Fotojaht: looma ei lasta maha, vaid võetakse üles

Harri Põldsam

Kolmkümmend kaks aastat tagasi lõpetasin Moskvas õpingud jahindusbioloogina. Aasta pärast sai minust jahinduse asjatundja Mahtra metsamajandis. Alustada tuli tühjalt kohalt, kuid töö oli huvitav ja võimalusi piisavalt, et oma ideid katsetada ja teadmisi kasutada. Eriti kõrgelt hindan tollaseid ulukiloendusi: tudengite abiga läbi viidud ajuloendused näitasid, et meil elas kuni kuus korda rohkem põtru ja metskitsi, kui ametlikult kirjas oli. Tihti nägime varahommikusel uudismaal neljakümnepealist põdrakarja.

Et Mahtra asub pealinna lähedal ja meil olid tasemel jahindusspetsialistid, võtsime aeg-ajalt vastu ka jahikülalisi (sealhulgas välismaalasi). Nii viis juhus mind kokku praegu juba manalamehe Hans Brunkiga. Ehkki fotograafias asjaarmastaja, oli tal palju teavet sellealaste võimaluste kohta. Tänu talle hakkasin endale tasapisi muretsema fototehnikat, vastavat kirjandust ja varustust.

Metsa minnes oli mul algul alati kaasas fotoaparaat MINOLTA X300. Tulemused olid kesised, kuid harjutamiseks sobis see pildimasin hästi. Viimased viisteist aastat ongi minu relv olnud fotokaamera. Fotojahi eripära seisneb aga selles, et loomi ei lasta maha, vaid võetakse üles.

Praegu kuulub minu varustuse hulka NIKON F-801, objektiiv SIGMA AF TELE 400 mm ja AF NIKKOR 28–85 mm, pildistamisel kasutan diapositiivfilmi FUJI-CHROME ja EKTACHROME. See kõik mahub ära suurde õlalkantavasse fotokotti. Tavaliselt on mul kaasas ka mitu statiivi, maskeerimisvõrgud, fototelgid. Seega varustus on hea ja võiks arvata, et muudkui vajuta ja häid pilte tuleb kui Vändrast saelaudu. See on nii lihtne ja ei ole ka. Et pilt õnnestuks, peab olema õigel ajal õiges kohas. Selleks on vaja teada, kuidas loomad käituvad, looduses hästi orienteeruda, osata arvestada ilmastikuga jne. Ning õnne peab olema, kusjuures seda ei tohi maha magada. Ühel juulikuu varahommikul läks minu sõber loomafotograaf Karl Heinz karstialale jalutama ja sattus hundipesakonnale. Temast paarikümne sammu kaugusel hullasid päikese käes kuus noort hunti. Kahjuks ei õnnestunud tal seda haruldast hetke jäädvustada: fotoaparaat oli koju ununenud. On juhtunud, et kõige põnevamal momendil lõpeb film või saavad patareid tühjaks. Siiski õhutavad need äpardused aina uuesti katsetama.

Häid pilte saab loomulikult teha varjest passides. Minu rahutu iseloomuga see ei sobi ja seepärast eelistan liikuda. Kummikud jalas, raske varustus seljas, mätlik vesine maastik, kuumus, sääsed – ei ole just meeldiv. Aga kui kogu selle vaeva tasuks on mõni hea pilt, ununeb kogu raskus. Pealegi on iga retk kordumatu: uued sündmused, üllatused, huvitavad objektid.

Eelistan pildistada loomi, ehkki see pole kerge. Kuid igal liigil on aeg, millal nad on eriti aktiivsed, julged, atraktiivse ja hea välimusega ning ettearvamatu käitumisega. See on jooksuaeg. Just siis tasub loomi pildistada.

Parimaid pilte põtradest võib teha septembri lõpul, oktoobri algul. Loomad on siis heas vormis: pullidel sarvetipud läikima nühitud, lõhnavad lohud maasse tambitud, puid ja põõsaid pusitud. Nüüd on õige aeg peibutada: rivaalitsev isane on üsna ettevaatamatu ja julge, tormates mõnikord pikemalt aru pidamata oletatava lehma või teise isase suunas. Eksitusest arusaanuna seisab ta tükk aega nõutult fotograafi ees ja taandub siis väärikalt.

Metskitsed on rahutud juuli lõpul, augusti algul. Varitsedes metskitsepaari nende mängu ajal, saame kahe-kolme päeva jooksul imetleda nende kiirust ja ilu.

Jäneste pulmatrall algab aprilli lõpupoole ja kestab väikese vaheajaga mai viimaste päevadeni. Kui sul on aega ja püsivust oodata, võid mõne lagendiku serval seistes näha nende hüppeid ning haake.

Maikuu esimese nädala lõpul armastavad nastikud. Soojas päikesepaistes amelevad nad tundide viisi. Siis, kohkudes piltniku lähedusest – põgenevad. Mõne minuti pärast on nad ohu juba unustanud ja mäng jätkub tunnistaja juureseolekul.

Keerulisem on pildistada suuri kiskjaid. Varitsedes ja peibutades on see siiski võimalik. Aga miks mitte pildistada nende ulukite jälgi värskel lumel?

Kõige rohkem olen teinud fotosid põtradest. Ka pöördel vaatab üks neist meile vastu. Kuidas pilt sündis? Nähes lagendikul rohtu nosivat vana põdrapulli, liigun otse tema suunas. Loom tõstab pea ja kuulatab, jään paigale, siis sööb ta edasi. Aeg-ajalt tuleks jääda seisma ja jälgida looma tegevust, et ta harjuks vaatevälja tekkinud uue objektiga. Suur loom on võrdlemisi uudishimulik: söömist teeseldes piilub ta hoopis tulnukat. Rohu näksimine justkui rahustab looma. Lõpuks muutub pull ettevaatlikuks ja seab end minekule. Liiga lähedale minna ei tasu, siis loom põgeneb. Fotograaf võib kehakeele ja häälitsuste abil lahkuvat pulli seisma meelitada või isegi tagasi kutsuda.

Põdrapilte on mul poolteise tuhande ringis. Kuid see kõige parem pilt on veel tegemata. Võib-olla õnnestub see sel hooajal.