Ühe linnu lugu

Kadri Niinsalu

Ühel 1991. aasta vihmasel juunipäeval otsustasin metsa vahele jalutama minna. Vaevalt jõudsin väravast väljuda, kui ma tee peal linnupoega nägin. Tee ääres kasvab suur kuusk ning ta kükitas selle all. Linnuhakatis oli väga väike ja udusulis. Mul polnud aimugi, kust ta sinna sattuda võis. Kui ta puu otsast alla kukkunud oleks, peaks kusagil pesa näha olema, aga isegi rüüstatud pesast polnud mingit märki. Nii ma siis otsustasingi orvu enda hoole alla võtta.

Linnupoeg oli nii väike, et ma ei osanud temaga esialgu midagi peale hakata. Alustuseks viisin ma ta tuppa ja panin väikese korvi sisse, mille vooderdasin vatiini ja riidega. Orvuke oli läbimärg, üleni kuum ja loid. Ma eriti ei uskunudki, et ta ellu jääb. Sooja saamiseks asetasin korvi kamina kõrvale ning linnupoeg jäi kohe magama.

Järgmisel hommikul, see oli kella viie paiku, läksin korvi juurde ja vaatasin, mis mu hoolealune teeb. Mind nähes hakkas ta suu ammuli valjult piiksuma. Kõht oli vaesekesel tühi. Kiiruga haarasin saiatüki ja leotasin piima sees pehmeks massiks. Panin selle ta ette, ent linnupojuke piiksus edasi. Siis ma taipasin, et toit tuleb talle tükkhaaval kurku suruda. Et söötmist hõlbustada, panin saiakuulikesed tiku otsa. Näljane linnuke sõi kohutavalt palju. Hiljem andsin talle keedetud munakollase, piima ja hakitud tilli segu ning kaerahelbeid ja saia. Senikaua, kui linnupoeg veel lennata ei osanud, hoidsin ma teda öösiti vanas papagoipuuri tehispesas. Õhtuti ei tahtnud ta kuidagi magama jääda, talle meeldis mu peopesas uinuda ja alles siis lasi end pessa asetada.

Aeg läks edasi, linnu suled kasvasid iga päevaga ja ta hakkas lendamist harjutama. Alguses ei tulnud see sugugi välja. Mitmel korral maandus ta õnnetult, jõudmata oma sihtkohta. Kui lendamine lõpuks selgeks sai, viisin ta õue. Tipsu istus õla peal ja uuris kõiki kohti, kus me käisime. Hiljem lendas ta juba ise vabalt ringi, käis puuris söömas, joomas ja ööseks tuli tuppa ööbima, samuti oli ta vihmastel päevadel toas. Kui lindu polnud parajasti nähtaval, sai ta asukoha teada vilistamisega või nime hüüdmisega.

Linnupoja toitumisharjumused olid samuti huvitavad: iga söögikorra ajal lendas Tipsu lauale ja nokkis kõike, mis vähegi alla läks. Ta tuli isegi taldriku äärele ja vaatas, ehk on seal midagi maitsvamat. Naljakas oli vaadata, kuidas ta mööda lauda ringi käis.

Paistis, et Tipsu ei tahagi meie juurest ära minna. Sügisel, kui me linna läksime, kohanes ta seal väga kiiresti ning leidis endale uued lemmikpaigad. Magama hakkas ta laelambi otsas. Peaaegu igal hommikul äratas ta isiklikult pereliikmed üles, istudes nende näo peale. Suurema osa oma ajast veetis ta maas nokitsedes, pidevalt tuli valvel olla, et talle peale ei astuks.

Nii kestis see kaks aastat. Ühel veebruaripäeval koolist tulles avastasin, et lindu pole enam. Suurest uudishimust oli ta aknapraost välja pugenud ja enam ma teda ei näinudki.

Alles mõned aastad hiljem leidsin ühest linnuraamatust Tipsu suguvenna pildi – selgus, et olin talvikese üles kasvatanud.