Juuli

Arne Ader

Ühel juulilõpu päikesepaistelisel päeval on päevapaabusilmad, need suve sinisilmlaigulised iludused, väljunud nukkudest ning elustavad nüüd hilissuvist aasa. Otsekui trotsides aega, mil siin rohkem õisi närtsib kui puhkeb ja rohi pigem kuivab kui haljendama lööb. Üks kaunis liblikas istub siinsamas jumikaõiel. Taban end vaatamas tema nelja säravasse tiivasilma – taevasinisest ja päikesekollasest, sügavmustast ja kirsipunasest põimitud värvimängu, mis meenutavad mingil salapärasel viisil me endi silmi.

Päevapaabusilma pisikesed päris-silmad minuni ei paista, aga olen kindel, et temagi jälgib mind. Liigun pisut lähemale, mõistatades, millisele osale suurest minust võiks olla suunatud väikese tiivulise pilk? Aga juba ta tõuseb õielt… Mu vari! Muidugi – olin selle päris unustanud.