub siiski ka, et jäävihm kaasneb külma frondiga.

Meteoroloogid tunnevad jäävihma tihti ära juba üksnes kuulmise järgi. Nimelt saadab jääterade langemist omapärane sahisev-krabisev-sisisev heli.

Kihtsajupilvedega seotud laussadude intensiivsus varieerub suuresti. Tavaliselt püsib sademete hulk 5- 15 mm piires, 20 mm on juba tugev sadu. Ent on registreeritud sadusid, mille puhul sajuvee hulk on üle 50 mm. Rikkalikuma saju toovad need tsüklonid, mille soe sektor on täidetud lämbe ja niiske troopilise õhuga.

Lõunatsüklonid ja nende toodud sadu

Lõunatsüklonid tekivad Vahemere, Musta mere, Kaspia mere piirkonnas ja nende soojas sektoris paikneb troopiline õhk. Kui säärase tsükloni tagalasse hakkab voolama jahedam ja kuivem õhk, mis sooja õhu kõrgematesse kihtidesse tõrjub, on tugevad sajud tagatud. Põhjus on selles, et tõusvas soojas õhus vabaneb niiskuse kondenseerumisel hulk soojusenergiat, mille arvel võivad kihtsajupilvede sees areneda rünksajupilved - Cumulonimbus. Kui niisugune lõunatsüklon jõuab Hispaania, Prantsusmaa või Itaalia rannikult Kesk-Euroopasse, hakkab ta okludeeruma (talle jõuab tagant järele kiiremini liikuv külm front, frondid liituvad). Ringiga voolab sooja frondi tagalasse niisiis kiiresti suurel hulgal Põhjamerelt ja Skandinaaviast tulnud jahedamat ja kuivemat õhku. See külmem õhk tõrjub sooja ja niiske õhu hooga üles. Tagajärjeks on tugevad sajud koos äikesega. Mõnikord jõuavad lõunatsüklonid üsna aktiivsetena Baltimaadeni ja Venemaa Leningradi oblastini. Siis saame meiegi tunda, mis tähendab paduvihm. Vanemad inimesed mäletavad sadu 9.-10. augustil 1978. aastal (vt. EL 1979, nr. 8). Tol korral jõudis Eestini Lõuna-Prantsusmaal Marseille’ lähedal moodustunud lõunatsüklon. See tsüklon tõi Lõuna-Eestisse väga tugeva saju. Tartumaal kõikus sademete hulk 60-100 mm-ni. Tartu linnas oli üle ujutatud osa Raatuse (1. Mai), Uuest ja Paju tänavast. Tõsi, üleujutuse teket soodustas paar lisategurit. Esiteks, Ülejõel asuvalt Raadi lennuväljalt (siis sõjaväe lennuväljalt) pumbati sajuvesi linna kanalisatsiooni. Vananenud ja kohati umbes kanalisatsioonitorustik aga ei suutnud kogu veemassi jõkke toimetada.

Teiseks, mõni aeg varem tõsteti Pika tänava pinda ja rajati jõe äärde soojatorustiku kohale kõrgendatud kõnnitee. Need kaks asja toimisid tammidena ja takistasid vihmavee pääsu jõkke mööda maapinda.

Ka selle aasta 15.-18. juunini tõi lõunatsüklon Eestisse tugeva saju. Tartu hüdroloogiajaama andmetel sadas Räpinas nende nelja päeva jooksul üle 180 mm, Himmistes (Võrumaa) 16.-17. juunil 93 mm. Tartu lennujaama territooriumil Ülenurmes mõõdeti 15.-18. juunini 72,2 mm. Lõuna-Eesti jõgede veetase tõusis kohati üle kolme meetri. Natuke hiljem, juulikuu algul tõid lõunatsüklonid Kesk-Euroopasse tohutu hulga sademeid. Saksa meteoroloogide arvestuse kohaselt langes juuli esimesel dekaadil nelja ja poole päevaga iga ruutmeetri kohta 500 liitrit vett, mis sisuliselt võrdub aastase sademete hulgaga. Tekkisid üleujutused Tšehhimaal, Austrias, Poolas, Saksamaal. Vihmasajud jätkusid kogu juulikuu ja üleujutus laienes kõige rohkem Oderi ja tema lisajõgede vesikonnas. Tuhanded inimesed olid sunnitud maha jätma oma kodud, tulvavesi hävitas saagi sadadel tuhandetel hektaritel. Kõige kurvem oli see, et loodusõnnetuse tõttu kaotas elu üle saja inimese.