Lõpetagem skuutriterror Eesti järvedel!

Ilmar Tõnno

Taasiseseisvunud Eestisse on läänemaailmast levinud mitmeid vaba aja harrastusi ning spordialasid, millest meie inimesed nõukogude ajal unistadagi ei osanud. Selliste hulka kuulub ka skuutrisõit – üks n.-ö. rikaste ajaviide. Kes meist poleks suvel mõnel järvel sellist mootorsaanile sarnanevat ja väga häälekat sõiduriista näinud?

Mõnelgi veekogul (rannalõigul) on nende sõiduriistadega kihutamine keelatud, eeskätt suplejate turvalisuse huvides. Kuid millist mõju võiksid skuutrid avaldada meie järvedele, eriti väikejärvedele? Esitasin selle küsimuse Võrtsjärve limnoloogiajaama teaduritele. Võtan arvamused kokku.

Kõigepealt toonitati veel kord sotsiaalset probleemi: skuutrisõitjate vastasseisu teiste puhkajatega. Tuleb ju enamik inimesi järve äärde eelkõige rahu ja vaikust nautima. Skuutrite lärm häirib ja tüütab. Väikelinna Elva elanikud küllap mäletavad veel skuutrisõidu müra, mis kandus Verevi järvelt igasse linnaosasse, rääkimata lausa väljakannatamatutest detsibellidest järvel ja selle kallastel.

Skuuter on väga kiire ja võimas sõiduriist, mille juhilt ei nõuta senini mingit oskusi tõendavat dokumenti. Võhikliku ja vastutustundetu sõitja käes võib sõiduriist muutuda puhkajatele sõna otseses mõttes eluohtlikuks (meenutagem surmaga lõppenud õnnetust Emajõel).

Ent inimeste kõrval on skuutrisõidust häiritud ka väikejärvede vee-elustik: rääkimata veetaimestiku purustamisest, mis on igaühele silmaga näha, ja kaladest, kellel pole “põrgumasina” eest kuhugi varjuda, võivad vibratsiooni tõttu puruneda õrnemate zooplankterite kehad ja koloonialised vetikad.

Madalates järvedes ulatub skuutri põhjustatud lainetus veekogu põhjani ning keerutab üles muda, muutes vee sogaseks (teisisõnu väheneb vee läbipaistvus). Sogane vesi ummistab filtreerivate zooplankterite filteraparaadi, mistõttu nad ei saa toituda ning surevad nälga. Nii zoo- kui ka fütoplanktonil on sogases vees raske liikuda. Kindlasti põhjustab pidev lärm veeorganismidel stressi. Kõik see võib esile kutsuda vägagi suuri ja ettearvamatuid muutusi järve elustikus.

Suuremates ja sügavamates järvedes ei ole probleem nii terav, seal võib isegi arvata, et skuutrisõit järvevett mõningal määral aereerib, seega rikastab hapnikuga.

Selleks et täpselt teada saada, kuidas skuutri müra, vibratsioon ning lainetus veeorganismidele mõjuvad, oleks vaja teha katseid koostöös füüsikutega. Loomulikult nõuavad igasugused katsed raha, mida uurijail teadagi napib… Kas rikas rahvas, kes skuutril “ratsutades” end lõõgastab, oleks nõus rahastama oma harrastuse tagajärgi selgitavat projekti?

Kuni täpseid uurimisandmeid pole, tuleks vähemalt väikejärvedel (alla 150 hektari), skuutrisõit täielikult keelustada. Seda nii tavapuhkajate kui ka vee-elustiku huvides.

Kuidas aga reguleerida skuutrisõitu suurematel järvedel (kas, millal ja kus lubada)?

• Kindlasti ei tohiks neid sõiduriistu lasta järvedele, kus kasvab haruldasi veetaimi.
• Kevadest kuni kesksuveni ei tohiks lubada skuutreid kalade koelmukohtadesse, et kalamari ja -maimud saaksid segamatult areneda.
• Supelrandades (siia alla käiksid ka mererannad) peaksime skuutrisõitjad teistest puhkajatest ruumiliselt eraldama, eelkõige ohutuse mõttes. Selle ala harrastajaile olgu kindlad märgistatud piirkonnad. Kehtestada tuleks ka ajaline piirang, et võimalikult vähe häirida suplejate ning kohalike elanike rahu (näiteks varajastel hommiku- ja hilistel õhtutundidel).

Nendel veekogudel, kus skuutrisõit lubatud, oleks hea kehtestada tasulised load. Saadud raha võiks kohalik omavalitsus kasutada kas või järvekalda korrastuseks.

Nii looduse kui ka puhkava inimese huvides oleks aeg lõpetada “metsik” skuutrisõit ning vastu võtta seda valdkonda reguleerivad seadused.