|
Tammega on seotud paljud seeneliigid mitmel viisil.
Tamme lehtedel,
eriti alusmetsas noortel puudel näeme väga sageli
hallikasvalget kirmet – see on mikroseen teadusliku nimetusega
Microsphaera alphitoides, mis põhjustab tamme-jahukastet.
Jahukaste nõrgestab lehti, nii et need ei kasva normaalsuuruseni
ning sageli muudavad ka kuju, noored võrsed aga jäävad
nõrgaks ja võivad talvepakases hukkuda. Nii väheneb
noorte tammede juurdekasv.
Elusatel tüvedel
 RUSUK
märkame sageli vääveltorikut (Laetiporus sulphureus;
selle kohta vaata lähemalt lk. 295), harvem aga rusukit
(Fistulina hepatica), mille viljakeha on pealt punakaspruun (maksa
värvi), pehme, jalata; alumine külg (eoslavakandja)
on ookerkollane, sellel näeb (luubiga!) eraldi asetsevaid
peeni torukesi. Torukese ava (suuet) nimetatakse pooriks, rusuki
pooride läbimõõt on 0,2–0,3 mm; viljakeha
võib kasvada suureks (läbimõõt kuni
20 cm); noored viljakehad on kupatatult söödavad.
Surnud tüvedel, mahalangenud okstel ja kändudel
TAMMEKAKK
näeme tihti tammekakku (Daedalea quercina). Selle tammepuitu
lagundava seene tunneme ära puitunud hallikaspruuni jalata
viljakeha järgi, mille eoslavakandja (alu-misel küljel)
koosneb labürintjalt kulgevatest liistakutest.
Puu all ja selle läheduses
kasvavad need seened, mis moodustavad tammega mükoriisa.
Selliseid liike (nn. sümbionte) on paljudes seeneperekondades.
Seeneliste ühest meelisperekonnast kivipuravik (Boletus)
teame Eestis üheksa suuremal või vähemal määral
tammega seotud liiki. Neist seitset leidub üsna harva (seepärast
on nad kantud Eesti punase raamatu nimekirja) ja viimastest neli
on võetud riikliku kaitse alla. Sagedamini võib
tamme alt leida kahte – tamme- ja võrk-kivipuravikku.
Okaspuudega seotud harilikku kivipuravikku (B. edulis) ja männi-kivipuravikku
(B. pinophilus) me siin ei käsitle.
Kivipuravikud on suurte tugevate viljakehadega seened, kübara
läbimõõt enamasti 8–20 cm, jalal võib
enamikul neist näha võrkjat mustrit (meil kasvavatest
kivipuravikest pole võrku kollasel ja punajalg-kivipuravikul),
viljakehad ilmuvad tavaliselt juulist septembri lõpuni.
Et seekord tegeleme eeskätt tamme kaaslastega, siis annamegi
määramistabeli ja liigikirjeldused, mis aitavad neid
üksteisest eristada. Palja silmaga nähtavate tunnuste
järgi saab määrata vaid värskeid seeni, kui
võimalik, on soovitatav vaadata eri vanuses viljakehi.
***
1. Võrk-kivipuraviku (B. reticulatus) kübar on
hele- kuni pähkelpruun; torukesed ja poorid valkjad kuni
kollakasrohelised; jalg kahvatuhall kuni helepruun, sama värvi
tugev võrk ulatub tipust aluseni; seeneliha valkjas, lõikamisel
ei muutu sinakaks; väga hea söögiseen, sarnaneb
hariliku kivipuravikuga.
2. Kollase kivipuraviku (B. suspectus = B. impolitus) kübar
on kastan- kuni tumepruun, vanematel viljakehadel heledam pruun,
serv noorelt valkjas, ebatasane, kurrulisköbruline, süvendunud
kohad kaetud valkja härmakirmega, vigastuskohtadel määrdunudroosakas,
nõrgalt kleepuv; torukesed noorelt valkjaskollased, siis
eredalt säravkollased, poorid sama värvi, ümarad
või veidi nurgelised, katsumiskohad muutuvad järgmiseks
päevaks pruunikaks; jalg kahvatu kuni helekollane, ülaosas
vatjasviltjas, allpool vatjaskiuline (mitte kunagi pole võrku!),
vigastuskohtadel määrdunud roosakas; seeneliha kahvatukollakas
kuni sidrunkollane, kübaranaha all nõrgalt punaka
tooniga.
3. Punajalg-kivipuravik (B. erythropus) on tume- kuni oliivpruuni
kübaraga; torukesed rohekaskollased, poorid tumepunased,
väikesed, ümarad, vajutamisel muutuvad kiiresti tumesiniseks;
jalal on kollasel põhjal peenikesed punased soomused (võr-ku
ei ole!), jala tipp kübara all võib olla mõnikord
oranpunane, alumine osa pruunikas, nuijas; seeneliha kollane,
lõikepind muutub väga kiiresti intensiivselt siniseks,
seejärel hallikaks.
Seda liiki puraviku tõi zooloogia ja botaanika instituudi
seeneteadlastele Võrumaalt Haanjast oma suvekodu tammede
alt H. Soovik neli aastat tagasi. Seni ei olnud punajalg-kivipuravikku
Eestis registreeritud, aga tooja ütles, et nemad on seda
seent märganud juba mitu aastat varem.
4. Tamme-kivipuraviku (B. luridus) kübar on oliivkollakas
kuni oliivpruun; torukesed on kollakad kuni oliivrohekad, poorid
tumepunased, nurgelised, vajutamisel muutuvad siniseks; jala
ülemine pool kollane, alus purpurpunane, punane jäme
võrkjas struktuur ulatub tipust peaaegu aluseni, katsumisel
muutub ka jalg sinakaks; seeneliha kübaras valkjas, jalas
kollakas ja jala aluses purpurpunane, lõikekohtadel muutub
tumesiniseks, seejärel lillakashalliks. See seen on kupatatult
söödav.
5. Saatana-kivipuraviku (B. satanas) kübar on hallikasvalge
kuni hele oliivhall, kübara nahk ulatub tihti üle serva;
torukesed oliivkollakad, poorid väga noortel valkjaskollased,
peagi erksalt vaarik- kuni karmiinpunased, väikesed, ümarad,
vajutamisel muutuvad rohekassiniseks; jäme-nuijas jalg noorelt
kübara juures erekarmiinpunane, alusel tumekollane, hiljem
ülalt kollane ja allpool üleni karmiinpunane, vanadel
viljakehadel säilib punane värvus sageli vaid vööndina
jala keskosas ning peene võrguna jala ülemises osas;
seeneliha kahvatukollakas, lõikepind muutub kahvatusiniseks,
ebameeldiva raipelõhnaga; mürgine, põhjustab
seedehäireid.
6. Mõru kivipuravik (B. radicans) on kahvatuhalli kuni
pruunikashalli kübaraga, katsumiskohad pruunistuvad, vanemalt
mõnikord soomuseline; torukesed noorelt hele-, hiljem
oliivkollased, poorid sama värvust, ümarad, vajutamisel
muutuvad tihti siniseks; nuijas, silmatorkavalt juurduv jalg
hele- kuni sidrunkollane, harva kitsa punaka vööndiga,
noorelt peaaegu sile, vanematel tiheda peene valkja või
kollaka võrguga; katsumisel muutub siniseks, tigude söödud
kohad roosakad; seeneliha valge, torukeste all kollane, lõikepind
muutub kiiresti tintsiniseks, viha maitsega, ebameeldiva lõhnaga.
7. Fechtneri kivipuraviku (B. fechtneri) kübar on noorelt
valkjas- kuni hõbehall, vanematel seentel pruunikashall,
katsumiskohad muutuvad pruunikaks; torukesed algul kahvatukollased,
siis kuld- kuni sidrunkollased, vanalt oliivkollased, poorid
sama värvust, väikesed, pisut nurgelised, vajutamisel
muutuvad kohe rohekassiniseks; nuijas, mõnikord nõrgalt
juurduv jalg kuldkollane, alusel tihti laiguti või kitsa
vööndina karmiinpunane, tipuosas peene valkja võrguga;
seeneliha valkjas- kuni helekollane, jala aluses punakas, lõikekohad
muutuvad kiiresti siniseks.
8. Mõhk-kivipuraviku (B. calopus) kübar on hallkollakas
kuni -pruunikas, kahvatupruun, tihti plaatjalt pragunev; torukesed
algul helekollased, hiljem määrdunud oliiv- kuni sidrunkollased,
poorid sama värvust, väga väikesed, ümarad,
vajutamisel muutuvad rohekassiniseks; jalg ülaosas kollane,
allpool veri- kuni purpurpunane, alusel enamasti oliivpruun,
võrk sama värvi, tavaliselt mõhkjas-puhetunud,
katsumisel muutub määrdunudrohekaks; seeneliha valkjas
või helekollakas, aluses määrdunudpunane, lõikekohtadel
muutub algul rohekassiniseks, seejärel hallikaks, viha maitsega;
mittesöödav.
9. Kuld-kivipuravik (B. appendiculatus) on hele- kuni tumepruuni
kübaraga, vigastuskohad värvuvad pruunikaks; torukesed
kahvatukollased kuni pruunikasoliivjad, poorid sama värvust,
väikesed, ümarad, vajutamisel muutuvad kahvatu rohekassiniseks;
jalg eredalt sidrun- kuni kroomkollane, alusel mõnikord
punakas või pruunikas, tipuosas on noortel õrn
kollakas võrk, hiljem peaaegu sile, katsumisel muutub
õrnalt rohekassiniseks; seeneliha väävelkollane,
lõikekohad muutuvad enamasti nõrgalt rohekassiniseks.
***
Kui märkate oma kodu lähedal või matkaradadel
tammede all puravikke, proovige määrata, mis liiki
nad on. Juhul kui määrang näitab, et tegu võib
olla haruldase seenega, siis võtke 1–2 viljakeha
koos terve jalaga kaasa2 (soovitatav oleks kohe värskelt
neid ka kirjeldada: märkige kübara ja jala värvus
ja muud tunnused, mis teid määrates just selle liigi
juurde juhtisid). Kodus kuivatage viljakehad (sobivaim temperatuur
35–50 °C); jala võib enne piki pooleks lõigata,
kübara mitmeks ristlõiguks. Kuivatatud seened koos
täpsete leiukoha andmete, värske viljakeha kirjelduse,
leidja nime ning aadressiga palume tuua või saata zooloogia
ja botaanika instituudi mükoloogia osakonda (aadress: EE2400
Tartu, Riia 181), samast saate ka abi igasuguste teile tundmatute
seente määramisel.
Tammega seotud seente kohta saad veel lugeda:
K a l a m e e s, K., 1972. Tammeseened. Eesti Loodus, 9.
K a l a m e e s, K., L a s t i n g, V., 1974. Eesti puravikulised.
Tln.
K a l a m e e s, K., P a r m a s t o, E. 1995. Kaitsealused liigid.
Seened. Eesti Loodus, 8.
TOIMETUSELT. Oma huvitavad leiud võite tuua või
saata ka meile, ikka vanal aadressil: Veski 4, Tartu; postiaadress:
pk.110, EE2400 Tartu; teated e-postiga: ann@el.loodus.ee.
Ja veel: kui te ei leia seeni oma tamme pealt ega alt, siis
ärge kurvastage. Selle üle, et teie tamme peal seeni
ei ole, tuleb ju hoopis rõõmustada! Aga hoidke
silmad lahti suvel ja sügisel mujalgi ringi liikudes ja
pange oma leiud kirja (ärge unustage märkimast täpset
asukohta). Kui kahtlustate haruldust, siis toimige ikka nii,
nagu siin soovitatud. Teie seeneteateid ootame 15. oktoobrini.
Joonistanud Ene
Aomets |
