Kodurebane

Taimi Paal

ESIMESI PÄEVI KASUVANEMATE JUURES

Lapsepõlv ja loomamuinasjutud käivad ikka käsikäes. Kes meist poleks kaasa elanud lihtsameelse, kohati päris juhmivõitu suurejõulise karu, häbematu hundi ja kavala rebase seiklustele. Rebane tuleb igast olukorrast välja terve nahaga, jättes kaaslased vigaseid ihuliikmeid tohterdama.

Arvan, et igaüks, kel on juhust olnud lühemat või pikemat aega koos elada mitte muinasjutu, vaid luust ja lihast rebasega, on saanud sellest loomakesest ettekujutuse, mis jutuvestjate omaga kokku ei pruugi langeda.

Meie pere sai tahtmatult rebase kaasomanikuks 1978. aasta suvel Karjalas Kivatši looduskaitsealal.

Rebaseema oli oma kutsikad ilmale toonud suures ja elujõulises mägralinnakus, pidanud sealt aga lõpuks pidevate tülide tõttu välja kolima. Oli siis rebase pesakond nii suur, et ema ei suutnud pojukeste üle arvet pidada või põhjustas seda miski muu, kuid üks õnnetuke oli jäänud urusuule näljast nõrkema. Sellisena ta looduskaitseala zooloog leidiski. Kui ema ka järgmisel päeval vaesekese vastu huvi ei ilmutanud, siis korjas loomasõber ta üles ja ristis Mašaks.

Kodus õnnestus loomakesele eluvaim sisse puhuda ning värskel kala- ja piimatoidul kosus leidlaps kiiresti. Rebasekutsikal oli vaja oma nõelteravaid hambaid teritada ja igale liikuvale asjale löödi kohe hambad sisse. Majarahva jalad paistsid selleks kõige paremini sobivat. Nii pidid kodakondsed toas uuesti vildid jalga tõmbama, hoolimata kaunist ja soojast kevadest.

Peagi hakkas rebane pererahvast saatma aiamaal ja hoovis. Mida suuremaks ta kasvas, seda suurem oli tema huvi tutvuda küla eluga. Eriti pidas kutsikas lugu laste seltskonnast. Tasus vaid neil nina toast välja pista, kui nagu tellimise peale oli ka Maša kohal. Ja kui lastel ei olnud parajasti tuju rebasega hullata, hakkas Maša neid läbi riiete näksima. See ei meeldinud aga näksitavatele ja algas süüdlase jaht, mis kasvas üle metsikuks mänguks. Just seda rebane tahtnud oligi.

Kiusamisest ei pääsenud ka meie väike kass. Et kassipojast veel agarat mängumeest polnud, käitus rebane temaga nagu leluga. Sops sabaga ühelt poolt, sops teiselt poolt ja kass liikuski sinna, kuhu rebane tahtis. Sellist kassikarjatamist võis ta mängida kaua. Lõpuks kass väsis ning muutus turtsakaks.

Kui meie pere istus söögilauas, siis armastas Maša läbi akna tuppa piiluda. Et aken asus küllalt kõrgel, oli sööjaid võimalik näha ainult hästi kõrgele hüpates. Nii kippusid laste söömaajad akna taga saltosid tegeva rebase tõttu ülearu lõbusaks minema.

Kui palju laste jalanõusid sel suvel külas kaotsi läks, ei oska keegi arvata. Trepile või esikusse unustatud kingad viis rebane oma magamisasemele. Sealt käisid terve küla emad ja isad võsukeste kadunud papusid otsimas. Et küla oli pool kilomeetrit pikk, siis pudenes osa hangitud varandusest maha ja kadus teadmata kuhu.

Augustis oli Maša juba päris suure rebase mõõtu ja hakkas külarahvast nii välitöödel kui kala- ja marjaretkedel saatma. Marjanaised rebase seltsist eriti ei hoolinud, sest sealkandis liikus ka karu. Kardeti, et taltsas rebane asub karu lähemalt uurima: tagajärjed võinuksid olla äraarvamatud. Eriti armastas Maša “abistada” välitöödel meie juures praktikal olnud tudeng Üllet. Üllele meeldis teha pikki ratsasõite looduskaitseala hobuse Damkaga. Nendel käikudel oli Maša tudengineiu truu saatja.

Rebase tempudest tüdinutena lootsime, et lõpuks õnnestub meil ta metsa ära kaotada. Lootus oli tühine. Pigem eksisime aeg-ajalt ise, rebane leidis kodutee alati vaevata üles.

Suve lõpul kolis rebane elama meie küülikute talvistele heinavarudele, kuhu ta endale mugava pesalohu meisterdas. Kodus käis Maša vaid siis, kui nälg väga suureks läks. Siis ei häbenenud ta kogu küla kasside ja koerte toidunõusid tühjendada. Küla koertega Mašal erilisi konflikte polnud, kuigi siin elas õige mitu puhastverd laikat, kellega ka rebasejahil käidi. Ketikoeri armastas ta küll vahetevahel õrritada.

Hommikuti ootas esimest trepile ilmunut eriline tervitaja – kükakil püstise sabaga pissiv rebane, kes tõi pärani suust kuuldavale mingi sisiseva kägina. Millegipärast said sellise tervituse osaliseks vaid väga head tut- tavad ja ainult hommikuti. Võõrastele niisugune auavaldus osaks ei langenud.

Mida lähemale jõudis sügis, seda pikemaks läksid Maša iseseisvad metsaretked. Ühel sombusel hommikul enne lume tulekut lõi tas lõpuks välja rebane: peametsaülema kümmekond kana rändasid taevastele karjamaa- dele. Samal päeval jäi kadunuks ka Maša.

Paaril korral helistati looduskaitseala piiril olevast karjäärist. Autojuhid kaebasid, et mingi marutõbine rebane norib neilt lõunatunnil süüa. Zooloogid käisid asja uurimas ja leidsid sealt ei kellegi muu kui Maša. Koju kaasa teda enam ei võetud. Esiteks leinas metsaülem veel oma kadunud kanu ja teiseks oli Mašal aeg alustada tõelist rebaseelu.

Rebase lahkumine oli ühelt poolt kergenduseks, ometi hakkas ka natuke kahju. Oli teine nagu oma loom.