Huntidest ja tontidest

Tiit Randveer

Järgneva artikli kirjutasin algsel kujul juba kevadel vastuseks ühele Postimehes ilmunud kirjatööle, aga siis jäi ta koos mitme sama suunitlusega artikliga avaldamata. Seda mitmel põhjusel, millest olulisim oli idee koondada jahindust ja iseäranis hundijahti käsitlevad artiklid kokku ühte temaatilisse Eesti Looduse numbrisse. Eelmainitud ajaleheartikli pealkirjas lubab autor rääkida huntide kaitsest, mis iseenesest on huvitav teema. Paraku puudutatakse seda teemat vaid möödaminnes ja selle asemel võtab autor nuhelda jahimehi, kes rentnikena ulukeid ehk rahva vara ja uhkust kasutavad. Artikkel lõpeb lausega: “Miks võib üks liik otsustada teiste liikide hävitamise üle?” Küllap autor mõtles nii ränki otsuseid langetava liigi all inimest ehk Homo sapiens’i. Kujutlus näiteks üle ilma kokku tulevatest hiirtest, kes ühiselt otsustavad kassi kui liigi maa pealt hävitada, tundub vähemalt naljakana ja vaevalt, et seda niiviisi mõeldi. Aga mõtlemisviise on mitmesuguseid.

Tegelikult ei saa inimest tema vaadete pärast süüdistada. Kui ta oma teadmistest ja kogemustest lähtudes arvab nii, nagu ta arvab, siis on tal selleks täielik õigus ning eetilisel (ja kirjaoskajal) inimesel tasub oma vaateid ka laiemalt tutvustada. Selles osas pole mul kritiseeritava artikli autorile küll midagi ette heita. Ometi tundsin ma vajadust talle vastu vaielda, nii et ka teised sellest osa saaksid. Põhjuseks on kartus, et Postimehe artikkel desinformeeris lugejat. Kui lugeja pole asjatundja – ja ega ta enamasti olegi –, siis võis tal loetu põhjal jääda mulje, et meil elutsevate ulukiliikide või vähemalt neist ühe osa eksistents on mingil määral ohustatud ja et selles on süüdi jahimehed. Sellele tõsisele süüdistusele on vaja vastu vaielda ja seda ma üritangi järgnevalt teha.

Kõigepealt lühidalt sellest, mis seos on jahindusel ja huntide kaitsel mööda Euroopat kõndiva tondiga. Selle punase tondiga, millele viitab moto, ei olegi otsest seost, kaudne aga küll. Teatavasti käib praegu samu radu juba uus koletis: eelmisega oma olemuselt pisut sarnane, aga värvuselt teistsugune, nimelt roheline. Mis puutub kommunismiideesse ehk punasesse tonti – nagu klassik seda tavatses nimetada –, mis kuulutab inimkonna kogutud rikkuse võrdset jaotamist, siis sel on või vähemalt oli, oma veetlus. Nagu teada, katse neid ideid praktikasse viia siiski, pehmelt öeldes, ebaõnnestus. Ideoloogia oli väär ega kajastanud adekvaatselt tegelikkust. See, et rünnati Talvepaleed, aga mitte Kapitooliumi, on vist loogiline. Pinnase punaseks ekstremismiks lõi suurema osa Venemaa elanike vaesus ja lollus. Ka rohelise ekstremismi baasiks näib olevat vaesus, aga mitte ühiskonna, vaid ümbritseva looduskeskkonna vaesus ja sellest tulenev inimeste meelelaad. Roheline mõtteviis on meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus ning ma arvan seda täiesti tõsiselt. Aga tõsi on seegi, et ta omandab kohati loomuvastased vormid ja seda siis, kui inimeste soov midagi muuta üheaegselt teadmatusega, kuidas seda teha, suubub agressiivsusesse. Selle väljenduseks on muu hulgas ka nn. jahivastane liikumine, mis on levinud Kesk-Euroopas, eriti Hollandis, Saksamaal, Inglismaal. Nendes maades (sealhulgas ka meil), kus leidub veel suhteliselt puutumatut loodust, mida võib mõistlikult kasutada, pole loodetavasti pinnast säärasteks hullusteks. Aga meie looduslikel erinevustel pole vist olulist kaalu eurobürokraadi silmis. Talle on palju olulisem kohalike “mürkroheliste” loodushuviliste, ühtlasi valijate arvamus, mis põhineb tähelepanekul, et Brüsseli ümbruses pole aastasadade vältel enam hunte ja karusid kohatud. Seega, tegemist on haruldaste loomaliikidega ja neid tuleb halastamatult kaitsta. Alati ja kõikjal. Seda enam, et Postimehe koduleheküljelt Internetis võib nüüd igaüks lugeda, et Eestiski on hunt ohustatud. Asi poleks kõneväärt, kui Kesk-Euroopas tehtavad otsused ei mõjutaks meie tegemisi. Aga nad mõjutavad üha rohkem ja rohkem ning võivad isegi sundida ebaadekvaatseid otsuseid vastu võtma.

Kui eelnimetatud artikli autor oleks kas või lühidalt järele mõelnud, mida ta õigupoolest öelda tahab, oleks ta oma retoorilise küsimuse sõnastanud võib-olla järgmiselt: “Miks inimene on võtnud endale õiguse otsustada teiste liikide saatuse üle?” See on hea küsimus, isegi liiga hea, et sellega lihtsalt ühte artiklit lõpetada. Sellele küsimusele oleks pidanud ka vastama. Et autor nii ei toiminud, üritan seda ise teha. Märkusena veel niipalju, et jahiulukiliigid moodustavad vaid osa kõigist liikidest, “kelle saatuse üle inimene otsustab”. Et kõnealuses artiklis aga ilmselt just neid silmas peeti, siis rääkigem jahiulukitest.

Niisiis miks? Inimene on teatavasti alati ulukeid küttinud. Suurema osa oma eksisteerimisajast on inimene ja seda enam tema vähem või rohkem karvased esiisad käitunud vastavalt oma bioloogilisele olemusele. Nagu iga teinegi liik vajas/vajab inimene oma eksistentsiks teatud ressursse: toitu, varjet, eluruumi jne. Need vajadused – igal liigil erinevad – sõltuvad tema eelnevast evolutsioonist, mis on ta vorminud just niisuguseks nagu ta on. Üks esmane vajadus on toit. Inimene, nagu sigagi, on omnivoor ehk kõigesööja. Hambad, seedekulgla ehitus, selle mikrofloora jne. on niisugustel liikidel kohastunud sööma n.-ö. segatoitu. Ka ainuüksi lihatoiduga tulevad inimesed toime, näiteks mõned põhjarahvad elavadki ainult lihast ja kalast. Üksnes taimetoiduga läheb aga inimesel raskeks, eriti kui ta peab seda sunnitult tarbima juba lapsena. Erinevalt sigadest leidub inimeste hulgas veidrikke, kes on võtnud nõuks süüa ainult toorest taimetoitu. Kuivõrd säärased ideed tulevad inimesele pähe enamasti alles keskeas, kui tema füüsiline kest on juba üles ehitatud, võib ta oma dieeti järgides ka ellu jääda ja kuuldavasti isegi mõnest haigusest paraneda. Niisiis peab inimene endale toitu hankima ja kunagi ammu võimaldas seda ainult küttimine ja korilus, pärast nn. neoliitilist revolutsiooni ka maaviljelus ja karjakasvatus.

Teine põhjus, mis inimest ulukeid küttima sundis, oli vajadus saada kehakatet. Teadupärast on inimene ju näotult paljas. Tõsi küll, siin tekib põhjuse ja tagajärje küsimus, aga see pole meie artikli teema. Põhjusi võiks üles lugeda veelgi, aga aitab. Resümeerigem: kunagi (mõnes maailma paigas veel üsna hiljuti) sai inimene peaaegu kõik, mis eksistentsiks vaja, ulukeid küttides. Vaevalt küll, et paarkümmend tuhat, seda enam paarsada aastat tagasi inimesed eriti juurdlesid selle üle, kas nad hävitavad mingi liigi või mitte, nad lihtsalt järgisid oma loomusundi. Arvatavasti ei suutnud nad saaklooma asurkondi oluliselt mõjutada. Kui loomi jäi vähemaks, kahanes ka inimpopulatsioon ja vastupidi. See tähendab, et inimese ja jahiulukite arvukuse muutusi kujundasid üldised kiskja ja saaklooma arvukuse dünaamikat määravad seaduspärasused. Mingil arenguetapil hakkasid meie kauged esivanemad tähelepanekust, et kord on saakloomi rohkem, kord vähem, ka mingeid praktilisi järeldusi tegema. Võimalik, et niisugused vormilt müstilised meetmed nagu teatud loomaliikide kuulutamine tabuks või tootemloomaks, olid sisult ratsionaalsed ja kujutasid endast esimesi jahipiiranguid, mille eesmärk oli säilitada saakloomi edaspidiseks. Selline järeldus on spekulatiivne: ma ei pea end asjatundjaks etnograafias, aga niisugune asjade käik näib mulle väga tõenäoline. Ilmselt ei kutsu eelnev jutt esile erilisi vastuväiteid. See, et meie kauged esivanemad olid kütid või täpsemalt kütid ja korilased, on triviaalne tõde. Aga ehk võib mõnele linnastumise ohvrile tunduda, et tänapäeval võiks jahipidamisest kui anakronismist loobuda. Püüan seletada, miks ei või.

Inimene on oma loodusliku keskkonna, praktiliselt kogu Maa viimaste aastatuhandete jooksul totaalselt segi paisanud ja selle segaduse nimetanud tsivilisatsiooniks. Tsivilisatsioon on sisuliselt puhver keskkonna ja inimühiskonna vahel. See ei muuda küll inimest loodusest sõltumatuks, nagu on aeg-ajalt eufooriliselt arvatud, küll aga lubab säästa energiat ja selle arvel lisaks geneetilisele mälule (mis iseloomustab kõike elavat) luua nn. sotsiaalse mälu ehk kultuuri. Seda ümberkujundatud Maad jagame oma “nooremate vendade” – loomadega. Osale liikidele on ümberkujundused saanud saatuslikuks ja neid ei ole enam. Teistel liikidel jälle on saabunud “õitseng”, s.t. nende arvukus on saavutanud enneolematu taseme. Põhiline mõjur pole siinjuures see, kas ja kuivõrd intensiivselt neid kütiti, vaid inimtekkesed muutused ulukite elupaikades ja liigi ökoloogiline plastilisus.

Muistne inimene tundis rõõmu ulukite rohkusest: see tähendas toitu ja muud eluks vajalikku. Mõõkhambuline tiiger võis küll erand olla. Nüüdisinimene tunneb ennast kõige paremini, kui ulukeid või vähemalt teatud liiki ulukeid on parasjagu. Samas loob ta oma majandustegevusega tahes või tahtmata eeldused mõnede ulukite arvukuse kiireks kasvuks, mis tekitab palju pahandusi. Üldteada on hirvlaste tekitatud kahjustused noores metsas. Raielankidel kasvav võsa ja sinna rajatavad metsakultuurid kujutavad endast ühtlasi hirvlastele kaetud toidulauda, seejuures rikkalikumat, kui inimesest puutumata mets kunagi suudaks pakkuda. Niisugustes kasvuhoonetingimustes kasvab hirvlaste arvukus nagu pärmi peal ja toiduvarud lõpevad peatselt. Ehk teisisõnu – metsakultuurid süüakse ära. Nii võib juhtuda ja ongi juhtunud, kui jahinduse korraldajad pole oma ülesannete kõrgusel.

Ka põllul võib tekkida konflikt- situatsioon, mis väljendub selles, et kartulid paneb maha talumees, üles võtab aga metssiga. Selle liigi sigimispotentsiaal on imetlusväärselt suur, eriti kui saab end kartuliga nuumata. Umbes paarkümmend aastat tagasi häbistati ajalehtedes jahimehi, kes ei suutvat Saaremaa metsseaasurkonda vaos hoida. Ja nii see tõesti oli. Tänaseks on see probleem lahenenud. Tänu huntidele, muide. Sellest näitest võiks järeldada, et kui hundid on ennast juba kord võimekate ulukipopulatsiooni reguleerijatena näidanud, siis ehk peaksimegi selle ülesande neile usaldama. Ise läheksime metsa vaid fotoaparaadiga. Kardan, et sellest ei tuleks midagi head. Sedamööda, kuidas tavapäraste saakloomade arvukus kahaneb, hakkavad kiskjad “reguleerima” koduloomi. Võib-olla kaob neil ka aastasadadega omandatud hirm inimese ees. Hundid on piisavalt arukad mõistmaks, kuivõrd ohutu on neid jälitav fotograaf. Kui näljahäda kätte jõuab, avastaksid nad tõenäoliselt sellegi, et ta on söödav.

Teisalt jälle, kiskjate arvukuse kõrgajal saab mets puhata. Metsakultuurid kasvavad jõudsalt ja metsaülematel on selle üle hea meel. Aga mitte kauaks. Selgub, et mõnda aega rangel dieedil olnud hundikari on kahanenud ning uuele olukorrale kiiresti reageerivad põdrad, hirved, metskitsed on jälle metsakultuuride kallal. Et jahimehed on oma hobist loobunud ja hundiasurkonna taastumine võtab aega, panevad hirvlased nahka peaaegu kõik, mis metsamehed on vahepeal istutanud. Jne. Mulle näib, et niisugune eksperiment oleks ohtlik. Tegelikult ei juhtukski midagi muud kui see, et looduslikud tsüklid ilmneksid n.-ö. kogu oma ilus. Ma kardan aga, et nende muutuste amplituud oleks niivõrd suur, et ületaks inimühiskonna taluvusepiiri. Tsivilisatsiooni eesmärk ongi ju vähendada looduslike protsesside mõju inimesele (ühiskonnale). Suve ja talve ilmastiku erinevusi saame leevendada, rõivastudes erineval moel või siis reguleerides toatemperatuuri oma korteris. Ulukite arvukuse suurest (looduslikust) kõikumisest tulenevaid ebamugavusi saame vältida neid rohkem või vähem küttides või hoopis kaitsemeetmeid rakendades. Kui esimese näite sisu on selge ka neile, kelle mõttemaailma ei mahugi muud peale suviste ja talviste rõivamoodide, siis teisest ei pruugi kohe aru saadagi. Aga see on sisuliselt sama, ehkki varjatum. Parem on võtta püss ja püüda neid tsükleid pisut mahendada ehk teisiti väljendudes hoida ulukipopulatsioonid niisugustes piirides, mis on ratsionaalse looduskasutuse seisukohalt optimaalne. Säärane lahendus on seda parem, et jahilkäimine on paljude hobi: Eestis ligi 20 000 inimesel. Riiklikult tähtis ülesanne lahendatakse riigi vahendeid kasutamata. Kas pole see tulus?

Lõpetuseks väidan, et Eestis ei ole mitte ükski jahiulukiliik praegusajal ohus. Neist mõnede arvukus on küll viimasel aastakümnel oluliselt muutunud, kuid pole siiski ohustatud. Tõsi küll, Eestis on ka kaduvaid liike, nagu rabapüü, lendorav ja euroopa naarits, aga need pole jahiulukid.

Aga mis hundi kaitsesse puutub, siis selleks tuleb valmis olla. Kui ilmneb, et hundi arvukus hakkab oluliselt vähenema ja areaal kokku kuivama, tuleb midagi ette võtta. Praegu on aga aega selle üle mõelda, kuivõrd suur looduse pendel on vastupidises faasis. Huntide arv kogu levila ulatuses on kasvamas, ehkki kohati täheldatakse ka vastupidist tendentsi. Ma viitan ajakirjas Natural History (1997, 1) avaldatud hundi levikukaardile, kus on ühtlasi näidatud, kui palju loomi ühes või teises maailmanurgas elutseb. Sellelt kaardilt, mis on koostatud rahvusvaheliselt tuntud hundiuurijate D. Mechi ja L. Boitano andmete põhjal, võime näha, et hundi areaal on tohutu suur, hõlmates peaaegu kogu põhjapoolkera (v.a. Aafrika). Kui lugeja viitsib kokku rehkendada eri maades elutsevate huntide arvu, saab ta summaks 150 000–190 000. See peaks näitama kogu maailma hundi-asurkonna suurust, kusjuures mõne hundirikka regiooni (nt. Kasahstani) andmed on veel puudu. Kogu selle tohutu levila sees on ka üks valge laik, kus hunte ei leidu, ja see hõlmab Kesk-Euroopat – Beneluxi maid ning Saksamaad ja Inglismaad. Kas pole veider, et just seal püütakse õpetada, kuidas hunte kaitsta või küttida?


Foto: Rein Maran